Monday, September 9, 2013

Sügisjooks / maraton / mütsiga löömise feil

Sel suvel - kolme kuuga - olen jooksnud alla 100 km. Pikim ots ~12 km aeglast sörki. Kust võtsin ülbuse tühja koha pealt maratonile minna - ei tea. Miks lootsin aega alla 4 tunni - ka ei tea.

Aga läksin ja lootsin.

Esimese ringi tiksusin 4:00 grupis, 5:30 min/km. Atonen vedas, kõik oli hästi. Poolmaraton veidi alla 2 tunni.
Aga teisel ringil sain kohe aru, et enam ei suuda - jõudu on, kuid jalad ei kanna, valu nii sääres kui reiepealses. Pirital (26 km) tulid krambid. Lasin 4:00 grupil minna ja istusin maha ja mudisin ja venisin. Ei aidanud.
Viimased 15 km kõndisin. Vastik oli. Kõik muudkui liduvad mööda, sina kõnnid. Minusuguseid oli muidugi veel. Joosta - no ei suuda - iga samm on valus - sörgid paar meetrit, siis jälle jalutad. Tobe, jäle, mõttetu ja nõrk!!!!

4:22 polnud küll see aeg, mille pärast jooksule minna.
Ja täna, päev pärast jooksu, valutavad jalad nii nagu ei iial varem.

Moraal? Maratoni mütsiga lüüa ei saa. 10 või 21 km võib ka ilma trennita, puhta võhma pealt ära joosta. Sest esimesel ringil polnud mingeid probleeme. Poolmaratonis oleks ma saanud normaalse aja ja oleks jäänud hea tunne. Nüüd - on sihuke loll olemine.

2 comments:

Anonymous said...

Su moraal on täiega vale. Just maraton ongi see jooks kuhu tuleb minnha nö mütsiga lööma. See ongi maratoni peamine mõte -joosta lambist 42 kh, sest "sõnum on vaja Ateenasse viia". Sellel jooksul on oluliselt sügavam mõte, kui lihtsalt mõttetu sport.

Kaur said...

Ahhhh!!! Aitäh, mul hakkas kohe palju parem.