Suusatrennis, kellaga

Olen nüüd ligi kolm nädalat uuesti trennis käinud. Enne seda oli kaks kuud pausi, sept - nov. Istusin kodus ja sõin peput laiaks.

Kaks kuud on kole pikk aeg ja selle käigus jõuab jääda hullult nõrgaks. Täiesti masendav! Nov alguses võttis paar astet treppi mu ähkima. Kõht hakkas varbaid varjama, ehkki kaal ütles, et numbrid pole eriti kasvanud.

Esimesed korrad sörkida oli tõsine piin. Nüüd on juba hea.

Suusatrenni esimesed paar korda jätsid mulje, et kõik hakkab normi jõudma. Eilne tõi taas maa peale:

Hüppasime Ambrose mäest üles. Uisusammu, keppidega. Teised, nii mehed kui naised, nagu lendasid mäest üles. Kergelt, pingutamata, kiiresti. Mina - ähkisin - ka väga rahulikult liikudes. Kell ütleb, et pulss oli "üleval" 180, 185 ja rohkemgi. See on sama mis mu suvine max pulss! Ehkki Ambrose mägi (see lauge osa ilma ülemise parempoolse tõusuta) on ju päris lühike nukk. Ja hüpete vahel puhkasime. Tegelt pärast viimaseid tõuse (kokku 14x) ei puhanud ma enam midagi...

Mis ikka! Olen alles 3 nädalat uuesti liikunud, terve pikk talv on ees.

Muidu on suusatrenn super abiks: 1) regulaarsus - ma tean ja kodused teavad, et 2x nädalas on mul trenn 2) paras koormus - 1.5 .. 2 tundi rahulikku tegemist 3) võimlemine ja ÜKE, mida ise teha ei viitsiks 4) koos venitamine

Järgmisel päeval: ... olid jalad täiesti värsked - hüppamist poleks nagu olnudki. Hmm? Otsustasin siis veidi sörkida, ja see omakorda läks üle jooksuks: Nõmme keskus - Kadriorg, läbi öise linna, 9.5 km. Joostes tundus, et üldse ei jaksa ja hing on kinni ja mis veel. Aga lõpuks tuli kiiruseks täpselt 5 min/km, bruto, koos valgusfooride ja raudtee-ületuste ja pimedate tänavate ja autode ees sik-sakitamiste ja mõningate ekslemistega Juurdeveo tänava kandis... Ja ka pärast seda, järgmisel päeval, polnud jalgades tunnet, et oleks trenni saanud!