Faktipõhised reaalained
Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:
Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked.
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine...
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...
Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.
Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?
Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?
======================
Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!
Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?
======================
9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:
Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked.
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine...
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...
======================
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.
Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?
======================
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?
======================
Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!
Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?
======================
Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.
======================
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine.
4 comments:
I.O. vast mäletad, ta oli sinu kursavend. I.O. oli füüsika õpetaja, ta ütles, et kuigi see oli väärtuslik töö, siiski it alal ta teenib paremni ning oluliselt väiksema jõukuluga. Ma usun, et ta oli hea õpetaja.
Muide, TÜ matemaatika õppekava juht on vist I.Zolk, ma tunnen teda, usun, et üks parimaid matemaatika õpetajaid (töötas koolis). St kõik ei ole kadunud, võimekad inimesed on pandud ka olulistele kohtadele.
Ma olen korra kõrvalt näinud, kuidas sa I õpetasid matemaatikat, see oli muljetavaldav, suurem osa ei suuda, ka mina sain võimsa emotsionaalse laksu, et saab ka nii. Sa suudaks õpetamise paremaks tegemises palju ära teha. Ainult need "eksperdid" ei suudaks sind taluda, rääkimata sellest, et nad ei oskaks maksta. Kuna sinu jutt ei ole poliitiliselt korrektne roosa seep, ütlesid, põhjendasid ja lahkusid, kas Reps taluks sind? Huvitavam küsimus, miks ei taluks? Kas ta mõtleb kuidagi teisel viisil?
Ma hetkel õpin lisakursust matemaatikat. Loengust väljudes ei tahaks kohe auto rooli istuda, saan suuremast osast jutust aru, aga suure pingutusega. Õpetatakse suhteliselt lihtsaid asju.
Tegin ühe kohustusliku aine korras robootikaringi äriplaani. Vähemalt üks meie meeskonnast töötas robootikaringi juhendajana. Me rääkisime sellest sinuga.
Kuuldu järgi on see on matemaatika õpetamisest oluliselt erinev töö, ma arvan, et põhimõtteliselt.
Robootikas katseta, lendas pilbasteks, proovi uuesti, asjad on füüsiliselt käega katsutavad.
Matemaatikas on vaja väga suunatud pingutust ja minu arvates on see robotitest oluliselt keerulisem. See on raske, sest õpid mõtlema asjadest, mida varem ei suutnud väljendada (ineffable) ja seega ei ole ka konstruktsioone, kuidas mõtelda.
Üritan selgitada keele ja väljenduse mõju, ma ei ole veel läbi lugenud, aga loe artiklit fermatslibrary ja Russian blues (vähemalt abstract, fermatslibrary on kvaliteedi märk ja arvan, et see artikkel muudab paradigmat).
Ma olen veendunud, et kasutada matemaatika mõistete jaoks enda 2d/3d aju mõtlemise osa on põhimõtteliselt vale, kuna see ei anna uusi mõisteid ja tulemusena muutub inimene graafikutega mõjutatavaks (pilt ju ütles). Kuid sarnaselt siiski saaks katsetada, näiteks vektorite liitmist, kui võtta ruumi mõõtmete arv võrdseks 2-ga, saaks suure hulga käsitööd lasta arvutil teha.
Seda teemat on näiliselt palju mõtelnud üks suhteliselt isemoodi ja peidetult ahne mees Wolfram. See töövahend peaks olema kooli õppevahend, kuna võimaldab vähendada mehhaanilise töö hulka ja muide teha ka interaktiivset õpikut. Aga vahend on väga kallis.
Väidetavalt on olemas raamat thinking fast and slow, ma ise ei ole lugenud. Väidetavalt väidab, et aeglane ja täpne mõtlemine vajab tahtlikku pingutust. Sina oled harjunud mõtlema, sa ei saa teisiti ja sa ei näe/märka primitiivseid inimesi, kes keelduvad. Aga on väga huvitav küsimus, kuidas mõtelda asjadest, mis ei ole väljendatavad (ineffable).
Olen nõus, keemia on loodusteadus. St hüpoteesile peaks järgnema kontroll, teed valemi järgi ja siis vaatad tikuga, kas H2 eraldus. Või teed reaktsiooni ja üritad ennustada, kas külm või kuum.
Ma ei ole nõus, et õpetamine tuleb täisti ümber ehitada.
Aga olen täiesti nõus, et täiendada ja muuta.
Minule andis keskkoolis ühe aasta füüsikat Eesti parim füüsika õpetaja M.Kuurme, see tase ei ole võrreldav. Vabandust, aga M.Kuurme tasemel teised ei suuda õpetada.
Võrdluseks, B.Gates kinkis kõikidele USA ülikooli lõpetajatele ühe raamatu, see vist näitas, kuidas eristada muljet tegelikust. Kahjuks pole ma seda veel lugenud.
Ja üldse, kas vahel õlut või konjakit jood? Mul on vist 20a armeenlast, see osutus eelarvamustest hoolimata väärt joogiks. Väga hea meelega pakun seda kõigile, kes minu siit tekstist ära tunnevad.
See Thinking.., ma pidin selle kunagi prl Vesikule viima, aga on vist siiamaani riiulis. Kui leian, toon sulle :)
Kui ma kuulen, et keegi räägib matemaatikast kui faktipõhisest asjast, mis tuleb lihtsalt "pähe õppida", siis ma tahaks karjuda.
Kui seda ütleks inimene tänavalt, siis, noh, mis teha.
Aga haridust juhtiv ja korraldav ametnik?
Järelikult ei saa ta aru, mida ta juhib, mis tööd ta teeb.
Post a Comment