Glehni tähetornil ronimas

Ma olen hariduselt astrofüüsik. Mäletan, et tudengipõlves Nõmme tähetornis käies öeldi, et seal seina peal käivad miskid alpinistid ronimas. Tundus niii rumal ja mõttetu...

Seda huvitavam oli nüüd võimalus sealsamas tornis seina ronida. TKK korraldas köied, künnaplasi oli ainult mõni, päriselt ronimas vaid Madis ja mina.

Algul jube halb. Jalg libises niiskel kivil ja käed ei pidand üldse. Suht palju oli avatud käe haaret ja sellega pole ju harjund ometigi. A siis läks paremaks. Päike tuli välja, kivi kuivas, jalg hakkas pidama. Osavalt jõu suunda valides sai käenukke paremini koormata ja tegelt hakkasid ka avatud käe haarded kareda graniidi peal tööle.

Sain 6 korda üles. Esimesed 3 kukkusin küll poolel teel mõnuga köide, aga viimane kord oli juba päris mõnus.