Friday, April 12, 2024

Lumetiiger ja helikopter

Meie kopter. Kui hakkasin turvavööd kinnitama, rehmas piloot käega.
"Kui sel kõrgusel mingi jama on, sureme niikuinii."

Oli 19. märts 2012. Lendasin helikopteriga Himaalajas mägedest alla, Everesti baaslaagri juurest Kathmandusse. Ilm oli klaar ja mul oli Khumbu oru topograafia selge. Tundsin ära Everesti, Nuptse, Lhotse, Pumo Ri, Ama Dablami... Lendasime piki Himaalaja peaahelikku, kus veel teised kaheksatuhandesed reas.

Ööl enne lendu olime jooksnud orgu pidi üles. Mäletan, et mul oli vere maitse kurgus - iial hiljem ega varem pole ma seda niimoodi tundnud. Korraks jäin seisma ja pöörasin end ringi, lõuna poole. Olin ligi viie kilomeetri kõrgusel. Lõunataevas paistis kirkalt Skorpioni tähtkuju, ja ma mõtlesin, et see on mul esimene ja vist viimane kord teda näha.

Miks ma seda meenutan? Loen "Lumetiigrit". Šerpa mälestused. Tenzing Norgay, esimesena Everestile jõudnu ja paljude Himaala ekspeditsioonide sirdar (šerpade juht ja giid). Raamat on vaade kõrgmägede "vallutamisse" šerpade vaatest. Mehisus ja ambitsioonid, logistika ja nägelused, eri eurooplaste erinev suhtumine põlisrahvasse, laviinid ja lumetormid, õnnetused ja surmad. Olen lugenud Bukrejevi "Tõusu", Krakaueri "Hõredasse õhku", Herzogi "Annapurnat" ja mõnda veel. "Lumetiiger" tundub kõige ausam. Ehkki see ei ole tegelikult Tenzingi enda kirjutatud - ta oli kirjaoskamatu -, vaid kaasautori oma. 

Huvitav on ka poliitika, eriti Everestil käimise _järel_. Kas esimesena kuulutab maailmale India valitsus, Nepaali valitsus, Inglismaa kuninganna? Kumba ronija jalg oli tipul esimene? Kes keda rohkem aitas? Tagantjärgi täiesti ükskõik, aga asja sees olles tähtis ja stressirohke.

Raamatut läbib punase niidina igatsus, vajadus, kutse kõrgete mägede järele. 
Ja oh häda, see nakkab.
Või tuleb meelde.

Ilu on maailmas kõikjal, ka Kadriorus ja Alutagusel. Kuid seda tunnet, mis oli Himaalajas, ei ole olnud kusagil mujal. Mäletan, et istusin kivi otsas Annapurna nõlva peal - teised olid juba ees alla läinud - ja vaatasin mägesid ja lihtsalt nutsin. Ilust, kõrgusest, loodusest.. ma ei tea millest. 

Everest taga vasakul. Foto tehtud üsna kaugelt, Namche Basari kandist.

Ama Dablam, "Ema kaelakee"

Khumbu org. Kooniline mägi taga vasakul on Pumo Ri.

Ees all Lobuche majad.
Teisel pool orgu Nuptse, 7861 meetrit.
Nuptse taga peidavad end Lhotse ja Everest ise.

Kas lähen veel sinnakanti?
Ei tea.

11 comments:

Epp said...

Ma olen "Lumetiigrit" lugenud... ma ei teagi... viis korda vist. Esimest korda, kui olin vähem kui kümneaastane. Ja neid teisi su mainitud raamatuid olen kah lugenud. (Krakauer on üleüldse mu suur lemmik, mu meelest on temagi aus.)
Aga su Himaalaja-elamused teevad kadedaks.

p.s. Jälgin seda blogi:
https://www.alanarnette.com/blog/2024/01/22/everest-2024-welcome-to-everest-2024-coverage/

Kaur said...

No aga mine käi ära? See baaslaagri matk on lihtne asi teha. Ja kindlasti odavam kui Havai puhkus. Nepaal / India on üldse väga ägedad.

Epp said...

Hawaii "puhkuse" eest makstakse mulle (meile) peale :)
Sest mu mees teeb seal tööd (palk + päevarahad).
Aga Himaalaja trekkingu peale oleme mõelnud küll.
Me oleme kirglikud Everesti (ja muude kõrgmägede) tugitoolisportlased muide.

(Paar aastat tagasi naabritest abielupaar käis, meie vanused, just sel baaslaagri matkal. Kahjuks nad kaugele ei jõudnud, härral tekkis mingi kopsujama, lennutati kiirabihelikopteriga Kathmandusse tagasi.)

Kaur said...

Mulle on tugitoolispordi idee täiesti võõras. Aga kui Himaalaja huvitab, siis lihtsalt minge ja kõik? Seal hooaeg on kas just praegu, või siis sügisel. Suvel on mussoonid ja talvel on lumi / külm.

Või mine üksi. Kui mees ei taha / pole aega, siis võta mõni eesti grupp (sandberg.ee vms) ja mine nendega - saad Kathmandus kokku ja käid siis kustahes sa tahad käia.

Epp said...

No tugitoolisport, vähemasti minu mõtteis, tähendab seda, et kõigi aladega ju ei jõua ajaliselt tegeleda, või ei saa, põhjusel või teisel. Siis naudidki seda, kuidas teised tegelevad, ja elad kaasa.

Ei, mees tahab küll Himaalajasse, ja aega leiaks ka, aga see pole me kummagi prioriteediredeli ülemises otsas praegu. Tulevikus - täitsa võimalik, et läheme. A kui ma üksi läheks, ma võtaks ilmselt mõne USA grupi, mitte Eesti oma :)

Kaur said...

Huvi pärast - miks USA grupi?

Mul ei tule üldse meelde, et ma oleks iialgi mägedes USA gruppi näinud. Mu kogemus on muidugi Euraasia-keskne. Ameerikas olen ma mägedes käinud küll, aga vaid ühes piirkonnas (Las Vegase ümbrus) ja pigem üksinda ja seal ei olnud üldse mitte kedagi minu korduvaks imestuseks.

Kaur said...

Muidugi USA-s on loodust riigis sees nii palju ja nii ilusat, et ei peagi kuhugi väljamaale minema.

Epp said...

USA loodus – jaa, tõsi, nii palju ja nii ilusat riigi sees, et mitmest eluajast jääb väheks, kui kõike näha tahad, kasvõi põgusalt.

Aga ma vastaks su küsimusele küsimusega- miks mitte USA grupp? Miks ma peaksin justnimelt Eesti grupi valima?

Ma ei viitsi praegu googeldada, kuid ma ei saa aru, kust sul üldse see mõte tekkis, USA rahvas muude riikide mägedes ei käi :) Ühendriiklased on ju lausa trekkimis-ronimishullud, ja paljudel neist jagub piisavalt aega ja raha maailma magusaid kohti avastada. Mu naabrid, keda mainisin, käisid Everesti all kah USA grupiga.

Mis nüüd USA riigisiseseid mägesid puudutab, siis see, et sa Las Vegase ümbruse mägedes kedagi ei kohanud... no ma ei tea. Äkki polnud hooaeg sobiv? Vegas on kuuma kliimaga, ükski mõistlik kohalik näiteks suvel mägedesse ei lähe :), kui, siis vaid kõrgmägedesse. Ma muidugi ei tea, mis aastaajal sa seal olid. Lisaks, paljud USA mäestikualad pole nii kuulsad ja ülerahvastatud nagu Everest ja selle ümbrus.

notsu said...

Mõtteahel, mille see postitus käivitas:
nägin hiljuti ühismeedias trad-meemi, mida miskipärast ette viskab (okei, mõnikord viskab seepärast, et keegi, keda ma jälgin, naerab nende üle). Kahjuks ei riski teile näitamiseks üles otsida, sest ma ei taha, et need kanalid mulle neid VEEL rohkem ette hakkaks viskama, niisiis kirjeldan mälu järgi.

See oli neljaks pildiruuduks jagatud ja väitis kirjeldavat mehe põhivajadusi. Mees piltidel oli tüüpiline meemide Chad (blond, habeme, siniste silmade ja klassikalise profiiliga).

Esimene pilt "Perekond" (Chad vaatab rasedat naist ja ütleb "A miracle"). Teine pilt: "Trenn" (Chad vestleb kellegagi ja räägib, mitu korda rinnalt surus või umbes nii). Kolmas pilt: "Kultuur" (Chad raamatukogus, ütleb, mis ta just luges või lugema hakkab). Neljas pilt "Vabadus" (Chad seljakotiga kõrgmägede taustal.

Ma pööritasin see hetk silmi, mõeldes, et tore-tore, perekond siis lihtsalt on mingi asi, mis on, umbes nagu raamatukogu. Ka kommentaarides öeldi kas sama mõttega või hoopis misogüünselt "esimene ja viimane pilt välistavad üksteist".

Enivei, viskasin peast vahepeal välja, et mingi järjekordne Aaria rassi saatuse pärast muretsevate incelite fantaasia.

Ja siis lugesin seda Kauri postitust ja mõtlesin, et pagan. Kaur elab täpselt seda tradide unistuste elu ja miski ei välista midagi ja ei käi ka teiste arvelt, sest ka naine ja lapsed käivad matkamas ja ka neil on kultuur, vabadus ja trenn.

Nii et iroonia on kõigest selles, et tõenäoliselt jagavad neid meeme mingid incelid, kes arvuti tagant nina eriti välja ei pista, ja need, kes sellist elu päriselt elavad, ei tegele selle teistele peale surumisega.

Umbes nagu üks mu tuttav elaks justkui katoliku konservatiivide ja krüptokatoliiklaste kiidetud elu - katoliiklasest õnnelikus abielus nelja lapse ema - aga jälestab Varrovooglaidu ja Co-d sügavalt.

Kaur said...

Epule - ma lihtsalt ei ole eriti ameeriklasi näinud mägedes, aga tõesti - ma olen rohkem käinud Euroopas ja Aasias. On ka loogiline, et seal on ülekaalus "kohalikud".

Las Vegase ümbruse mägedes on suvel jahe. Täpselt paras käimiseks. Talvel on seal lumi :) Lee kanjonis on suisa suusakuurort.

Mina ja tradide unistuste elu :) Esiteks näitab mistahes internet meid välja... vaid läbi lukuaugu. Aga kogu see tradide ja incelite värk on minu jaoks puhas udu, ma ei tea, kus te neid leiate või kas nood on päriselt olemas. Minu arust on suurem osa inimesi mingiks vanuseks (mis mõne puhul võib ka 20 olla) ennast kuidagi leidnud ja elavad üldises mõttes... oma unistuste elu. Kel on see unistus siis lapsed ja aiamaa, kel on tööalane teostus, kel miski muu. Kuid tuttavaid, kel on tasakaalus pere ja hobid ja kõrged mäed, on maailm täis. (Meil oli just väike alpinistide kokkutulek kodus täna õhtul...)

notsu said...

ma kahtlustan, et ma nägin ükskord Zavoodis mingit sellist tegelast, kes käib naistesebimisgurude kursustel ja kui õpitu ei tööta, solvub naiste peale. Sest ta üritas mind väga püüdlikult neggida (ehk teha justkui-komplimente, mis peaks salakavalalt mu enesekindlust õõnestama). kui ma õigesti mäletan, valetasin tookord, et olen lesbi, ja haakusin oma nõo käevangu.