Mina, mudilaskoori solist

1977. Läksin esimesse klassi ja sattusin mudilaskoori. Aga mulle ei meeldind seal - ei mäletagi, miks. Niisiis valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni. Vaevalt ta mind uskus, aga ega mina seda ei teadnud!!! Nii sain koorist tulema ja jäin elama hirmus, et äkki ema ikkagi avastab, et. Elasin selle õudsa süü painega kogu kooliaja.

2010. Kati paneb mind kirja Ellerheina mudilaskoori "laulvate lapsevanemate" nimekirja.

2011. Dirigent M teatab, et lähebki laulmiseks. Veel hullem - mind on pandud solistiks, et me Iidaga duetti laulaks. Ellerheina mudilaskoori jõulukontserdil. Mustpeade majas. Brr!!!!!

Õpime. Viisi saame selgeks ja sõnad pähe, aga koos laulmine ei tule ega tule. Eriti hulluks läheb, kui peab koos koori ja klaveriga laulma - O.E. teeb "tempot", kogu koori ees lähevad sõnad sassi ja hääl väriseb, ja mina ei võta madalaid noote välja.

Kontsert Mustpeade majas. Kõigepealt laulavad mudilased ise (hästi) ja ansambel. Selle ajaga hakkab saalis tittedel igav, nad hakkavad kärama ja ringi tormama. Saab selgeks, et pisemad vead lihtsalt ei jõua publikuni.

Kui meie Iidaga lavale saame, hakkab seni vaikne Ove kärama (ta polnd rahul, et talt fotokas käest ära võeti) ja Kati punub temaga ukse poole. See ajab naerma. Samal ajal värisevad mul nii hääl kui jalg. Aga lauldud saame - vist hästi. "Puhtalt", kiidab ämm, ja "ei värisenud sul miski", ütlevad teised. Iida on aga ekstra tubli: proovide-aegne arglikkus on kadund, hääleke kannab ja pilk ei käi piki kinganinasid.


Siis tuleb veel lapsevanemate + laste ühiskoor, kaks laulu. Pärast kurdetakse, et ma olla koorist üle kisanud.

Üldiselt - meeldiv kogemus. Iidaga on aga kokkulepe, et kui mina tulen temaga laulma, siis laseb tema oma hambad ära parandada. Hamba-arsti aeg on kirjas, 3. jaanuaril, siis näeme :)