Klassi lastevanemate koosolek

Elu esimene väljaspool 21. kooli.

Vbl olid eelkoolis ka koosolekud? Kõik kolm last käisid Vilmsi tänava lasteaias ja VHK eelkoolis.

Aga nüüd on üks mujal. Sellessamas koolis, millest ma käisin 1. klassi eel tema sisseastumise pabereid tagasi nõutamas :)

Oli väga sümpaatne igatahes.

Taani metsik merine loodus

Ristlainetus Skageni tipus

Käisime Taanis. Kõik teavad, et Taani on üks igav koht - ainult põllud ja Legoland. Noh - ei ole nii!

Taani on eeskätt mererand. Liivane, kaljune, kivine, tuuline. Saja meetri kõrgused kriidikaljud. Sada kilomeetrit luiteid. Liikuvad rannad. Kõikjal on matkarajad ja looduskaitsealad, mis seda kenadust kergesti näha ja nautida lubavad.

Käidud kohad:
- Jüüti poolsaare põhjatipp Skagen ja sealne "säär" Grenen
- Põhjamere rannik mitmes kohas
- Furi saar - see on saar Limfjordis, mis jagab Jüüti poolsaare kaheks
- Møns Klint - kriidikaljud Mønsis saarel
- Marstrandi ja Koöni saared Göteborgi saarestikus Rootsis
Lisaks linnad ja asulad - Kopenhaagen, Odense, Vejle, Göteburg, Lund, Skagen.
Ja üht-teist muud ka.

Sõitsime autoga alla 2500 km, kulus 10 päeva. 

Olime viiekesi - meie Katiga ja kolm teismelist.

Ilm on Taanis külm ja tuuline ja vihmane. Vihm võib tulla täiesti selgest taevast, sadada 10 minutit padukat ja siis paari minuti pärast on jälle päike väljas, pilv kadus nagu... maa alla. Müstika. Kuid elada seal ei tahaks. Rootsis oli soojem, Eestis ja eriti Soomes oli veel palju soojem :)

Pikem jutt: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2023-rootsi-ja-taani

Kaart: https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1Pp5A8oAtb6FmnzZWytr5ud6-U49Xfag

Küll vast puhub! Kõik naudivad.

Liiva (kivi) kaljud Põhjamere ääres

Õdus elamine Odense kesklinnas (Taani suuruselt 3. linn)

Kriit ja luurav vihmapilv

Suusamägi Kopehnaagenis 

Christianias kahtlasi elukombeid vaatlemas

Uus kontorihoone Veiljes

Vana kontorijoone Jüllingis.

Maja taga on 1000+ aastat vanad ruunikivid.

Oh neid tänapäeva noori küll

Pühendusega Epule kaugel Ameerikamaal :)

Sõidame autoga.
A. 15a: Mata tunnid on koolis täiega igavad.
K, 15a: Jah, meil ka!
A: Ma viimati tuletasin tunnis lihtsalt igavuse pärast prisma ruumala valemit.
K: Jaa, mina ka!
Kaur, 53a: See on mis? Aluse pindala korda kõrgus jagatud kahega?
A & K: Jagatud kolmega ikka.
Kaur on ülejäänud vestluse vait.
A: Kuidas sa siis tõestasid?
K: No see on lihtsalt integraal püramiidi ristlõikest, nullist kuni kõrguseni, ja kuna ristlõige on ruutfunktsioon, siis tuleb integraalist see kolmandik.
A: Jaa. Mina tegin kuidagi nii, et konstrueerisin kuubi sisse prismasid, igale küljele ühe, ja sealt tuleb siis kuuega jagamine ja sellest samuti kolmandik.

Sealt edasi läks jutt astmefunktsioonide tuletise välja tuletamise peale, kuidagi geomeetriliselt ja tagurpidi - integraali pöördtehtena.

Ülejäänud päeva veetsid noored süstakoolitusel. Kukkusid kahe peale kaks korda ümber / käisid ujumas ja olid üldse igati tublid. 

Lapsed ja katsed

Ajendet ühest vestlusest ühe teise veebipäeviku sabas.

Tahtsin väga sel kevadel korraldada laste suusamatka. 

Samale seltskonnale, mis oli eelmisel suvel Elva rattamatkal. 

Ei tulnud välja. 

Miks? 

Sest lapsed on 9. klassis. Lõpetavad põhikooli.
Ja see tähendab sellist stressi nii lastele kui vanematele, et mitte üks pere polnud nõus oma last kevadel koolist terveks nädalaks ära võtma. 

Stressi allikas ei ole põhikooli lõpetamine, vaid uue kooli valik. Selleks on katsed. Ilma katseteta saab laps "koduküla totude klassi" (sarkastiline sõnastus tuttavalt haridusteadlaselt). Niisiis rabelevad kõik üheksandikud teha Reaalkooli / TIK / 21 / GAG katseid. Või siis mingeid teisi. 

Lapsevanematega rääkides tuli meelde sarnane stress Iida 9. klassi lõpetamisel. 

Igatahes jäi matk sellisena ära. 

Vestlesin Alo klassijuhatajaga. Ta meeldib mulle väga, on aktiivne ja osavõtlik inimene ja tõsiselt hoolib laste edasisest käekäigust. Kuid stress on selgelt ka temal. Ja rõhk on - vähemalt praegu - laste õppetöö formaalsetel külgedel. Et poleks puudumisi, tegemata töid, ikse ega ühti. Et laps oskaks sisseastumis-vestlusel rääkida viimasest teatrikülastusest või oma hobist. Et.. et kõik oleks korras. Nagu Norras. 

Tunnistan, et ma olen (me oleme) laste õppetööst ise sel aastal üsna eemal olnud. Ma natuke olen toetanud mõne ainega ja Ovega koos paar referaati koostanud. Iida põhikooli ajal olin ma üsna... ee... "sees" selles, mis koolis toimus. Aga ühel hetkel ütles kool, et lapsevanemad, hoidke eemale. See ei ole minu hinnang ega tõlgendus, vaid õppeaasta alguses anti kõigile vanematele ametlikult teada, et neid ei taheta koolielu segamas näha. Mis ikka. Ma siis hoian eemale. (Või kasutan ma seda ettekäändeks?) 

Igatahes kuidagi kurb on. Eestis vähemalt mõned koolid kujundavad enda ümber kogukonda. Kuid mitte meie laste oma.

Üldisel tasemel on meie haridus liikumas formaalsuse poole. Ma olen mitu korda läinud lugema haridusuuenduse või muu haridus-algatuse materjale. Ja sealt tagurpidi tagasi tulnud - mitte midagi ei saa aru peale selle, et kõik on tohutult keeruline, ametlik ja lootusetu. 

Koroonakriis andis võimaluse mõtestada kõik ümber. Teha Euroopa rahaga uued õppekavad. Kus ei nõuta lapselt kevade nelja tunnuse teadmist ega palumetsa definitsiooni, vaid võetakse asju lihtsamini ja sisulisemalt. Hariduse juhtkond lasi selle võimaluse käest. 

Samal ajal ühiskond kihistub ja haridus koos sellega. 

Nojah. Kokkuvõttes on mul korraga kade (selle teise vestluse suhtes) ja kurb (et poistega matka ei saanud) ja pettunud (kogu meie ühiskonna muutustes). Ja kõige selle kõrval käib sõda. Millest ma parem ei kirjuta, küll aga mõtlen, sest noh. 

Koitjärve raba, 18. märtsi hommik.

Kanuu ja poistega Võhandul

Paidra - Leevi - Süvvahavva - Reo, 
23 km ja 7 tundi.
Meie ja sõbrad - kuus täiskasvanut, kuus 10..14 aastast poissi. 

Hea päev sai. Alguses oli mitutsugu muresid, kuid need leevenesid. Mõni noormees oli küll seda meelt, et veesõidukeid on sel suvel liiast saanud, aga no las siis on.

Küsisin õhtul, mis kellelegi meeldis. Kõigil oli midagi teistest erinevat:

"Ägedad ja ilusad liivakivikaljud!!!"

"Õppisin päriselt kanuud juhtima. Distants oli nii pikk, et jõudis õppida, proovida, harjutada ja lõpuks tuligi välja."

"Kärestikud ja veskite paisukohad."

"Nii ilus ilm oli!"

"Jõgi oli ise ilus. Hästi palju puhast loodust, ja väga vaheldusrikas."

Minu lemmikud olid hoopis pardid. Jäime Ovega teisi järgi ootama ja pardid tulid meie paati uudistama. Tulid lähedale, tegid ringe ümber, sõid ja häälitsesid otse meie kõrval. Ove hakkas neile nalja pärast veepritsiga vett pritsima - mitte pihta, vaid niisama. Pardid arvasid "hmm ehk on söök" ja tormasid hulgi vaatama. Ma ei tahtnud neid narrida ja andsin siis natuke saia neile. Tükk aega olime keset pardiparve :) Väga nunnu!

"Lähme blokeerime vannil tee ära."

"Oli asja ka või?"

Vähem lemmik oli Viira pais. Läksime ümber (mina ja kaks poissi). Välja saamine oli keeruline, sest üle pea vesi ja vool ei lasknud mul kanuud kaldale ujutada. Ujusin siis üle järvekese vastaskaldale. Kuid minu zip kilekotti pakitud telefon sai vett ja suri ära. :( Õnneks on mul mingi kindlustus. 

Poisid olid aga ümberminekul super tublid. Ujusid oma aerudele järele (üle pea vees), said kaldale ja üldse. Vesi ja ilm olid soojad, mingit häda kellelegi ei tulnud. Kuid järgmises Süvvahavva kohas läksid nad siis välja, ülejäänud panid Reo suunas edasi.

Kanuud ja transpordi tegi Vesipapp, kiidan ja soovitan. 

Valgerannas ja Pärnus

Käisime Valgerannas. Räpane - ranna peldik pilgeni täis, kohviku tasulisel kempsul ei käinud uks kinni (mitte lukku, vaid üldse kinni), klaasikillud maas.Vees on seal betoonikamakad, veristasin end korraga kuuest! eri kohast ära. Vees nähtavus null. Kuidagi kuri raiuv laine oli.

Näe, artikkel: https://parnu.postimees.ee/295349/valgerannas-suplejail-tasub-hoiatussilte-uskuda
Oleks seda enne minekut lugenud, siis poleks läinud või oleks teadnud end betoonist eemale hoida. Praegu on seal randa minnes silt, kuid mis sest kasu. 

Kolisime siis Pärnusse ümber ja seal oli kõik tore. Eriti kiidan Sweet Rosie kõrtsi (kesklinnas), kus saime hästi ja ootamatult kiiresti süüa. Pühapäeva õhtulpoolik, tipphooaeg, restoran täis ja kogu linnas söögi ooteajad "umbes tund", kuid nii teenindaja kui köök tegid imet. 

Edaspidi võtan aga teadmiseks, et enne randa minemist tuleb netti lugeda...

Rootsi mäed ja meie lapsed

Kesk-Rootsi mäed, Helags ja Sylarna.
9 päeva reisi, 5 päeva matka.
Kolm täiskasvanut + kolm teismelist.
Lumi, sääsed, vahvlid, põhjapõdrad.
80 km.
Kõrgeim koht - Helagsi tipp, 1797m.

Päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/muud-matkad/2021-kesk-rootsi-m%C3%A4gede-lastematk

Lõuna-Eesti mikropuhkus

Meil on koroona, teil ei ole?
Teil on spaad ja kõrtsid lahti, meil ei ole?
Mis mõttes, ah?
Kuhu jäid võrdsus, vendlus ja vabadus oma raha kulutada???
Pakkisin jõmpsikad autosse ja veeresin kinnisest kilulinnast Emajõe Ateenasse.
Sai väga hea.

Jõmpsikad tuletasid Kuutsemäe nõlvadel mäesuusa aa-bee-tseed meelde. Kuutseka pidajad olid just piletite hinda tõstnud ja sellest sots-meedias uhkelt teada andnud. Reklaam töötas nagu Bitcoini IPO, piletijärjekord oli 45 minutit - tehke järele! Aga mäel oli väga normaalne. Mina ähkisin samal ajal Kekkose raja tõusudel. 

Käisime Harimäe vaatetornis ja nägime hirvi.

Tartu majandust turgutasime Auras ligunedes. Mina ujusin kolm kilomeetrit. Lisaks käisime mitmes söögikohas ja nad kõik olid väga toredad. Te ikka teate, et Newtonisse saab Aura poolt otse sisse? Mina väisasin veel Pühaste keldrit. Millal ma viimati õllekas käisingi? Eelmisel aastavahetusel Vilniuses???

Poistel olid arvutid kaasas. Nii et koos kohalikega korraldus Minecrafti sessioon kaheksal käel. Mängud on iidsetest aegadest seltskonda liitnud, miks siis mitte nüüd. 

Suurte lastega on mõnus reisida. Nüüd tahaks kohe veel!!!