Sain Pede-Rastilt halva haiguse
Olen talv läbi pingutanud.
Olen käinud T-särgiga õues tuule, vihma ja miinuskraadidega.
Olen sõitnud jalgrattaga ilma kinnaste ja peakatteta.
Olen sumanud päevade kaupa jalgupidi jääs ja vees.
Asjata!!!!!
Püsin terve nagu purikas.
Aga eile tuli ära.
Käisime süstamatkal.
Pede jõel (lõik Põltsamaa ja Pedja jõgede ristist Emajõeni).
Ööbisime RMK Rasti lõkkekoha lähedal.
Tulemus - räme nohu, pea on vatti ja tatti täis, mõte ei tööta, ajud jooksevad nina kaudu välja.
Jäle!
Võtke õppust,
ärge tehke,
hoiduge Pede-Rasti eest!
Olen käinud T-särgiga õues tuule, vihma ja miinuskraadidega.
Olen sõitnud jalgrattaga ilma kinnaste ja peakatteta.
Olen sumanud päevade kaupa jalgupidi jääs ja vees.
Asjata!!!!!
Püsin terve nagu purikas.
Aga eile tuli ära.
Käisime süstamatkal.
Pede jõel (lõik Põltsamaa ja Pedja jõgede ristist Emajõeni).
Ööbisime RMK Rasti lõkkekoha lähedal.
Tulemus - räme nohu, pea on vatti ja tatti täis, mõte ei tööta, ajud jooksevad nina kaudu välja.
Jäle!
Võtke õppust,
ärge tehke,
hoiduge Pede-Rasti eest!
9 comments:
...käisime süstlamatkal...
Mul pole veel kunagi õnnestunud süstamatkal käia. Kanuud ma väga ei armasta, see on nagu suvaline ebakindel kast. Nagu külmkapi sees sõidaks. Kummipaat on õige asi! Liigub küll aeglaselt, aga annab aega päikest võtta ja pildistada, linnulaulu kuulata ja kasvõi magada - midagi ei juhtu. Paat on mööda vett lapik, nagu pannkook, ümber ei lähe. Mõnus kulgemise vahend.
Pede jõgi on ka proovimata, tean Võhandut, Piusat, Gaujat, Pedjat Kirna sillani, Emajõge ja Elva jõge. Jätan meelde ja hoian Pede-Rastist eemale.
Mina jälle ei kujuta kummipaadiga sõitmist ette.
Seda ju eriti ei juhi?
Lükkab su pärast esimest looget kaldasse kinni ja....?
Ilmselt on nii, et kõik, mida pole proovinud, tundubki imelik.
Kui tekib võimalus paadiga jõele minna (järvel olen küllalt olnud), siis proovin!
Miks ei juhi? Üksi on rohkem siplemist, aga kahekesi on päris hea, mõne aerutõmbega on paat lookest läbi juhitud. Üldiselt ta ilma igasuguse juhtimiseta kaldasse ikka päris kinni ise ei jookse, küll vool ta jälle tasapisi edasi viib :) kui just mõni puu ette pole kukkunud. Kärestikest tuleb ka paat ju läbi juhtida, et mõne oksa otsa või kivide vahele kinni ei jääks - kummipaat on aeglasem, aga täiesti juhitav ikkagi. Kummipaadiga suuri kiirusi ei arenda, aga see-eest on looduse vaatlemise võimalused palju paremad, kui kiiretel sõiduvahenditel liikudes.
Ära kummipaaditamiseks mõnda väga kitsast niret vali, Elva jõgi näiteks on alampiiril. Võhandu jt sellised parajad jõed on selleks head. Emajõgi (ja Gauja) on liiga lai ja sellevõrra igavam.
Kanuus on päris mugav ja stabiilne. Tõsi, püsti pigem ei saa seista aga õlut saab kindlasti juua. Süstasi on erinevaid, olen sõitnud ka süstaga mis vajas aktiivset tasakaalu hoidmist, matkaks see pigem ei sobi.
Kunagi Läti kanuumatkal tuli ühel lõigul sõuda täiest jõust vastu tuult. Kummipaadiga oleks see lõik olnud otseselt läbimatu, isegi kanuuga oli raske.
Kaur, räägi välja, kellega sa autos/telgis olid, kes jagasid sulle nakkust?
Vastu tuult ja laial jõel on kummipaadiga raske jah. See on tõsi. Olen juhtunud Gauja peal terve päeva vastutuult sõitma. Raske, aga võimalik. Oleneb muidugi tuule kiirusest ka.
Süstas saab magada. Üks. Kui teine tööd teeb või tüürib.
Lendav, kanuu on täitsa okei. Suurem osa mu kanuu-kogemust tuleb Xdreamdelt, mitte matkadelt, aga "ebakindel kast" ma küll ei ütleks.
Ma alustasin lollikindlate kummipaatidega. Nende kõrval on kanuu ebakindel kast (mu esimene kanuusõit lõppes kummikute kaotusega viiekraadises vees, kitsasse kanalisse juhitud suurvesi ja väga väikeste vahedega sillapostid vees ja sulpsti). Teisel sõidul jäime juba ellu ja oli tegelikult täitsa tore. Kummipaadiga ei oleks sihukest mõtetki pähe tulnud, et see ümber läheb. Saab pildistada ja aeleda ja kallutada. Väga kõvasti peab vaeva nägema, et see kummuli saada. Vana arm ei roosteta jne :D
Ma oskan tegelikult sõuda ja alust juhtida küll, lihtsalt kambaga uhamine ei meeldi - tahan kulgeda ja ennast mõnusalt tunda ja jõeäärtes linnukesi jälgida ja. Suurema jõe peal (Emajõgi jms) oleks kanuu kindlasti parem, kiirem, sest kaldaääri niikuinii suurt ei näe ja laial jõel tundub edasisaamine ka kole aeglane, käänakud ei ole ju mitte 20-30 meetri järel vaid sadade meetrite taga. Paraja laiusega jõel aga eelistan ikka kummikat, sinna julgen ka lapsed peale võtta, sipelgu kui palju tahavad, kummuli ei lähe. Ning kopra kunsti jõuab jälgida ja paadis süüa ja juua ja üldse on mõnus elu. Kummipaat on nagu väike parv.
Süsta tahaks ka ikka kunagi proovida. Mine tea, äkki hakkab meeldima :)
Kondi ja lihasejõul liikumiseks sobivad ikka süst ja kanuu kõige paremini. Tasakaalutunnetuse saab paari tunniga kätte ja õlut võib edukalt mõlemas juua. Isegi koerad tunnevad end kanuus koduselt. Kummipaadiga käin ainult mere peal, ja siis peab olema 20 hobust mootor ning kõva põhi et ilusti 30 km tunnis glisseeriks. Maru mugav suvalisse randa maabuda, ilmastiku ja merekindel, isegi Soomes sellega ära käidud.
Aga kust mina oma nohu ja paksu pea sain, lubage küsida? Botaanikaaiast vesilikkude käest või?
(soovimata küll laskuda võistlusse, kelle pea on paksem ja kelle nina tatisem.)
Post a Comment