Raamat: "Norra mets", Jaapani nohikute obsessiivsest elust
Läks aeglaselt. Tegevust on vähe, aga enamik sellest on arusaamatu ja vajab süvenemist. Tihti jäin kahtlema, et ehk segab mind mu kultuuriline harimatus. Äkki ongi Jaapanis seks nii mittetabu, et esimesel kohtamisel pornokinos S&M filmi vaadata on OK? Ehk nõuabki sealne etikett küsimusele "kas armastad mind?" vastust "ma ei saa sellest praegu rääkida"? Sest mõttes on hea raamat, et pani iseenda nooruse peale mõtlema. Kui jäle nohik peategelane ka poleks - ma ise olin sada korda hullem. Teiseks pani mõtlema, et kuidas areneks tüüpide suhted nüüd, neti-ajal. Nohiklust, obsessioon ja sula lollust on muidugi igal ajal - aga suhtlus on muutunud palju suvalisemaks. Mida see muudaks / muutnuks? Ma olen Murakamilt lugenud vaid ühte raamatut veel - "What I Talk About When I Talk About Running" - see oli samasugune, aeglase vooluga ja endassevaatav.
1 comment:
Olen enda jaoks püüdnud Jaapanit lahata ja avastada mõnda aega. Valdavalt küll läbi teiste emotsioonide – raamatute, näituste, filmide etc kaudu, vaid korra jala kohapeal maha saanud.
Julgeks väita, et seks on seal tõesti nii mittetabu kui meiesugustele kristlikus moraaliruumis kasvanuile.
Inglise antropoloog Alan Macfarlane ütleb oma raamatus „Through the Looking Glass“ : „Pornography, extensive since the eight century, is thought of as an art like any other – cooking, calligraphy or sword fighting. Sexual behaviour is learnt, just as the playing of musical instrument learnt, or the proper way to perform the tea ceremony.“
Seks ei seostu sealses kultuuriruumis patuga ja selles ei ole midagi moraalselt põlastusväärset. Väidetavalt pornofilmide tööstus arenes kohe täie hooga kui televisoon 60ndail ilmus. Ja tänapäeval võib jah nö R-kioskist osta pornostuffi, mida meil spestialiseerunud urkad pakuvad. Ning polevat ka haruldane see, et majapidamises naine mehe bordelli arved kuu lõpus ära maksab. Seal on üpris tüüpiline, et naine on kodune ja mees toob kogu teenitud raha naise kätte, kes sellega majandab ja korraldab ning arved tasub, sh ka mehele taskuraha eraldab.
Ehk tegelikult on seal miljon pisiasja, mis teisiti toimivad kui meil. Ausalt öeldes tekkis mul kunagi ammu sarnane tunne üht jaapani kirjaniku ilukirjandusteost
lugedes, kus tegevustik jutustab mingi oma loo, aga justkui oleks mingi allhoovus veel, mida ei taba. Ja sellest tekkis kiusatus aina rohkem lugeda ja näha.
PS Jutustused raamatutes on neil tõesti sellised veidi voogavad ja hõljuvad kui järgi mõelda.
Post a Comment