Mida külvad, seda lõikad
Esiteks, kui oled tallinlane, siis palun tule ja aita Kristjan Järvan uue töö peale saada. Ta ei sobi linnaametnikuks.
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1211-avaldame-umbusaldust-tallinna-abilinnapea-kristjan-j%C3%A4rvanile
Teiseks. Umbes aasta tagasi vihastasin ma internetis välja ühe oma sõbra. Endise sõbra - sest ta saatis mu pipramaale. Asja eest ja väga viisakalt. Süüdi olen 100% mina ja mul on tohutult häbi. Aga ma ei saa isegi vabandada mitte, sest noh, me ei saa enam suhelda.
Ma *loodan*, et ma õppisin sellest ja mõnest teisest sarnasest intsidendist ja suudan nüüd vähemalt eravestlustes ise mõõdukam olla ja mitte inimestega tülli minna.
Või siis ei. Sest kolmandaks:
Tegin Facebooki ühe suht terava sissekande - siunasin Tallinna teede planeerimist ja eriti sellest teavitamist. Tekkis vestlus. Nagu ikka, on mõned minuga nõus ja mõned mitte. See on okei. Ma hiljem võtsin sissekande tooni veidi pehmemaks.
Aga miskipärast toovad just liiklusteemalised arutelud kaevikutest välja Vanad Valged Mehed. Kes arvavad, et suudavad vestlusele kiire lõpu teha fraasidega "kui sa nüüd veidi mõtleks". Või siis on neil tugev arvamus mingil seotud teemal ja nad käratavad selle välja - ebaviisakalt ja korduvalt. (Ebaviisaka tooniga alustasin seekord tõepoolest küll mina.)
Ma kustutasin paar kommentaari, mis mõnitasid kas mõnda teist kommenteerijat või olid lihtsalt seosetu mansplaining.
Tulemusena kaotan või kaotasin ma veel paar sõpra. Inimesed ei saa aru, et kustutamise taga oli nende ebaviisakus. Nad arvavad, et ma olen demoniseerunud rattapede, kes normaalseid arvamusi välja ei kannata. Nende arust ma tsenseerin neid. Nad jauravad mulle liiklusohtusest... mis ei puutu ometigi üldse asjasse.
Selle asemel, et lihtsalt ja ühe lausega vabandada "olin tõesti ebaviisakas, enam ei tee".
Mida mul siit õppida?
Liiklusest kirjutamine tekitab väga tigedaid arvamusvahetusi. Parem hoiduda.
Omaenda kommentaarid kustahes ja mistahes teemal tuleb samuti läbi veel hoolikama filtri lasta kui seni. Ma olen blogisabades ise väga ebaviisakas olnud. Õnneks on enamik veebipäevikuid praeguseks lihtsalt kinni pandud. Alles on vaid inimesed, kes mulle meeldivad või on niisama armsad, ja kellega ma kogu aeg nõus olen.
Ja... ootamatult kehv tunne on. Mõtled, et mingi üksiku netikommentaari kustutamisest ei peaks mingit draamat tekkima. Aga näe tekib.
Mine nüüd palun ja umbusalda see Järvan ära, aitäh.
Foto Pärnu maantee endisest rattarajast. Praeguseks on see ära kaotatud ja maha freesitud. Pildil minu töölkäimise ratas.
22 comments:
FB sõpra või pärissõpra?
Virtuaalelu on segane, ma ikka vahel mõtlen, et reaalses elus kõik ju ei käitu nii nagu virtuaalmaailmas. Egaju?
Teine teema on see, keda me sõbraks üldse kutsume. Mul on paar tuttavat, keda kuulates mul lihtsalt läheb järg käest, et kui palju neid sõpru siis ikkagi on. Eriti jabur on see, et kui siis juhtub, et nende sõprade seas on ka ühiseid tuttavaid ning täpsustamisel selgub, et ei teata isegi nii elementaarseid fakte nagu seda, et sõbral on lapsed. Uskumatu.
Järvani eest tänan. See on lihtsalt õudne.
Sõpruse osas sama, mis Kk, ei hakka kordama.
kommentaaride osas, tere tulemast klubisse. Tee nagu mina: korda endale. Arvamuse jaoks on enda blogi. Kirjalik kommunikatsioon on keeruline ja mõnd inimest lihtsalt ei tohi kommenteerida, ta mõistab valesti ja pole vaja.
Päris sõber, vana ja hea. Inimene, keda ma siiralt austan ja eeskujuks võtan.
Meil on matkamise ja muude hobide kaudu palju sõpru, kelle kohta me väga palju ei tea. Aga siin on osa sellest, et mehed tõesti ei räägi omavahel eriti ükse. Ma võin nädal aega elada teise tüübiga telgis ja temaga sama lusikat jagada - ja ma ikkagi ei küsi ta käest, kas tal naine on (või mees), kas ta vanemad on elus või kas tal on õdesid-vendi.
Rattateed Tallinnas ... lugesin Su kommentaari FB's. Väldin FB's kommenteerimist, solvumisi ja vääriti mõistmist jagub mitmeks sajandiks - täiesti põhjuseta.
Kuulasin eile Järvanit ... püüdes leida jutu iva, ümmargune ratas. Näib, et enne tuleb "jalgratturi" elu ebamugavaks muuta, et siis tõdeda, nüüd on ju hästi.
PS! Plaanisin samuti jalgrattaga tööl hakata käima...kaks nädalavahetust olen sõitnud, et sobivat marsuuti leida ... iga kord ohanud õudusest ja loobunud nädala sees liiklemast jalgrattaga. Kui tee saab lihtsalt otsa...
Mul on kõik inimeseloomad sõbrad, kelled lahterdan kolme rühma: parimad sõbrad, lihtsalt sõbrad ja mittesõbrad. Esimese lahtri omasid on äärmiselt vähe - ühe käe sõrmede jagu, ülejäänuid pole viitsinud kokku lugeda (ega mu pea pole prügikast), sest sinna hulka kuuluvad üksjagu juhututtavaid. Mulle enesele on kergem niinimetet "üüratut sõpruskonda" hallata.
Samas sugulased ei kuulu ühessegi sõbralisti, nemad on nagu öeldud - sugulased.
Tallinnas rattaga liiklemisest: paar korda olen Balti jaamast Õismäele sõites kaotanud järje kuskil Telliskivi linnaku kandis ning seal on üks koht, kus viadukti alla tuleb sukelduda kitsukese kõrgendatud jalgtee peale, samas kui vastu sõidab linnaliinibuss täie vaardiga, vaat siis olid küll karvad turris.
Ma olen lahendanud enda jaoks asjad nõnda, et kui rattaga sõites kaob märgistatud rada, siis julmalt sõiduteed mööda sõitnud.
Ainult, et ma pole viimasel ajal linna punaseks võõbatud rajale saanud, sest kõik mu käigud olid siis, kui linnapeaks oli "usin lindilõikaja".
Ma ise sõidan rattaga ükskõik kus ükskõik millal, minul ei ole probleemi.
Probleem on Tallinna linnal. Neil (meil) on värske linnaliikuvuse kava, kus sõna "ratas" on sees 162 korda. Neil on paar aastat tagasi tehtud suur ja pidulik rattateede värvimise projekt. Neil on linnapea, mis laseb rattatee suvalisi lõike lihtsalt õhku. Ja neil on mingi PR osakond, kes suvalisi pisiprojekte meediasse suunab ja näilist "kaasamist" teeb.
Ehk - linna iga haru teeb mingit täiesti oma asja. Ja pole kedagi, kes neile peale kärataks, et tehke, lapsed, koostööd.
Juhtimisprobleem puhtalt. Mitte liikluskorralduse oma.
Balta - Õismäe:
Pudelikael on Paldiski maantee raudtee viadukt. See on samasugune valede kobar. Linn lubas rautee ümberehituse ajal sinna jalakäijate jaoks lahenduse ehitati. Projekti esitleti pidulikult kui eduelamust. See jäi aga tegemata. Ajakirjandus võttis teema üles, linn pani lihtsalt tuima - lubasime jah, ei teinud, mis siis? Kahjuks ei leia ma ühtegi viidet sellele.
Käisin lastega just Stroomi rannas (rullitrennis), ohutult sinna ja tagasi saamine oli tükk nikerdamist. Ükskõik mis marsruudi valid - ikka on mingi ohtlik lõik sees.
Mis ongi ratturite kriitika põhjus. Linn ehitab jupikesi, mitte teede võrku. Kohe saab valmis uus Tondi tänava rattatee, mis jõuab Pärnu maanteele sellesama Hendriksoni viadukti juurde. Aga kui üle viadukti rattaga ei saa, siis mis mõte on Tondi tänava rattateel? Ehitasime lõigu imehead teed eikusagilt ei kusagile?
Nojah, meil on Torontos käepärast väga hea näide kuidas näiline rohepööre just risti vastupidise tulemuse annab: sõidutee ühe raja asendamine rattarajaga, piirkonnas kus odav teha aga üksikud ratturid sõidavad tekitas Põhja-Ameerika kõige ummikurikkamas linnas veel hullema olukorra kui enne. Kui keegi arvab, et inimesed autode asemel ratta või ühistransaga (mis siin omaette aegluse ja ebaefektiivsuse musternäide) sõitma hakkab, eksib rängalt. Inimesed vannuvad aga sõidavad sama teed veerand tunni asemel pool tundi, paisates endisest oluliselt rohkem heitgaase atmosfääri. Kindlasti saaks linna päriselt rattasõbralikumaks teha aga autoteede arvelt on kilplaslik seni kui keskmine kodanik pole füüsiliselt võimeline rattaga sõitma tahtmisest rääkimata, ilmastikuolud (suvine palavus ja talvine külm) lisaks.
TT, sa proovid mu sissekannet illustreeriv näide olla või misasja :)
Kaua Jube Juss yksi jõuab terve majatäie ohm...ametnike vasta...
Jussil ega sots-meedial ei ole seaduslikku jõudu.
Aga on vähemalt kaks organit, kel on: Tallinna sisekontroll ja politsei.
Sisekontroll peaks märkama, kui ametnikud ei jälgi vastuvõetud plaane ja strateegiaid, vaid töötavad nende vastu.
Liikluspolitse asi on teha liiklusohutuse järelvalvet. Kahjuks mõistavad nad seda ülesannet väga väga kitsalt. Millal on politsei võtnud sõna ohtliku liikluslahenduse kohta? Kas nad nõuavad omavalitsuselt liiklusohutuse auditeid? Mitte eriti, eks?
Kui järelvalve ei tööta, siis saabki niimoodi omavolitseda nagu KJ seda hetkel teeb.
Olen kah läinud kodanikuvastuhaku teed: kui liikluskorraldus pole loogiliselt korraldatud, siis jätkan loogiliselt. Sageli tähendab see sõiduteel sõitmist, ka näiteks tõuksiga. Sest isegi kui on n-ö kergliiklustee või -rada, on see kergliiklusega mittearvestav, näiteks äärekivide ja muude tõketega, seega märksa loogilisem on sõita mööda sõiduteeserva. Viimasel on ka see pluss, et kõrvalteelt tulev autojuht ei jälgi pahatihti kergliiklus- või kõnniteel toimuvat, vaid sõiduteed, seega seda mööda lähenev kergliikur on talle märgatavam ja väiksem oht, et sõidetakse otsa.
Rattureid jt kutsun aga üles pakiraamile, seljakotile vms basseininuudli kinnitama, mis sunniks autojuhte 1,5 m külgvahega arvestama. Masinat ei kahjusta, küll aga annab märku, mis on eeskirjakohane ja ka mõistlik vahe. Kui rattateed pole, peab muul viisil koosliiklemist harrastama.
Ma pean silmas, et Tallinna LV ja politsei on saanud pealt 30 (loe:kolmekymne) asta teha seda, mis neile isiklikult kasul... tähendab, pähe tuleb, ja yksikud kodanikuaktivistid aajakirjanduse kaasabil on ainus jõud, mis veidigi seda bard...elukorraldust valgustab. Väga kahjuks on see olukord selle aja jooksul jõudnud korralikult tsementeeruda, sest aktiivseid kodanikke on vähe ja meediatarbijaid huvitab BSH aluspesu rohkem, kui turvaline liiklus. See ei peaks nii olema.
Ma sõitsin Tartu linnas elades mitu aastat jalgrattaga, aasta ringi ja iga ilmaga, ja tihti oli ka laps pakiraamile kinnitatud istmes. Tänase liiklustiheduse, eriti aga -kultuuri juures ma seda kindlasti ei teeks, kuigi linna vahemaad ja parkimisvõimalused seda soosiks. Mul on seega VÄGA kahju inimeste jõhkruse ja tugevamatele perssepugemise kultuuri pärast, mis väljendub muuhulgas ka liikluskultuuris.
Tallinnas on rattaga tegelikult sõitmine palju parem kui 10 või 20 aastat tagasi. Seda nii äärelinna kergliiklusteedel kui kesklinna ummikutes.
Ainus, mis alla käib, on maastikurattaga looduses käimine. Linnalähedased metsad (Harku, Pirita, Sütiste, Saku, Raudalu) on täiega üle koormatud. Rail Baltica võtab sellest veel tüki ära. Ja kinnisvara-arendus ampsab järjest igalt poolt.
Kuid rattaga linnas liiklejale on üldiselt liiklus praegu palju ohutum ja arvestavam kui varem.
See on jalgratturite aastakymnete pikkuse verise võitluse tulemus, kabinettides istujaid huvitab ainult võimalikult lihtne asjakorraldus, mida vähem erinevaid tylitajaid, seda parem ja odavam linna majandada. Ja seda seisukohta ka väljendatakse igal võimalusel.
Kaaren, ei, see on keerulisem.
Kabinettides istujad reeglina tahavad siiralt, et linn / maailm parem saaks. Aga see "parem" on eri inimeste jaoks väga erinev. Ja kõige selle peal on väga suur kuhi veidrat bürokraatiat.
Ka odavus ei ole alati eesmärk - eriti, kui ehitada Euroopa raha eest. Siis on pigem vaja ehitada nii, et finantseeringu eesmärgid tõestatult täidetud saaks. Kui projekti nõuetes on kilomeeter kergliiklusteed, siis see ka rajatakse, kõike muud buldooseriga eest lükates. Seda, kas see kergliiklustee tuleb arukasse kohta ja on ohutu, projekt enamasti ei nõua... Nii on Tallinn täis täiesti lollakaid rattateede lõike eikusagilt eikuhugi. Aga raha on nende tegemise alla pandud palju.
Ehk siis see maailm on päris keeruline.
Ehk - "raha tuleb ära kasutada, kas yksikud lõigud moodustavad systeemi või mitte, pole enam tähtis".
Md, 1990te kauboikapitalismi ajal elu alustanud lapsed, kes vanematelt jõukuse atribuutide tähtsust õppisid, ka seda, et jalgrattur on rott ja titekäru rämps tänaval, õige mees liigub autoga, on täna otsustajate seas, ja traditsioonid jätkuvad.
Tallinna autojuhtide enda osas pole mul midagi paha ütelda. Mulle kui ratturile antakse kenasti teed ja hoitakse ohutut distantsi ja ollakse üldse viisakad.
Järvani vastu allkiri antud. Ma pole nii aktiivne rattasõitja, et sellega linnavahele liiklema läheks. Aga rattasõitjate kiusamist kah näha ei taha ja olen igati poolt, et autoga sõitmine keerulisem oleks ning ühistransport, ratas, jalakäimine oleks eelistatud. Mul viskas kaane pealt eile avaldatud uute bussiliinide kava. Nagu mille põhjal neid muudatusi tehakse? Sellest ma olen juba aru saanud, et piiksutamine mõeldi välja ainult selleks, et mupol lõbus oleks mittepiiksutajaid vahele võtta. Ausalt öeldes on hetkel tunne, et aasta pärast lähen ja hääletan keski poolt, sest paistab, et uus on igati hullem. Praeguse toreda uue kava järgi saan ma kodust kesklinna kahe ühistranspordivahendiga endise ühe asemel. Ja see üks läheb praegu 35minutit, kahega saab siis veel kauem olema. Autoga lähen 15min. Nojah siis.
Mul on ratas mitmeks asjaks. Spordin ja matkan, aga Tallinnas lihtsalt liiklen.
Tallinn tegutseb imelikult ja rumalalt. Raha läheb rattateede rajamisse väga palju. Aga need teed ei tööta, sest on üksikud jupid. Lisaks tehakse neid väga keeruliselt, kallilt ja ohtlikult. Suhtkoht kõik rattaspetsid on ühel nõul, et linn disainib rattateed hullult üle, võiks teha palju lihtsamalt - kõigil parem ja odavam ka.
Täna käisin vaatasin Tondi tänava uut rattateed (sõitsin töölt koju seda tänavat pidi.)
Muljed nagu ikka:
1) uhke
2) ebamugav
3) lõpeb eikusagil.
Seal on ruumi palju, võiks teha ühe laia raja sõidutee serva ja korras. Aga linn rajab mingit imelikku takistusrada selle asemel. Näeb šeff välja, aga sõita on sellel vastik ja ohtlik.
Tallinna Linnaviletusest - ma ütlesin juba kümmekond aastat tagasi kohalike valimiste ajal sõbrale: Keskerakond on paras nuhtlus Tallinnale (ja ma ei vali neid kunagi), aga ma pooldan nende jätkuvat 50+ protsendilist enamust, sest neil on juba oma sissesöönud parasiitide seltskond ja nii jääb piisavalt raha üle ka linnarahvale vajalike asjade tegemiseks. Kui tulevad uued parteid, siis igaüks neist tahab saada oma osa ja kui neid peaks olema veidi rohkem (hetkel lausa 4 tk), siis ei jää omadele kanditavatest summadest enam raha üle, et ka linnarahvale vajalikke asju teha.
Post a Comment