Tartu Rattamaraton 2013
Koht 2561 / 3100
Stardinumber 3287
Aeg 4:24 - rada oli kuiv ja kiire
Kukkumisi 2
Ja jäin väga-väga rahule.
TRM 2008 oli mu elu halvim võistlus. Surin täiega ja üldse oli jube. Nüüd tuli Kambja Xdreamil rattasõit hästi välja ja panin end kirja - ehk saab parem?
Stardin kõige lõpust, rattatrenn olematu, amordita rattal on vastik sõita, seega head kohta-aega pole mul alust loota. Eesmärk on lihtsalt 89 km ilma "haamrit saamata" läbi sõita.
Start - viimase grupi keskelt - läheb hästi.
Matu TP - 12 km - tuleb oodatult kergelt.
Harimäele jõuan nii, et ei saa arugi. Kas oli tõus? Kus? Ei pannud tähele...
Eine Ande TP-d (23km) sõidab naaber mulle sisse. Miks - ei saa aru - sile lauge kruusakas. Rammib vasakult, kõigepealt esiratast, siis lenksu. Käin üle nipli. Konkurent vabandab, aitab mu püsti, aga mis see aitab! Parem käsi on suurelt marraskil ja kogu külg valus. Aga ratas on terve! Edasi!
Pärast Andet sõidan rahulikult rivis, kui mees mu ees röögatab ja end maoli viskab. Jälle laugel kruusal. WTF!!! Pidurdan ja ei sõida talle sisse, aga kukun ka ise. Seekord on müks kergem, kinnas päästab. Oleks ma korralikult (lähedal) tuules istunud, oleks pauk palju koledam olnud.
Tuleb taas vabandus - mees oli üleeelmisele rattasse sõitnud. Aga see laks võtab minult ära üldse kellegi tuules olla.
Raja keskosa sõidan rahulikult ja vist tõusvas joones. Laskudes jään teistele jalgu, kuid tõusudel ja sirgetel lähen mööda. Kruusa on uskumatult palju, mulle sobib.
Siis hakkab käiguvahetus jupsima,. Korra kiilub kett kinni, siis hakkab igal neljandal pöördel üle viskama. Palu TPs (66 km) vaatab mehann ratta üle - ei leia mingit viga - aga määrib keti üle ja see aitab.
Palu-Hellenurme vahel sõidan kaelkirjaku (888, Sulev Kraam) sabas ja see on võistluse parim osa. Kirjak sõidab hästi, ühtlaselt, sirgelt, tema tuules on lust olla.
Viimasel etapil on jõudu mõnusalt palju, jätan looma omapäi ja lähen eest.
Finiš 4.24. Aeg on parem, kui ma iial oodanud oleks.
Pärast finišit:
Meedikud tupsutavad mu räsitud käe rohelise möginaga üle. Tundub, et pole hullu. Reietagused on tulivalusad - arusaadav kah - ma pole klippidega sel aastal üldse sõitnud, tõmbamise-trenn on tegemata. Õnneks ei andnud see rajal tunda.
Olen endaga rahul.
Ei olnud väsimust, ega krampe. Sõitsin pea kõik tõusud, enda süül ei kukkunud, kellelegi väga ette vist ei jäänud. Põhieesmärk - 89 km mõnuga läbida - sai kuhjaga täis.
Muud:
Enne starti pumpab TM ratta-abi mulle rõhku juurde ja see päästab see kogu päeva. Madala rõhuga rajale läinud Ott kaotab mulle, kuna kulutab pool tundi rehviparandusele...
Rajal ega stardis tuttavaid pea POLE. Miks? Kõik, kes kunagi ratast sõitsid, on nüüd hingelähedasema ala leidnud?
Ka protokollis on ainult võõrad nimed!
Järgmine kord (kui sihuke peaks tulema):
- amordiga ratas! ja 29"
- geelidel enne starti korgid lahti!
- veidi MTB-trenni ei teeks halba!
Stardinumber 3287
Aeg 4:24 - rada oli kuiv ja kiire
Kukkumisi 2
Ja jäin väga-väga rahule.
TRM 2008 oli mu elu halvim võistlus. Surin täiega ja üldse oli jube. Nüüd tuli Kambja Xdreamil rattasõit hästi välja ja panin end kirja - ehk saab parem?
Stardin kõige lõpust, rattatrenn olematu, amordita rattal on vastik sõita, seega head kohta-aega pole mul alust loota. Eesmärk on lihtsalt 89 km ilma "haamrit saamata" läbi sõita.
Start - viimase grupi keskelt - läheb hästi.
Matu TP - 12 km - tuleb oodatult kergelt.
Harimäele jõuan nii, et ei saa arugi. Kas oli tõus? Kus? Ei pannud tähele...
Eine Ande TP-d (23km) sõidab naaber mulle sisse. Miks - ei saa aru - sile lauge kruusakas. Rammib vasakult, kõigepealt esiratast, siis lenksu. Käin üle nipli. Konkurent vabandab, aitab mu püsti, aga mis see aitab! Parem käsi on suurelt marraskil ja kogu külg valus. Aga ratas on terve! Edasi!
Pärast Andet sõidan rahulikult rivis, kui mees mu ees röögatab ja end maoli viskab. Jälle laugel kruusal. WTF!!! Pidurdan ja ei sõida talle sisse, aga kukun ka ise. Seekord on müks kergem, kinnas päästab. Oleks ma korralikult (lähedal) tuules istunud, oleks pauk palju koledam olnud.
Tuleb taas vabandus - mees oli üleeelmisele rattasse sõitnud. Aga see laks võtab minult ära üldse kellegi tuules olla.
Raja keskosa sõidan rahulikult ja vist tõusvas joones. Laskudes jään teistele jalgu, kuid tõusudel ja sirgetel lähen mööda. Kruusa on uskumatult palju, mulle sobib.
Siis hakkab käiguvahetus jupsima,. Korra kiilub kett kinni, siis hakkab igal neljandal pöördel üle viskama. Palu TPs (66 km) vaatab mehann ratta üle - ei leia mingit viga - aga määrib keti üle ja see aitab.
Palu-Hellenurme vahel sõidan kaelkirjaku (888, Sulev Kraam) sabas ja see on võistluse parim osa. Kirjak sõidab hästi, ühtlaselt, sirgelt, tema tuules on lust olla.
Viimasel etapil on jõudu mõnusalt palju, jätan looma omapäi ja lähen eest.
Finiš 4.24. Aeg on parem, kui ma iial oodanud oleks.
Pärast finišit:
Meedikud tupsutavad mu räsitud käe rohelise möginaga üle. Tundub, et pole hullu. Reietagused on tulivalusad - arusaadav kah - ma pole klippidega sel aastal üldse sõitnud, tõmbamise-trenn on tegemata. Õnneks ei andnud see rajal tunda.
Olen endaga rahul.
Ei olnud väsimust, ega krampe. Sõitsin pea kõik tõusud, enda süül ei kukkunud, kellelegi väga ette vist ei jäänud. Põhieesmärk - 89 km mõnuga läbida - sai kuhjaga täis.
Muud:
Enne starti pumpab TM ratta-abi mulle rõhku juurde ja see päästab see kogu päeva. Madala rõhuga rajale läinud Ott kaotab mulle, kuna kulutab pool tundi rehviparandusele...
Rajal ega stardis tuttavaid pea POLE. Miks? Kõik, kes kunagi ratast sõitsid, on nüüd hingelähedasema ala leidnud?
Ka protokollis on ainult võõrad nimed!
Järgmine kord (kui sihuke peaks tulema):
- amordiga ratas! ja 29"
- geelidel enne starti korgid lahti!
- veidi MTB-trenni ei teeks halba!
3 comments:
Geel aja pudelisse ja lahjenda ära
Kummi rõhuga on nii ja naa. Tühjapoolse kummiga oli kindlasti parem sõita, raputas käsi märgatavalt vähem. Oleks olemas läbilöögikindlad kummid, siis oleks nii päris mugav. Aga first-best on ilmselt amordid :-)
Ei hakka mingit geeli-juttu ajama! Järgmine kord oled mees ja sõidad aeroobses sama ajaga! Vee ja soolakurgi pealt!
Post a Comment