Harkus jonnimas

Tohtrid ütlevad, et joosta ei tohi. Ma ei ole aru saanud, kas nad mõtlevad sellega, et mina oma punnkõhuga ei tohi, või ei jooks on põhimõtteliselt liigeste lõhkumine ja saatanast. Igatahes hakkasin täna ettekirjutuste vastu jonnima ja läksin jooksin ühe Harku ringi. Kaalusin ka kepikõndi (s.t. suusa-imitatsiooni, mis on trennina väga efektiivne ja liigestele palju leebem), aga jooksuhimu lõi üle.

8 km, 45 minutit.
Kiiremini poleks jaksanud.

Kaheksa km jooksmiseks kulub tempost sõltuvalt:
5 min/km - 40 min
5:30 min/km - 44 min
6 min/km - 48 min
45 min on seega veidi aeglasem kui 5:30.

Pulss oli lõpus muidugi täiesti punases, sest kiirendasin, aga väsimust tegelikult polnud.
Ilmselt jaksanuks ma sama tempoga paar km veel joosta.
Nii et mu "keskmise" pikkusega jooksu tempo ongi hetkel kusagil 5:30 .. 5:40.

Näis, mis jalad homme ütlevad. Lihased on kindlasti valusad, sest pole üldse jooksnud ju. Olulised on aga liigesed. Kas need on tohtrite poolt ja annavad teada, et ära jama? Või annavad andeks? Homme saan teada.

Aga Harku mets iseenesest on... mõnus. Nagu kunagine teine kodu. Iga kurvi tead peast. Ja kohad! Siin nägin kunagi rästikut - siin tegin päevakul vea - siin ehitasid mu lapsed oja peale silda - siin on hea koht paaristõugete harjutamiseks.