Viimsi päevak + palju ratast
Plaan oli selline:
rahulikult rattaga tööle, siis
rahulikult koju, sealt
rahulikult rattaga Viimsisse, siis
kiire orienteerumis-laks, ja
rahulikult koju tagasi.
Tegelikkuses juurutus eelneva täpne vastand.
Rattaga ainult kimasin, orienteerusin aga kui purjus tigu.
Rahulikult tööle sai otsa, kui poolel teel meenus kojujäänud läpakas ja siis tuli koosolekule jõudmiseks täiega lennata.
Rahulikult koju kukkus läbi, kui selgus vajadus ratta kiir-hoolduseks ja samas ootasid mind Statoilis K&E. Lendasin taas täiega. Aeg 25 min koos miljoni fooripeatusega - pmst hea tulemus, aga üldse mitte see, mis plaanis.
Rahulikult Viimsisse läks üle, kui meenusid kojujäänud tossud. Ja N-päevakul rattaorienti ju pole. Lisatiir tagasi koju ja jälle kiirus peale, et K&E-ga koos starti jõuda.
Orienteerumises võtsin muidugi kõige pikema raja - et kui juba siia on tuldud, siis olgu täie raha eest, eks! 7 km piki Randvere soid ja võpsikuid.
Tavaliselt hakkan ma O-jaburdusi tegema tund pärast starti. Aga nüüd oli see tund stardi hetkeks juba läbi! Ja rämedad kalad algasidki hetkest null. Kõige esimene teevalik oli täiega vale. Teisel etapil võtsin vale KP. (Ja siis muidugi õige kah.) Kolmandal etapil eksisin juba kergelt ära. Ja sealt edasi ei taha isegi meenutada mitte. Raja teises pooles püüdsin lihtsalt kramplikult oma asukohast aru saada. Oh õnne, kui mõnel helgel hetkel kaart ja maastik klappima said! Aga muidu oli tunne nagu labürinti lastud zombil, mõtlemine ja O-võime olid täiesti välja lülitatud. Korra jooksin kaardist välja. KP-d sain kätte ainult väljajooksulohade abil... Nii väsinud kui raja lõpuosas polnud ma isegi öisel xdreamil mitte!
Kõige krooniks selgus, et ei stardis ega finišis pole mingit jooki, ei niisama ega raha eest.
Rattaetapil koju külastasin aga Mähe poodi. 2 viineripirukat ja 2 pudelit jooki ajasid elu taas sisse. Sõit koju - kõvas küljetuules - oli palju ärksam kui kardetud.
Tulemustes olen muidugi päris lõpus. 1:50, mu elu pikim päevak. Aga sitt võistlus on hea trenn (S.A.) ja teeb tugevaks ja üldse, eks!
Õnnitlused E-le, kes käis elus esimest korda orienteerumas ja tegi peaaegu pika raja ja peaaegu sama kiiresti ajaga mina. Ja ka tema tegi ju ratast ette ja taha.
rahulikult rattaga tööle, siis
rahulikult koju, sealt
rahulikult rattaga Viimsisse, siis
kiire orienteerumis-laks, ja
rahulikult koju tagasi.
Tegelikkuses juurutus eelneva täpne vastand.
Rattaga ainult kimasin, orienteerusin aga kui purjus tigu.
Rahulikult tööle sai otsa, kui poolel teel meenus kojujäänud läpakas ja siis tuli koosolekule jõudmiseks täiega lennata.
Rahulikult koju kukkus läbi, kui selgus vajadus ratta kiir-hoolduseks ja samas ootasid mind Statoilis K&E. Lendasin taas täiega. Aeg 25 min koos miljoni fooripeatusega - pmst hea tulemus, aga üldse mitte see, mis plaanis.
Rahulikult Viimsisse läks üle, kui meenusid kojujäänud tossud. Ja N-päevakul rattaorienti ju pole. Lisatiir tagasi koju ja jälle kiirus peale, et K&E-ga koos starti jõuda.
Orienteerumises võtsin muidugi kõige pikema raja - et kui juba siia on tuldud, siis olgu täie raha eest, eks! 7 km piki Randvere soid ja võpsikuid.
Tavaliselt hakkan ma O-jaburdusi tegema tund pärast starti. Aga nüüd oli see tund stardi hetkeks juba läbi! Ja rämedad kalad algasidki hetkest null. Kõige esimene teevalik oli täiega vale. Teisel etapil võtsin vale KP. (Ja siis muidugi õige kah.) Kolmandal etapil eksisin juba kergelt ära. Ja sealt edasi ei taha isegi meenutada mitte. Raja teises pooles püüdsin lihtsalt kramplikult oma asukohast aru saada. Oh õnne, kui mõnel helgel hetkel kaart ja maastik klappima said! Aga muidu oli tunne nagu labürinti lastud zombil, mõtlemine ja O-võime olid täiesti välja lülitatud. Korra jooksin kaardist välja. KP-d sain kätte ainult väljajooksulohade abil... Nii väsinud kui raja lõpuosas polnud ma isegi öisel xdreamil mitte!
Kõige krooniks selgus, et ei stardis ega finišis pole mingit jooki, ei niisama ega raha eest.
Rattaetapil koju külastasin aga Mähe poodi. 2 viineripirukat ja 2 pudelit jooki ajasid elu taas sisse. Sõit koju - kõvas küljetuules - oli palju ärksam kui kardetud.
Tulemustes olen muidugi päris lõpus. 1:50, mu elu pikim päevak. Aga sitt võistlus on hea trenn (S.A.) ja teeb tugevaks ja üldse, eks!
Õnnitlused E-le, kes käis elus esimest korda orienteerumas ja tegi peaaegu pika raja ja peaaegu sama kiiresti ajaga mina. Ja ka tema tegi ju ratast ette ja taha.
No comments:
Post a Comment