Gruusia: Tbilisi

Tbilisi on äge!!!

Vaade hotellist

Ma olen lõunamaa linnades ju käinud küll, kuid sellist segadust ei mäleta. Mujal on linn enam-vähem ära jagatud: siin on vaesed, siin on rikkad, siin on templid ja siin on elumajad. Tbilisis on kõik segamini. Puitpitsmaja, kindlus, ulmemoodne plastikust ehitis, tellistest koolimaja, kirik, jälle puitpits.  Vaheliti ja üksteise kõrval / peal / sees. Enamik asju laguneb. Kõikjal on elu - inimesed, tänavaturud, kassid-koerad (mõlemad väga laisa olemisega). Hirmus palju on rõdusid. Selline hästi toimiv kaos.

Linn on suur, üle miljoni elaniku.

Autoliiklust on väga palju. Sõidetakse ja pargitakse kus juhtub. Idee osa linna ainult jalakäijatele jätta pole sinna veel jõudnud. Samas on liiklus enamasti aeglane ja jalakäija suhtes leebe. Takso asemel on aga Bolt - odav ja kiire ja usaldusväärne. 

Elasime kolmes kohas:

• Hotell Nata jõe ja kuninganna Darejani palee lähedal
• Hotell Qeroli samas lähedal, veidi ülesmäge
• Kaks ööd Saburtalo linnaosas 

Käisin / käisime:

• Saunas nr 5. Väävliveega basseinid, külm ja kuum vesi, pesija-mudija. Päris massaaži kahjuks ei saanud. 
• Kümnes kõrtsis ja kohvikus. Kõik olid toredad, aga mulje jättis Abhaasia köögiga Amra Saburtalos. 
• Narikala kindluse juures ja botaanikaaia servas. (MM käisid pärast veel bot aias ronimas.)
• Niisama kesklinnas ja selle lähedal jalutamas, mitu-setu ringi.
• Lisi järve ääres. Võtsime Saburtalo matkapoest (Mplus) maastikurattad, sõitsime mäest üles järve äärde ja siis natuke mägedes ka. Kuid oli hirmus palav ja kaua ei jaksanud. 
• "Tbilisi mere" ääres. Imelik madalavõitu lomp, mille äärde ei pääse, sest eramaa ja raudaiad. Käisime "väikese" järve ääres. Ujuma sinna ei kutsunud, savine madal vesi. 
• Kirikutes.
• "Kuiva silla" lähedal kirbuturul.
• Kohalikega (mu töökaaslase vanemad) kõrtsis

Linn on sümpaatne. Seda pildistada ma eriti ei üritanud, sest kes neid pärast vaataks. Aga seal on tore olla ja käia. Eriti kui oled Lääne turist ja ei pea mõtlema, kas kaks eurot kohvi eest (tundus olema vanalinnast keskmine hind) on 1% su kuusissetulekust või ei. 

Tahaks veel. Seal oli tore. 

Sildid on nii gruusia kui saksa tähedega

Printsess Dariana kindlus, meie hotell on vasakul üle tee

Rõdud

Armeenia kirik meie teise hotelli juures, kesklinnas

Saun nr viis ülaltpoolt

Kass sauna katusel. Kassid on julged, koerad neid ei puutu ja inimesed armastavad.

Marko viis meid vist linna kõige kitšimasse kohta.

Kesklinna renoveeritakse kvartalite kaupa ja põhjalikult - uued tänavad jne. 

Ilupilt jõe, kiriku ja kaljuga

Linnataeva kõige domineerivam vorm on öösel õhus tolknev suur pall

Gruusia: Sveri kanjonis ronimas

Maastik üldiselt. Ronitakse nendel vertikaalsetel seintel.

V kutsus M + M Sveri kanjonisse seina ronima. Läksin julgestajaks kaasa, et saaks kahe köiega ronida. Kuid siis läksin ikka ise ka seinale.

Sveri on kanjon Imereetias Chiatura lähedal, Tbilisist 130 km läänes / loodes. Tee sinna viib mööda Lõuna-Osseetia piirist - olime sellest alla kilomeetri kaugusel. Kanjon ise on vertikaalsete seintega, hästi kareda ja ronitava kivimiga. Radu on seal palju, netist leiab mõned skeemid.

Ronisime. Ma tegin ühte kerget rada, mis oli märgitud kui 5c, aga päriselt kindlasti mitte - pigem selline päris algajate oma. Tüdrukud ronisid raskemaid, ja altjulgestuses (moodne termin "liidisid"). Oli väga äge. Ma ei ole ühegi päris kalju peal roninud peale Astangu. Mõnel matkal on ka olnud mõnikord vaja ronida, aga seal on köis olnud rohkem julgestuseks ja tehnilist ronimist pole olnud. Igatahes kõigile väga meeldis.

Pärast jalutasime. Leidsime vana veski. Ja karniisi, mida pidi sai koobaste juurde, kus olla olnud klooster või eremiidid. Mul võttis jala värisema, kui üks M seal kõõlus :) 

Hiljem käisime üsna jahedas jõekäärus ujumas. Ja koduteel sõime "päris" gruusia restoranis, väikeses teeäärses kohas. Imehea šašlõkk ja üldse kõik. 

Suurepärane päev!

Kolm graatsiat

Mina :)

V. seinal poosetamas

M. teel kitsale karniisile. Ülejärgmisel pildil on näha, KUS see on

Veski

Rada, kus käisime, on kõrgel üleval, osaliselt varisenud koobaste kohal

Karastav jõesopike

Gruusia: Birtvisi kanjonis ronimas

Tuleme, tähendab, Kazbegi otsast alla ja Tbilisisse tagasi. Isand Lokk võtab meid hellalt oma hoolde. Kõigepealt saadab meid sauna number viis. Saunad üks kuni neli pühkis 19xx aasta tulvavesi (seli) koos klientidega minema. Mis teha, ikkagi mäed, saunad on sälkoru allotsas. Järgmisel päeval käime Sveri kanjoni seintel ronimas ja matkamas. Ja ülejärgmisel läheme Birtvisi kanjonisse. 

Birtvisi kanjon on vertikaalne pilu maapinnas. Seinad on umbes 50 meetrit kõrged ja enam-vähem vertikaalsed. Kui kusagilt sisse lähed, siis välja enne ei saa kui tükk maad allpool. Põhjas voolab ojake, selline väike. Kivim on konglomeraatne lubjakivi, kare. Ojake on selle sisse uuristanud kitsa, käänulise ja sopilise tee. Aeg-ajalt tõkestavad tee majasuurused kivid, kanjoni põhjas on mitme meetri sügavused "vannid" ja lihtsalt sügavamad kohad. 

Edasi liikumine on vaheldusrikas. Tuleb kivilt alla "vannidesse" hüpata. Tuleb ujuda. Vahepeal lihtsalt vees kõndida. Kui on kitsas vett täis pilu, siis võib jalgadega kahele seinale toetudes ukerdad. Osad laskumised saab võtta end kivi pidi alla libistades. Osades saab lõhesid pidi alla nihkuda, jalad ühel seinal ja pepu/keha teisel. Kuid mitmes-mitmes kohas tuleb köie abil laskuda. Kas klassikaliselt, laskumisvahendiga, või köiest lihtsalt kinni hoides. Laskumised ei ole pikad, ütleme 5-7 meetrit, umbes nagu maja katuselt. 

Kõigepealt otsib Vahur üles väljatuleku koha - juba see võtab pool tundi aega. Siis matkame ülesvoolu kohani, kust saab sisse. Ja siis läheme. Oleme neljakesi. Meil on kaasas üks köis (vist 30 meetrit), ronimisvööd, kiivrid, karabiinid ja laskumisvahendid, söök-jook. Ainus fotokas on minu telefon, kolme veekindla koti sees.

Kohe alguses on hüpe kaljult alla vette. Selge - tagasi me enam ei saa. Tuleb lõpuni välja minna.

Kogu harjutust juhub-juhendabki Vahur. Tema paneb üles laskumisköied - see on kriitiline tegevus, sest köis tuleb pärast laskumist järele tõmmata ja kui see ei õnnestu, on suht halb. Ta juhendab meid laskumisel. Vajadusel läheb ise ilma köieta ees ja on tugisammas, millele astuda. Ühesõnaga - juhib gruppi.

Kogu harjutus võtab viis tundi. Tunnet, et nüüd enam edasi ei saa, ei teki kordagi. Jalg päris võdisema ka ei võta. Kuid adrekas on sees kogu aeg. Laskuda kaljult alla nii, et jääd õhku rippuma - ja siis maandud sügavasse vette - no on äge?

Kohati on külm, sest on juba sügis, vesi on külm ja kanjoni põhjas pole päikest. Aga saame hakkama.

Lõpuks jõuame väikese tammini, mis tähistab järsu kanjoni lõppu ja auto kohta. Siin on kohalikud ja väike mootorpump. 

Näeme kilpkonna, krabi (???), miljonit sisalikku. Õnneks ei ole madusid. Või no küllap on, aga meie ei näe neid. 

Lõpuks on super tunne. Tegime ära, jäime ellu ja kogu aeg oli üliäge! (Välja arvatud paar korda, kus tekkis mingi paus, sest köis jäi kinni või nii.)

Fotosid tegin ülivähe ja ei filminud üldse, sest need kolm veekindlat kotti. Tagantjärele - loll. Seal oli muuseas imeilus. Kui me just parasjagu teo kombel kivipraost alla ei nühkinud. Või kivist tunnelis ei ujunud või nööri otsas ei rippunud. Esimest korda elus tunnen puudust kiivrikaamerast. 

Maastik ja mina.

Laskumine. All on vesi, umbes rinnuni.

Vahur

Puhkehetk. Siin paistab kanjoni põhja päike.

Video - ei ole minu tehtud, kuid on samast kanjoni lõigust, kus meiegi käisime. 

Super äge päev!!!

Kui Gruusiasse asja on, siis minge ka! Asukoha saab minu käest, usutavasti on ka Vahur nõus aitama. Midagi üli-inimlikku pole vaja. Tavaline ronimisvarustus, oskus laskuda, oskus ankrule või kivi ümber julgestuspunkt teha. Võimekus köit pidi tagasi üles tõusta (haaravad või haarats abiks), et kinni jäänud köis lahti saada. Vett ei tohi karta. Üksi minna ei tasu. Varustuse saab Mplusist laenata. Sõit võtab Tbilisist umbes tunni. Ongi kõik.

Birtvisis on veel kindlus ja super-äge maastik - lubjakivist sambad ja sakid. Vesi ja hästi lahustuv kivim noh. Kes ei taha ronida, saab ka niisama matkata ja olla äge. Aga kanjon on ikka kindlasti lahedam :)))

August

Kuu alguses ütlen tööl lõplikult, et lahkun. LV, AH, PK, D. Ja siis kõigile. Tunded - keerulised. Imelik on olla. Kolleegid on nagu sõbrad, kuigi ettevõte on ju suur. Kuidas ma saan siit minna! Lohutan, keda vaja, ise ebakindlusest värisedes. 

1. august - Salevere Salumäe matkarada. Ootamatult äge! Ja ainult poolteist km, ka väga väikesed lapsed jaksasid.

1 & 2 - Purtses. Korjasime natuke marju, sest palju neid lihtsalt ei olnud. Taga-aia põõsad võiks välja juurida (arvan ma igal augustil). Oleme saanud kaevule uued rakked, nüüd on järgmine töö kaev puhtaks tõsta. Lapsed said mere ääres mängida ja üldse oli tore. 

4. - 8. - Soomes. Edela-Soome ringsõit kogu perega. Hanko, Turku, Rauma, Naantali, Tampere, Hämeenlinna. Teijo rahvuspark ja mõned pisemad rajad peale. Iida sai Naantalis 18! Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

9. august - Jussi oosidel ja järvedes. Ilmajaam lubas vihma, aga kui ka pärastlõunal päike kangekaelselt säras, läksin Kõrvemaale. Panin auto Piibe maanteele, sõitsin jalgrattaga metsateid pidi Jussile, ukerdasin ooside harjadel-nõlvadel. Ujusin Jussi Suurjärvele ringi peale - 1.5 km. Ja Pikkjärves ka natuke, aga seal vesi haiseb surnud räime järele (miks?) ja pikalt ei tahtnud. Tagasi tegin veel ringi ümber Venejärve ja sain autoni üsna pimedas.

10 - Iida maleva kokkutulekule Saaremaal. Poistega Harku rabas päevakul. Lasin nad koos ilma telefonita metsa ja nad olid seal jube kaua. Neil endal oli hästi, aga mina olin juba finišis paanikat teha. 

Käisin tööl ja kirjutasin iseenda asemiku palkamise-kuulutust. Huvitav tunne. "Mida see Kaur siis oskabki, või vähemalt oleks pidanud oskama."

Käisin mustikal, ujumas ja sõitsin pärast rattaga.

Sain maal herilaselt nõelata. 24 tundi hiljem on ikka veel valus.

15 - Sõmerus, Letipeal Ehalkivi ja tuletorni vaatamas, Uljastes ujumas. Ühtlasi, et Vetiku järvedes ei saa ujuda isegi siis, kui väga tahaks. 

Samas Sõmerus tagurdan teisele autole otsa. Hakkan liikuma, ümber on sada last ja tähelepanu neil ja lihtsalt läheb meelest, et mu taga pargib keegi. Number on kergelt kõver, muud midagi, aga ikkagi - tola tunne on. :(

19 - 22 august - Vooremaa ja Peipsiääre rattamatk. 4 päeva, 270 km, 11 inimest, palju kultuuri ja kodulugu, natuke loodust ja väga palju head süüa, sest on toidufestival - Peipsi Toidu Tänav. Jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2021-vooremaa-ja-peipsi-rattamatk, fotod facebookis. 

Käin paaril kergel päevakul - Pääsküla, Kadrioru. Joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska. 

23 august - Jazzkaarel. Naïssam Jalal, flöödimängija ja vokalist, süüria-prantsuse. Kuidagi demoonilise olekuga daam korraga häälitseb, laulab ja mängib flööti. Pluss klaver ja kontrabass. Kohati unelev-uimane, kohati äge, ja kuidagi hirmutav. 

28 august - mägimatka tehnika trenn / meeldetuletus. Sõlmed, laskumine Astangu seinalt alla, köiega kohmitsemine. Ma ei oska UIAA sõlme ("pool seasõrge") ja panen laskumivahendi tagurpidi köiele ja unustan kogu aeg muhvid lahti. Ähh. 

28 august - laenan Citybikest maanteeratta (tegelikult gravel, a vahe on väike) ja proovin sõita. Jube ebamugav. Ehkki päeva lõpuks on olemine sellel juba palju kindlam. Ma ei tea, kas ebamugavus tuleb kitsast sadulast või sellest, et ma ei leia head sõiduasendit või mulle lihtsalt ei sobi. A edasi veereb see ratas muidugi jube kergelt. 75 km, Keila - Kersalu - Pakri poolsaar - Paldiski - Padise - Keila. Umbes 15 km sõidan kruusal / mudasel metsateel. Ratas saab ootamatult hästi hakkama, kuid külgsuunaline pidamine on ikkagi hirmus õrn.

29 august - lastega Neeme poolsaarel / Utria säärel. See on tore poolsaareke Jägala jõe suudmest edasi ida poole. Kiviklibudest rand, väike majakas (1938), õhkulastud rändrahn ja väga sürrid Nõukogude piirivalve rajatised.

Õhtul käisin jooksmas. 4 km ring keskmise pingutusega ja 5.30 min/km tempos, väga mõnus oli. 

30 august - jälle jooksmas. Harku ring 46 minutit, veidi kiirem kui 6 min/km. Kuid üldiselt on see suht max, mida ma joosta jaksan. 

31 august - päevakul. Tulemustes esinen D nime all. Nii nunnu, kui inimene on vaimustuses, sest sai kaks tundi Harku rabas jalutada. Mustikad on lõpuks ometi valmis ja suured ja magusad.

Kaotan ära oma vöökoti koos ID-kaardiga. Veedan 3.5 tundi PPA kontoris sabas. Ja siis järgmisel päeval jälle. Paanika-jaanika. 

Pahandamistest

Ma arvan, et pooled blogi-ilma tülid tulevad sellest, et kirjutajad ootavad lugejatelt süvenemist. Kursis olemist. Mäletamist ja järjepidevust. Oma elus sees olemist.

"Ma kirjutasin sellest ju juba aastal 2020, 2018 (teise nime alt), 2016, 2009."
"Kolm sissekannet tagasi oli selge vihje, et."
"Kas te siis ei tea, et."

Ei, me ei tea. Lugeja elab hetkes. Talle söötis mingi algoritm ette sinu sissekande. Ta luges selle läbi, kuid tal ei ole aimugi kontekstist. Kirjutaja pere-elu, seisukohad, rõõmud ja mured on talle tõenäoliselt - võõrad. Ja seda ka siis, kui ta luges sinu eelmist ja üle-eelmist sissekannet. Sest moodne maailm lihtsalt on selline.

On muidugi erandeid. Inimesi, kes süvenevad ja mäletavad. Aga need on erandid. Targem on oletada, et lugeja just laskus langevarjuga taevast sinu tähtsasse blogisappa, andis ühe kommentaari ja kaob kohe igaveseks. Ja kui see kommentaar on siis täiesti teemast välja - noh - siis tema on.

Veebpäevik on natuke vastuoluline koht. Isiklik ja avalik korraga. Kehtib mitu komplekti vastukäivad eeldusi ja reegleid. Mõni päevikupidaja paneb oma reeglid küll selgelt kirja, aga ma usun, et enamik külalisi ei loe neid ikkagi.

Ma mäletan selleteemalisi draamasid kümne aasta tagusest ajast. Siis oli probleem isegi teravam, sest blog.tr.ee söötis sissekandeid ette eriti suvaliselt. Kuid teiselt poolt on tähelepanu-defitsiit praegu veel üldisem häda kui "vanasti".

Arvutiasjanduses on selline printsiip nagu "robustness": "be conservative in what you send, be liberal in what you accept". See kehtib liideste ehituses ja süsteemi-integratsioonis. Kuid sama hästi ka avaliku sõna kasutuses.

Muide, sama süvenemise eeldus kummitab ka mõnda täiesti mitte-blogivat kirjameest. Üks avalike suhete tüüp ütles ise ausalt välja, et ta kirjutab oma asutuse uudislugusid hästi vihjamisi, et insaideril oleks võimalikult huvitav lugeda. Et no kes teab, see teab ja naudib, ja kes ei tea, see noh.. noh. Vaidlesin temaga sel teemal mitu korda, ei suut veenda mina teda ega tema mind.

Ja muidugi räägin ma siin (ka) iseendast ja vaatan peeglist oma kõverat pilti.

Lisaks ja illustratsiooniks. Vvn pikaspikas sabas on n. ja vvn vahel sama teema: kas Mallukas eeldab või ei, et lugejad tema hädasid juba tunnevad. 

Edela-Soomes

Sõitsime viis päeva Soomes autoga, käisime linnades ja looduses.
Tegime ringi Helsinki - Hanko - Turku & Naantali - Rauma - Tampere - Hämeenlinna - Helsinki.
Edela-Soomes on vahemaad suhteliselt lühikesed, nii et autosõidule läks aega vähe.

Päevane rütm oli "jalutuskäik - pizza - kultuur - jalutuskäik - öömaja". 
Käisime ühes päris rahvuspargis (Teijo) ja mitmel linnaäärsel matkarajal. Naantalis ja Tamperes on kaljud otse linnas sees, äge! Käisime sees kahes kindluses (Raasipori ja Häme) ja ühes lahedas muuseumis (Vapriikki Tamperes). 

Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

Soome on tore. Sealne graniidine loodus on meist nii erinev, ehkki nii lähedal. Ja sinna on nii lihtne ja odav minna. Edasi-tagasi piletid viiele koos autoga maksid 99 eurot. Söögi eest hoolitses Itaalia köök ja öömajade eest AirBnB / kämpingud. 

Minge ka!

Raasepori kindlus kivisaarel

Högholmeni matkarada lõunarannikul

Graniit, meri, saared

Teijo rahvuspark

Kivimuuseum - Vapriikki, Tampere

Soomlased narrivad oma tööstuspärandit

spartalik, kuid jube romantiline AirBnB

Mustika triatlon

Retsept on lihtne:
100 grammi mustikaid
1.9 km ujumist
115 km rattasõitu

Sõbrad kirjutavad Tallinna Ironmani kogemusest. Kes tegi terve, kes tegi pool. Juuksuris mu kõrval istund härra ei läinud starti, sest öösel enne sündis talle laps. Teises toolis oigas noorhärra "kuidas on üldse võimalik ujuda 3.8 km järjest!!!". Sportliku olemisega juuksuripreili lohutas teda leebelt...

Ma tahan ka! Päris triatloni ma ei tee, sest ma ei taha (ega jaksa) joosta. Aga prooviks siis vähemalt ujuda? Kuidas siis on 3.8 kilomeetrit? Või no vähemalt pool-ironmani distants, 1.9? Kui kaua läheb ja mis tunne on? 

Vaatan kaarti. Viitna Pikkjärv tundub ideaalne. Edasi-tagasi umbes 1.85 km. Rand on liivane ja läheb kohe sügavaks. Poole järve peal on saar. Suunda hoida on lihtne, sest järv on piklik ja "otsad" on üle järve näha. Lähen proovin!

Kohapeal selgub, et vesi on soe, puhas ja läbipaistev. Hea valik! 

Ujun siis. Ülekäe krool (sest tavalist ma ei suuda), vahele veidi konna. Saare juures teen pausi, ja "teises otsas" kah.

Muidu on kõik tore, kuid aeg kurvastab. Lootsin ujuda alla tunni. Kuid ei - 1:04. Sõbrad ujuvad sama maad täpselt poole kiiremini, pealt poole tunni. Nõrk :( :( :( Aga noh, vähemalt ma nüüd siis tean. 

Pärast sõidan veidi rattaga. Viitna - Tapa - Jäneda - Perila - Jüri - kodu. 115 km. Lehtses ostan juua ja Jänedal kohvi. Jüris saab 100 km täis ja energia on nii otsas, et turgutan end pirukaga. Ratas jaurab  mitmel viisil ja velg käib vastu pidurit; esimesed 25 km ehk Viitna-Tapa on räme vastutuul; Lehtmetsa-Alavere lõigu sajab ja pärast veel ja teise poole sõidust olen läbimärg. Tiksun aeglaselt, maastikuratas ikkagi. Kuid muidu on tore. Kogu aeg on tee kõrval järved ja tahaks uuesti ujuma. 

Mägede külast leian kaks põdra lõualuud, värsked ja hammastega - päris pirakad. 

Põder või kaks.

Tallinn paistab! Keskel Peetri tuuliku labad.

Tapa - Viitna, kerge lookega

Tegelikult läksin ma aga üldse hoopis perega mustikale. Proovisime Suru kandis korjata, kuid esiteks on mustikaid siga vähe (see polnud uudis muidugi) ja teiseks peletas vihm meid metsast välja. Topsi põhja ma mõne marja siiski sain. Nii et ikkagi triatlon, kolm ala - mustikad, ujumine ja ratas :)

Enesetunne õhtul kodus on okei. Kuid kui kujutlen end veel poolmaraton jooksmas, siis tekib tõrge. Järelikult tuleb uuesti proovida ja lõpuks vähemalt natukene joosta ka. Ja no oleks tore, kui keegi teeks kaasa, vähemalt ratta osa. 

Mu varasem triatloni kogemus on kirjas siin ja siis veel siin.

Järgmisel päeval:
Rattaga sõita on veidi tüütu - hõõrub. Lihased ei anna end tunda mingil määral. Kutsun poisid jooksma ja teen 2 km. 

Kanuu ja poistega Võhandul

Paidra - Leevi - Süvvahavva - Reo, 
23 km ja 7 tundi.
Meie ja sõbrad - kuus täiskasvanut, kuus 10..14 aastast poissi. 

Hea päev sai. Alguses oli mitutsugu muresid, kuid need leevenesid. Mõni noormees oli küll seda meelt, et veesõidukeid on sel suvel liiast saanud, aga no las siis on.

Küsisin õhtul, mis kellelegi meeldis. Kõigil oli midagi teistest erinevat:

"Ägedad ja ilusad liivakivikaljud!!!"

"Õppisin päriselt kanuud juhtima. Distants oli nii pikk, et jõudis õppida, proovida, harjutada ja lõpuks tuligi välja."

"Kärestikud ja veskite paisukohad."

"Nii ilus ilm oli!"

"Jõgi oli ise ilus. Hästi palju puhast loodust, ja väga vaheldusrikas."

Minu lemmikud olid hoopis pardid. Jäime Ovega teisi järgi ootama ja pardid tulid meie paati uudistama. Tulid lähedale, tegid ringe ümber, sõid ja häälitsesid otse meie kõrval. Ove hakkas neile nalja pärast veepritsiga vett pritsima - mitte pihta, vaid niisama. Pardid arvasid "hmm ehk on söök" ja tormasid hulgi vaatama. Ma ei tahtnud neid narrida ja andsin siis natuke saia neile. Tükk aega olime keset pardiparve :) Väga nunnu!

"Lähme blokeerime vannil tee ära."

"Oli asja ka või?"

Vähem lemmik oli Viira pais. Läksime ümber (mina ja kaks poissi). Välja saamine oli keeruline, sest üle pea vesi ja vool ei lasknud mul kanuud kaldale ujutada. Ujusin siis üle järvekese vastaskaldale. Kuid minu zip kilekotti pakitud telefon sai vett ja suri ära. :( Õnneks on mul mingi kindlustus. 

Poisid olid aga ümberminekul super tublid. Ujusid oma aerudele järele (üle pea vees), said kaldale ja üldse. Vesi ja ilm olid soojad, mingit häda kellelegi ei tulnud. Kuid järgmises Süvvahavva kohas läksid nad siis välja, ülejäänud panid Reo suunas edasi.

Kanuud ja transpordi tegi Vesipapp, kiidan ja soovitan. 

Valgerannas ja Pärnus

Käisime Valgerannas. Räpane - ranna peldik pilgeni täis, kohviku tasulisel kempsul ei käinud uks kinni (mitte lukku, vaid üldse kinni), klaasikillud maas.Vees on seal betoonikamakad, veristasin end korraga kuuest! eri kohast ära. Vees nähtavus null. Kuidagi kuri raiuv laine oli.

Näe, artikkel: https://parnu.postimees.ee/295349/valgerannas-suplejail-tasub-hoiatussilte-uskuda
Oleks seda enne minekut lugenud, siis poleks läinud või oleks teadnud end betoonist eemale hoida. Praegu on seal randa minnes silt, kuid mis sest kasu. 

Kolisime siis Pärnusse ümber ja seal oli kõik tore. Eriti kiidan Sweet Rosie kõrtsi (kesklinnas), kus saime hästi ja ootamatult kiiresti süüa. Pühapäeva õhtulpoolik, tipphooaeg, restoran täis ja kogu linnas söögi ooteajad "umbes tund", kuid nii teenindaja kui köök tegid imet. 

Edaspidi võtan aga teadmiseks, et enne randa minemist tuleb netti lugeda...

Murakalt koju

Murakaid oli. Parme oli ka, kuid saime hakkama. Kuus liitrit korjatud, tulime linna ära. Kati -- autoga, mina -- rattaga. Põhja-Kõrvemaalt Kadriorgu on mingi pealt 50 km, asi see siis sõita. Mis sest, et ilm üle 30C ja vastutuul. 

• Algus - Kemba, Peterburi maantee ääres
• Kalmeoja kandi metsateed
• Kolga mõis, tegin tiiru ümber / läbi
• Kolga pood, tankisin vedelikke (murakal polnud meil tilkagi juua kaasas)
• Kahala järv, kuid ei ligi ega ujuma ei saanud. See vist suht madal mudane lomp ka.
• Kupukivi Kupu / Kuusalu juures. Viljapõld ümberringi, juurde ei saanud.
• Pork, lõunasöök. Soovitan, tore koht on. 
• Lauritsakivi, samas Kuusalus, otse suure tee ääres. 
• Nelja kuninga kivi samas Kuusalus, otse tee ääres.
• Kiiu kindlus-torn ja Kiiu mõis.
• Rummu järv. Sama mis Kahala järv: päris lähedale ei saanud (märgala), ujuda vist ka niikuinii ei saaks.
• Rummu mõisa varemed.
• Kodasoo mõis.
• Suletud tee Kodasoo ja Ruu külade vahel. Oi ma vihastasin! Nii Maa-ameti kui Regio kaardi järgi on see korralik ja suur tee. Teeregistri andmetel on see avalik tee. Kuid mõlemas otsas on keelumärgid ja sildid "edasiminek keelatud". Värdjad.
• Linnamäe paisjärv, käisin ujumas. Suur sopane auk, ei soovita.
• Suletud tee üle Jägala jõe tammi, selles kohas. Varem on see alati avatud olnud, täna - tõesti kinni. Miks??? See on kergliiklustee osa! Mõlemalt poolt jõge viib selle tammini ekstra ehitatud rattatee... Ühel pool on veel lambid ja pingid, täisvärk. Ja siis lõpeb see kinnise taraga!!!!
• Koogi - Jõelähtme - Võerdla - Maardu - Lasnamäe.
• Kodu.

Lõpuks olin palavusest täiesti kutu. Tahtsin vaadata Ussimäe kive, sõitsin neist lähedalt mööda, kuid no ei olnud tahtmist. Tee peal jõin 3 liitrit vedelikku, kodus veel - pool ämbritäit. 

Kokku tuli ratast ligi 70 km. See ei tohiks olla raske, ma sõitsin rahuliku tempoga ja enamasti asfaldil. Kuid - jube raske oli. 

Mustikad ei ole veel valmis - on "küljes" ja õiget värvi, kuid magusat maitset ei ole.
Maasikad on väga kribud. 
Vaarikaid veel ei saa. 
Murakate järele peaks aga uuesti minema, väga palju oli tooreid marju.
Täna korjatud saak läks enamasti viina alla, likööriks. 

Rootsi mäed ja meie lapsed

Kesk-Rootsi mäed, Helags ja Sylarna.
9 päeva reisi, 5 päeva matka.
Kolm täiskasvanut + kolm teismelist.
Lumi, sääsed, vahvlid, põhjapõdrad.
80 km.
Kõrgeim koht - Helagsi tipp, 1797m.

Päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/muud-matkad/2021-kesk-rootsi-m%C3%A4gede-lastematk

Mulgimaa rattatuur, Viljandi - Ruhijärv - Viljandi

Eelmisel aastal käisin rattaga Viljandist lõunas.
Nüüd uuesti, aga pikemalt. Kaks päeva, öö telgis. Einar korraldas. Olime kaheksakesi.

Õisu org, Vidva oja

Teised saabusid juba reedel, käisid Ramsi Siniallikul ja järvel ja linnamäel.

Laupäevane rada sai selline, 75 km:

• Viljandi raudteejaam
• Heimtali muuseum ja rahvamaja, võeti väga lahkesti vastu
• Rimmu mõis Saksakülas, huvitav laastudest voodriga maja
• Uue-Karise: Mulgi külamuuseum (suletud) ja mõisasüda
• Halliste. Pood, kirik, kirikumõis ja mälestusmärk. Kirikus saime jälle lahke ja toreda vastuvõtu. 
• Raudteesild Halliste jõel, Abja kalmistu lähedal. Huvitav. Rauast karkassi on metallivargad osaliselt läbi lõiganud ja ära viinud. Julgemad kõndisid üle, mina mitte.
• Abja-Paluoja, kõrts ja pood.
• Penuja mõis - ei saanud ligi, tee läbi eramaa
• Ööversti jalakas. Tal on mitu nime - Saate, Öövesti, Ööversti jalakas. Tegelikult pole see jalakas, vaid künnapuu. 
• Läti piiriäär - olime vaid kilomeetri kaugusel koroona tõttu "lukus" Lätist
• Ruhijärv - RMK laagriplats. Siin pidime ööbima, kuid suur ja lärmakas seltskond oli ees. Proovisime teisest kohast järveni minna, kuid seal oli vaid võpsik ja roostik. Lõpuks ööbisime RMK platsi parklas. Seal oli paadislipp ja laud, sai süüa teha ja olla küll. Väike lõke, pikk ujumine ja üldse mõnus.

Pühapäev, 60 km:

• Ujumine Ruhijärves ja pannkoogid - aitäh tegijale!
• Karksi-Nuia. Asula, pood, järveäär
• Karksi-Nuia ordulinnuse vared ja viltuse torniga kirik.
• Karksi asula ja mõisasüda. Lugesime Vabadussõja "Karksi lahingust". 
• Morna mõisasüda
• Õisu mõis
• Õisu matkarada Vidva ojal ja "Õisu põrgu". Jättis lahjema mulje kui eelmine kord käies, kuid kivine ojasäng ja ürgmets on ikkagi väga ägedad.
• Veskejärv sealsamas Õisus, suplesime
• Loodi mõis
• Maailma Kõige Üksildasem Lambipood sealsamas. Lahedad puust treitud õhukesed lambid.
• Loodi matkarada ja "Loodi põrgu", kõrge paljand Viraski ojal. Õisus pole paljandeid hästi näha, kuid Loodi oma on väga kena.
• Loodi Püstimäe lehisepuistu
• Viljandi

Ilm oli suurepärane - päikseline ja soe, kuid mitte liiga palav. Ruhijärve laagris oli sääski talutavalt. Vesi oli järvedes soe. Sõitsime minu arust just parajalt, rohkem oleks läinud rabistamiseks. Ratastega oli üksjagu probleeme, kuid minu Merida töötas seekord hästi. Pildistada ma ei viitsinud. A.O. tegi aga hiilgava fototöö. 

Käisime Abja-Paluojas ja Viljandis söömas. Mõlemas ootasime toitu ligi tund aega. Mulgid ilmselt elavad metsa müügist niigi hästi ja toitlustus pole äri, mida tõsiselt võtta. 

Mai

Sõrves on metssead on maa üles pööranud, parandame. Hiljem niidame. Kas ei saaks paluda metssigu, kes sööks heina nagu lambad? 

Mõlemad jalgrattad käivad hoolduses, Canyon saab uued tubeless rehvid. Ostan palju lisavarustust - uus kiiver, rattalukud, telefonihoidja, uued rehvid, muud kraami. Tahame Iidale uut ratast osta, aga lootusetu. Katsetuste käigus selgub aga, et Alo saab minu väiksema rattaga sõita.

Ostan pulsikella - Garmin 45S, väike lihtne spordikell. 

1. mai - sõidan rattaga 115 km. Käin Aespas (alev Raplamaal) Tamme Suurkivi juures ja Sõrves. Vastutuules sõitmisest on jalad mitu päeva hellad.

8 & 9 mai - Väike-Maarja rattamatk. Ilm muutub selle ajal talvest (lumi lörts rahe) kevadiseks. Sõbrad ja värk, väga hea sai. 

11. mai - käime Iidaga Pirita jõel süstaga sõitmas. Hea koolitus! Hiljem käin veelkord, ilma Alota.

15. ja 16. mai - rattaga sõitmas, Iidaga Jõelähtmel ja Iida & Janega Kostivere kandis. Huvitav ilm, täielikust udust või pilvest maheda õhtupäikeseni.

22 ja 23 - nädalavahetus Purtses ja Jõhvis. Niidan kaks päeva. Draamat - keskmiselt.

27. mai - süstaga Pirita - Haabneeme. Merel päikeseloojangut oodates lähen süstaga ümber.

26. ja 28. mai - Ove sünnipäevad. Kodus sugulastele ja Nõmmel Glehni pargis sõpradele.

29. mai - õhtune Viimsi ring, Pille ja Elinaga. Lubja majakas ja Röövlikoobas, Pärnamäe pank, Kelvingi, Rohuneeme tipp (niipalju kui võimalik), Viimsi idakalda juurikane metsarada, luiged ja haigrud.

Kuu viimane nädal ja nädalavahe läksid laste õppimise nahka. Õigemini mitte-õppimise nahka. Super närvesööv. Süü on suuresti meil endal. Kogu koolivärk on käinud üle kivide ja kändude, ja meil pole selle jaoks tähelepanu jagunud. 

Kokku - paras segu rattasõidust, kanuu- ja süstasõidust, muust füüsilisest. 
Liiga vähe tähelepanu tööle, perele ja eriti lastele.

Süstaga ujuma

Olen nüüd kolm korda käinud süstaga Pirital. Korraldajaks on olnud Rändajad, https://randajad.ee/.

Esimene kord - Iidaga. Pirita jõge pidi merest Lükati sillani ja tagasi, pärast ümber muuli merele ja liivaranda.

Teine kord - üksi (sest oli vihmane ja Alo ei tulnud). Sama marsruut. 

Kolmas kord ehk eile - Iidaga. Pirita jõesuust Haabneeme randa OKO restorani juurde. 

Pirita jõgi on kena. Paarsada meetrit suurest sillast ülesvoolu on linna kära kuuldamatu, asemel on vaikus ja veelinnud. Sõit on kerge - jõgi, aga leebe vooluga, süstaga pole alla- ja ülesvoolu minekul erilist vahet. Kuid Lükati silla eel on kitsam tugeva vooluga koht. Esimene kord ma sealt üles ei saanudki, teine kord oli aga vool niipalju aeglasem, et tuli vaid paar korda tugevamalt tõmmata. Igatahes on see Pirita jõe sõit imehea võimalus süsta proovida - kerge, ohutu, parajalt pikk. Sobib ka lastele alates paarteist ja üles. 

Sõit merel võiks olla keerulisem, aga eilne ilm oli väga leebe - tuuletu, rauge madala lainega. Tiksusime tasapisi Piritalt Meriväljani ja Miidurannani ja edasi. Haabneemes päikeseloojangut oodates hakkas mul igav ja jahe, tegin paar kiiremat liigutust. Ja siis ühe pöörde ajal läks süst kummuli. Ma ei saanudki aru, kuidas. Olin klõmm vee all ja kõik! Kaldast eemal, avavees. 

Hetk ehmatust, siis olin taas vee peal. Põll tuli õnneks ise lahti. Korraldaja tuli appi, tõmbas minu süsta enda oma peale ja kallas tühjaks. Nüüd selgus, et iga retke alguses õpetatud süsta peale ronimine ei olnud asjata. Sain kenasti peale ja uuesti istuma. Sõites hakkas kohe uuesti soe. Uhasin kaldale, sikutasin ka teised kaldale (sest madal liivarand ja mina olin ju niikuinii märg). Sain ka kuivad riided nii kärmelt selga, et külm ei hakanudki.

Karistus tuli uljuse eest - selge. 

Kogemus kokkuvõttes veidi piinlik, kuid üldjoones õpetlik. Kogenud päästjaga on ka sügavas vees süsta tagasi saamine ootamatult lihtne. Ja kui siis kohe uuesti tööle hakata, ei ole ka külm. Täiskomplekt kuivi riideid oli abiks, käterätik ka. Telefoni päästis hoolikus - oli pärast pildistamist kilekoti alati hoolega sulgenud. 

Mingitele üla- ega alatugedele mõelda ei jõudnud. See vajab ilmselt refelekse, mida mul muidugi pole. 

Järgmine kord on juuni alguses, kui Alo trenn teeb hooaja lõpuürituseks väikese sõidu Pirita jõel. 

Vihm luurab

Vihm jäi Tallinna kummitama, meie aga oleme Meriväljal :)

Ratas: Astangu sõjaväli ja Harku karjäär

Käisime sõitmas. Tahtsin Astangu üle vaadata ja siis läbi Harku karjääri Tabasallu sõita. Kuid ei õnnestunud! Piki panga serva enam läbi ei saa - eramajad ja aiad on ees. Otsisime pikalt läbipääsu ja ei leidnudki. Ilusama ilmaga oleks saanud kas läbi metsa või panga nõlvast alla, kuid nüüd oli libe ja märg ja halb. Läksime lihtsalt tagasi. Olen nördinud ja lähen proovin uuesti.

• Kadaka puiestee Suurkivi. Ma pole iial teadnud, et selline rändrahn olemas on.
• Astangu militaar-ala. Selle imetlemiseks on veidi hilja, rohelus matab.
• Astangu panga-alune rajake
• Lapsepõlve kaljuronimis-koht, nüüd üsna hüljatud
• Harku karjääri tööstusmaastik. Kole ja ilus korraga. Vaated pilpakülale ja Tallinnale, järsud raiutud paeseinad, platood, kõige peal ereroheline sammal ja lilled. Anemoon õitseb, Sosnovski karuputk on kaunilt kollane.
• Lepiku kraav (voolab karjäärist alla Tiskresse)
• Astangu pangapealne ja sissevajunud käigud
• Järveotsa oja (voolab Astangu pangast alla)
• Astangu angaar, kus purjus vene nolgid omavahel maid jagasid, tulime kärmelt tulema

Tore sõit, hoolimata vihmast ja porist!

Fotosid tegin vähe, sest vihm ja kole, kogu Astangu allosa ja Harku karjäär jäid pildistamata. 

Kadaka puiestee Suurkivi

Lepiku kraavi on hea inimene kummist silla paigaldanud

Kunagi julgesin ma siit nii alla kui üles ronida...

Järveotsa oja Astangul

Nii kakerdasime karjääris läbipääsu otsides :(

Eurovisioonist

See on fännipostitus ja kaasanoogutus rentsile, kes ütles, et Eurovisiooni võib ära jätta ja Itaalia võitjaks kuulutada.

Sellist puhast, jõulist talenti pole ammu kohanud. 

Jutt siin: https://wiwibloggs.com/2021/03/02/lyrics-zitti-e-buoni-maneskin-italy-eurovision-2021/262605/

Ühtegi teist lugu pole ma seni kuulanud, Eesti oma ka mitte. 

Muidu kuulan ma viimasel ajal vaheldumisi Ariana Grandet ja Twisted Sister'it. AG on see tibi, kelle kontserdi asjus Manchestersis 22 inimest surnuks plahvatati. TS on armastus minu lapsepõlvest, USA "karvased ja karjuvad" stiilis rokkbänd. Ka nemad on mõlemad geeniused. 

Mis sorti muusikat sina kuulad?

Kas sul on üks stiil või segu?

Nurmenukune ja toomingaõiene ja elektrikarjusene

Kaks päeva rattaga Jõelähtme lähedal.

Laupäeval Iidaga maanteest põhja pool. Olerex - Jägala juga - veehoidla tammi pidi üle Jägala - Linnamäe hüdroelektrjaam - Jõesuu liivarand - Jõesuu rippsild - golfiküla - Ülgase pank nii alt- kui pealtpoolt - Ülgase fosforiidkaevandus - Jõelähtme kirik - Olerex.

Pühapäeval Jane ja Iidaga maanteest lõuna pool. Kostivere - Kostivere / Jõelähtme karstiala - Raasiku Harju-Jaani kirik - Raasiku mõis - Aruküla ja sellenimelised mõis, hiidrahn, laululava - Kostivere mõis. 

Pühapäevase sõidu järel suundus Jane oma kiriku kempsu unustatud prille ära tooma ja mina oma Olerexi unustatud jakki ära tooma. Eakohasus...  

Oli imeilus. Pühapäeval oli lauspäike. Laupäeval oli ilm kahtlane, ähvardas vihmaga, aga tegelikult sõitsime esimese poole pilve sees. See ei olnud udu, vaid merelt tulnud pilvelaadne toode. Väga romantiline! Õhtuks läks see üle ja sõidu lõpetasime madal-mahedas õhtupäikeses. Ülgase panga ääres on teerada, maa-ameti kaardil märkimata (ortofotol näha), kuid isegi meie linnaratastega hästi sõidetav. Selle ääres oli lõputu nurmenuku-väli. Igal pool õitsevad & lõhnavad toomingad. 

Nägime kulli, sookurgi (Ülgasel), luiki, ronki (vist?, Ülgase panga all lodumetsas), surmasime suurel hulgal tigusid.

Loodusturismi mõttes soovitan ma kõigil, kes veel pole, minna Kostivere karsti vaatama. See on niiiiii lähedal - otse Peterburi maantee ääres. Ja nii lahe. Ja enamik inimesi pole seal käinud.

Aga ka Aruküla ja Ülgase on külastust väärt. Aruküla rahn on Eesti suuruselt kuues hiidrahn (vt Eesti hiidrahnude loend). Suurest teest alla saja meetri, lagedal platsil. Võiks ju ära vaadata? Ülgase pank on esiteks ootamatu pirakas - üle 30 meetri kõrge ja ligi 2 km pikk klindi-jäänuk. Teiseks on siin Eesti vanim fosforiidi-kaevandus, millel kunagi oli oma raudtee ja oma sadam (Koljunuki sadam).

Natuke tõrva kah.
Kostivere karsti vaatamine oli üsna keerukas, sest eramaa ja elektrikarjused. Ma olen üsna kindel, et viimati seal käies neid (nii palju) ei olnud. 
Arukülast Raasikule sõitsime mööda vana küladevahelist teed. Keset teed on eramaa ja õu. Küsisime viisakalt luba ja saime läbi. Kuid siiski! Arukülas oleval ümbruse kaardil - mis on üsna uus - on seal igatahes tavaline läbiv tee. 
Ülgase koopasuude ümber on keskkonna-ameri tara. Kaitsevad nahkhiiri. 
Maa-ameti kaardil on kogu Ülgase pank punane keeluala. Kuigi liikuda ei tohi vaid koobastes sees.

Ma saan aru, et igal piirangul on põhjus. Minu maa! Nahkhiired! Erastasin maa ära ja valla-ametnik ei märganud tee peale servituuti seada! Kuid tulemuseks on ikkagi Eestimaa, kus igal sammul on keelumärk, eramaa silt või valvekaamera. Nukraks teeb. 

Fotosid ka. Lilli ja mõisu pildistagu keegi teine.

Surnud pterodaktülose detail

Jõesuu rippsild

Jägala jõgi

Ülgase pank. Valge täpp on looduskaitseala silt 

Aruküla hiidrahn

Väike-Maarja rattamatk

Rattamatkasime Väike-Maarja ümber.
Kaks päeva, paarteist inimest, hulk lapsi. 

Nähtud asjad:

• Väike-Maarja
• Äntu järved ja matkarada - Sinijärv, Vahejärv, Valgejärv. Tegime juurikarohkest rajast vaid lühike osa järvede ümber.
• Äntu Punamägi - vana linnamägi
• Kiltsi mõis / loss
• Kiltsi külalislahke pood
• Sünnitav hobune Vao külas (kellele K. kohe inimesed appi kutsus)
• Vao tornlinnus / kindluselamu
• Porkuni loss, paemuuseum, järv, park
• Valgejõe algus Porkuni järve väljavoolu juures - mürisev koseke
• Põltsamaa jõe algus sealsamas. No seda me päriselt ei näinud, sõitsime mööda. Aga Porkuni ja Tamsalu-Väike-Maarja maanteede vahel, Vao ürgorus on veelahe. Põhja pool voolab Valgejõgi Lahemaa ja Soome lahe suunas. Maantee lõunaküljel on allikad, millest algab Võrtsjärve voolav Põltsamaa jõgi. 
• Võivere tuulik
• Struve kaare punkt tuuliku kõrval
• Simuna Katkuallikas ja Pedja jõe algus
• Mällo vesiveski ja paisjärv Pedja jõel

Teine päev:

• Käru vesiveski Pedja jõel, kalatiigid
• Emumägi - mägi ise, vaatetorn, puukujud ja puust rajatised
• Lasinurme mõis ja park
• Mõisamaa mõis, eriti selle Eesti suurim (vist) mantelkorsten
• Rakke linnamägi, suusalift ja suusanõlv, Rakke lauluväljak
  https://et.wikipedia.org/wiki/Rakke_linnus
• Rakke uus ja vana lubjatehas - Nordkalk ja "Kadaka korsten"
  "Karl Kadak jõudis Eesti 20 rikkaima inimese hulka, olles ilmselt kõigi aegade madalaima haridusega miljonär Eestimaal. Paar talve koolis käinud, kuid seal ei lugema ega kirjutama õppinud karjapoisist, kes alles oma elu lõpuaastatel allkirja kirjutamise selgeks õppis, sai lubjakuningas."
• Liigvalla mõis - Rein Kilgile kuuluv suur ja lagunev barokk-mõis. Käisime sees. Kurb pilt.
• Varangu mõis - peahoone, viinavabriku vare 
  Varangu vesiveski-elektrijaam on kõige koledam vesiveski, mida ma elus näinud olen.
  Varangul on veel allikad, kuhu me päriselt ei jõudnud.
• Aavere rüütlimõis
  See on kõige veidram mõis, mida ma elus näinud olen. Keset võsa on vapustava fassaadiga lagunev koloss. Sees ja katusel kasvavad suured puud. Mõned mõisakompleksi hooned on heas korras. Kuid peahoone on super sürr!!!
• Liiduri lubjaahi - jälle täiesti sürr ehitis metsas

Kaugelt nägime veel:

• Kellavere radarijaama - https://et.wikipedia.org/wiki/Kellavere_radarijaam
  NATO kõige idapoolsem radar!
  Maa-ameti ortofotol kenasti olemas, ehkki reljeefi- ja põhikaardi peal maskitud: 
  https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/yYjofZUO
• Koeru telemasti - https://et.wikipedia.org/wiki/Koeru_telemast
  Eesti kõrgeim ehitis!

Mõisu ja seotud hooneid on siin MILJON. Möödaminnes nägime ära hulga mõisa-asemeid (Raigu, Ilmandu, Käru, Emumäe), meiereisid, viinavabrikud, valitsejamaju, magasiaitu. Võrdlesin Delfi kaardi mõisa-kihi abil, et Väike-Maarja ümbruses on mõisu kaks-kolm korda tihedamalt kui Tallinna lähedal. Lisaks kõik viinavabrikud ja tuuleveskid ja mõisakoolid ja muu. Siin saab aimu, kui tihe oli see Eesti maa-elu ülal hoidev võrk. 

Kui sellest virvarrist midagi esile tõsta, siis Rakke linnamäe, Aavere ime-mõisa ja Liiduri lubjaahju. Need olid kõige ootamatumad. Äntusse ja Porkunisse lähen ma kindlasti veel. Kuid igast ülal mainitud kohast annaks oma päeviku-sissekande teha, nad kõik on lahedad.

Matka kõige ilusam osa oli minu jaoks õhtune sõit Väike-Maarjast läbi Simuna Imukverre. Madala päikese mahe valgus, põllul jooksev rebane ja raiesmikul hüppav kits, hea tee ja taganttuul. 

Varakevad on üldse suurepärane aeg. Metsade all on rohetav vaip valgete, kollaste ja siniste lilledega. Ilus noh. Loodus paistab läbi. Rakke mäe vormid on suveks kõik kadunud, Aavere mõisa asemel on roheline müür. Aga nüüd on kõik näha, ehkki nagu läbi tärkavate pungade kerge loori.

Öö olime Kõrvelaane turismitalus - soovitan väga!!!

Sõitsime umbes 80 ja 60 km. 

Esimesel päeval saime lund, rahet, vihma ja külma tuult. Kuid õhtuks tuli päike välja! Teine päev oli aga päikseline, kuigi tuuline. 

Raja mõtles välja ja giidiks oli Jaak, söögi ja tehnilise toe korraldas Liina - super tänud mõlemale!!

Eraldi tuleks kiita kaasa sõitnud lapsi / noori. 

Fotod.. kunagi hiljem :)
Seniks vaadake edevamate sõprade Facebooki albumeid.

Lisame Wikipediasse artikli

Kirjutasin Wikipediasse esimese päris uue artikli.
https://et.wikipedia.org/wiki/Tamme_Suurkivi
Kulus kaks tundi.
Panen kirja, mida ja kuidas teha - ehk läheb teil siis vähem.

Eeldused: sul on konto, oled sisse logitud nii Wikipediasse kui Wikimediasse, oskad markup'iga ringi käia.

1. Loo uus artikkel, juhend siin.
2. Klooni mõne sarnase artikli tekst ja saa aru, mida see teeb. Redigeeri ja kustuta nagu vaja.
3. Uuri makrosid - need on {{ }} vahel olevad asjad.
4. Koordinaatide lisamiseks artiklile on makro Mall:Artikli_koord_tekstis.
   Selle tulemusel tekib artikli ülaossa viit koordinaatide ja kaardiga.
5. Looduskaitse-objektide lisamiseks on makro Mall:Keskkonnaregister.
   Tulemusel tekib viit Eesti Looduse Infosüsteemi / Keskkonnaregistrisse. (Seal valitseb kaos, lepi sellega.)
6. Kasulik on ka viidete makro Mall:Viited.
7. Kontrolli üle kategooriad, viited, välislingid, süntaks.
8. Salvesta, kontrolli, avalda, kontrolli.

Foto / video lisamine käib läbi Wikimedia Commonsi. Foto saab ka otse lehele lisada, aga nii ei peaks. Wikimedia lisab mitmekeelse info ja võimaldab fotot leida & kasutada ka teistel.  

1. Mine https://commons.wikimedia.org/wiki/Main_Page ja logi sisse.
2. Saa fail üles - "Upload", "Select media" jne.
3. Lisa kirjeldus ja selgitus nii inglise kui eesti keeles.
4. Lisa kategooriad. See oli minu jaoks kõige keerukam. Wikimedias ei ole Eesti kategooriaid ("Lasnamäe_mänguväljakud"). 
5. Lisa, mis sorti asju foto sisaldab ("depicts") - "erratic_boulder", "cat", "car", ...
6. Jõuad "Use this file" lehele. Kopeeri sealt õige lõik markup'i artikli algusesse või kuhu tahad.

Kalad, mille otsa ma komistasin.

• Fotode laadimine otse lehele ebaõnnestus arusaamatul põhjusel, mitu korda ja eri vigadega. (Sama jama juhtus aasta tagasi.) Oma fotod, otse telefonist, natuke töödeldud - ei teagi, mis kala.
• Makrod. Wikipedia ütleb "lisa artiklile GPS koordinaadid", aga kusagilt ei selgu, kuidas. Tuleb lugeda neid Mall:makro_nimi lehekülgi. 
• Meedia kategooriad on tume maa ja vist ei töötagi hästi.
• Eksisin kümnendmurru eraldajaga, koma vs punkt. 
• Ma ignosin täiega Wikipedia vs Wikidata vahekorda. Teoorias ei peaks lisama mitte "lehekülgi", vaid "objekte" koos meta-andmetega, ja siis lisama lehe lihtsalt kui viite Wikidata objektile.
  Ehk siis õige protsess on:
  - objekt Wikidatasse
  - fotod-videod Wikimedia Commonsisse
  - leht Wikipediasse, mis need kaks kokku seob
  - ... leht inglise, vene jne Wikipediasse
  Aga kesse viitsib.

Kõige rohkem aega läks aga info leidmisele. Keskkonnaregister on segapuder. Sama objekti kohta mitu kirjet eri infoga jne.

Paarirealise artikli kirjutamine võttis mul aega ligi kaks tundi.
Ja ma sain jooksvalt kahe targa inimese käest abi.
Aitäh!!!

... lisa.

1) Maa-ameti rakenduses (xgis) saab muuta koordinaatide esitust, kui klikkida ekraani allosas olevale koordinaatide paneelile. Seal tuleb xx-lamberti süsteemist ("ristkoordinaadid") üle kolida geograafilistele (kraadid-minutid-sekundid). Nii saab kergesti leida objekti koordinaadid Wikipedia ja Wikimedia jaoks.

Edit: oi kui raske see kõik on. Ütleme, et teil on loodusobjekt O, mis asub looduskaitsealal L, mis asub külas K vallas V maakonnas M. Objektil asus tehas T ja sellega seotud rajatis R.

Millised artiklid millele viitavad?
Kui kõik kõigile (ja tagasi ka), tekib selline segapuder, et keegi ei saa aru. 
Sama küsimus on välisviidete kohta, ja kategooriate kohta.
Oeh.

Aprill aprill!

2. aprill ehk Suur Reede - kanuuga Kasari jõel ja jalgsi Penijõe matkarajal. 

3. aprill - vaktsineerimistalgud. Sõitsin Tondirappa, ajasin vanurid kahte lehte ja sain oma süsti. Pärast ei maganud mitu päeva, sest jälgisin meedias käivat tralli. Jube kurb on. Mitte poliitikute ega meedikute, vaid riigi üldise haldussuutmatuse ja bürokratiseerumise pärast. 

10. aprill - kanuuga Loobu jõel. Lastest Alo, Ove, sõber. Väga tore oli. 

17. aprill - Katrini sünnipäev. (K., mitte T.) Käisime Kõnnu järve ääres. 13-15 km eri mõõturite järgi. Keila jõgi, Mälivere veskikoht ja paisjärv, põdrad. Nägime ära Nõmme karstiala ehk kurisu - lagendik, mille servas kopra pesakuhil, millest algab väike järv ja oja. Väga nunnu. Arvestatav osa matkast läks otse läbi maastiku. Võsa sai täie eest. Leidsime tammesalu ja pärast veel ühe hiiemõõtu tamme. Kaardil märgitud "Kõnnu tammed" olid selle kõrval pigem könni-tammed. Seltskond oli pea 20 inimest. 

Kasaris oli 13 inimest, Loobus 18, Kõnnus ligi 20. Tundub, et koroonat hakatakse ignoma. Arvestatav osa meie eagrupist on oma süsti kätte saanud. Rahvas kohtub küll õues, kuid maskideta. Õudus teise inimese lähedusest hakkab kaduma. 

18. aprill - Purtses. V koos vennaga lõikasid meie õunapuud ära. Viis mees-päeva! Uhke värk. Ma ausalt ei lootnud, et meie väljakasvanud rauk-puudest asja võiks saada. Nüüd... ehk siiski? Lisaks läks maha hoovis laiuv vaher - see on suurim puu, mille ma ise saega maha olen nüsinud. Üksi poleks hakkama saanud. Väiksemaid puid ja oksi läks muidugi hulgem. Ei, raieluba ei olnud. 

24. ja 25. aprill - kanuuga Ahja jõel. Poisid, T + K, muud sõbrad.

Rattaga sõidan ka, aga vähem kui tahaks. 

Kodune remont on "saba" faasis, tõstame asju ümber ja K värvib põrandaliiste. Kempsu tekkis kraanikauss.