K2

Nägin sügisel Pakistanis ära nii K2 kui Broad Peak'i tipud.

K2 on maailma kõrguselt teine mägi. Meie käisime Rush Peak peal, mis on kohalikus mõttes vaid küngas, veidi üle 5000. Aga teda reklaamitakse just "K2 vaate" tõttu. Meil oli suurepärane ilm, nii et 150 km kaugusel olev K2 oli näha küll. 

K2 ja Broad Peak kaugel silmapiiril 150 km kaugusel. 

Minu foto, telefoniga tehtud, oktoober 2024. 

Nüüd olen maailma kaheksatuhandelistest mägedest näinud ära seitse:

- Everest, 8848 m
- K2, 8611 m
- Lhotse, 8516 m
- Annapurna, 8091 m
- Dhaulagiri, 8167 m
- Nanga Parbat, 8125 m
- Broad Peak, 8051 m

Tõenäoliselt olen ma ära näinud ka Cho Oyu (8188 m) ja Manaslu (8163 m) (helikopteriga sõites), kuid ilma neid ära tundmata.

Dhaulagiri, oktoober 2004.

Filmile pildistatud.

Huvitavatest kõrgetest mägedest on mul nähtud veel:

- Ama Dablam, 6812 m, iseoomulik kahe tipuga mägi Nepaalis Everesti lähedal Khmubu oru lõunapoolses otsas.
- Macchapucchare / Machapuchare, 6993 m, "Kalasaba", kalasaba-kujulise tipuga mägi Nepaalis Pokhara linna ja Annapurna lähedal.
- Kõik Annapurna massiivi tipud: Annapurna I-IV, Annapurna South, Gangapurna, Hiunchuli, Singu Chuli.
- Nuptse, 7861 m, asub Everesti lähedal ja varjab teda lõuna poolt vaadates.
- Rakaposhi, 7788 m, Põhja-Pakistanis. Selle nõlv algusega Hunza orust 2000 meetri pealt olevat maailma kõrgeim mäenõlv.
- Lenin, 7134 m, Pamiiris Kirgiisia ja Tadžikistani piiril.

Vähemaid seitsmetuhandesi oli sel sügisel Pamiiris peoga, giidid aina näitasid - see tipp, too, too... 

Kõige ilusam nähtud mägi on vist Annapurna South ja Hiunchuli kombinatsioon öises täiskuu valguses. 

Annapurna lõunatipp ja Hiunchuli kuuvalguses

Nuptse sein. Selle taga peidab end Everest.

Esiplaanil Lobuche mäe-jaam, pildistatud umbes 5000 meetri pealt.

Macchapucchare, pildistatud läänest (Annapurna baaslaagri suunast)

Machhapucchare, pildistatud edelast, umbes Chhomrongi külast

Mina aastal 2004, taustal peaks olema Annapurna

Ama Dablam, pildistatud põhja suunast, Khumbu orust

xx

Nanga Parbat, maailma kõige läänepoolsem kaheksatuhandeline 

ja Himaalaja mäestiku lääneots.

Pildistatud Karakorumi maantee äärest.

Ultar, Karakorumis, 7388 m.

Minu ja mäe vahel on Hunza org, jõgi, hulk külasid ja kaks linna - Karimabad ja Aliabad.
Pildi järgi nagu ei ütleks, eks...?
Foto tehtud Barpu liustikult umbes 3300 meetri kõrgusel.

Mul on tohutult mägede fotosid, mida pole keegi näinud ja mille kohta ma isegi ei tea, mis neil täpselt peal on. Vaadake siis teie vähemalt mõnda neist... :)

Kõrgeim ööbimiskoht on mul olnud Razdelnaja, Pamiiris. Tudusime veidi umbes 6100 meetri kõrgusel kolm ööd - ühe aklimatiks, ühe enne ja teise pärast tiputõusu. Igati okei oli magada, ainult et hirmus nälg oli peal, ja mitte ainult minul. 

Tõus Razdelnajale.

Sisse käidud ja tehniliselt kerge rada (isegi köit pole seal vaja),
kuid õhku on kole vähe ja iga samm ajab hingeldama.

Vaade telgist alla "maismaale".

Minu esimene kord, 2024

Mida ma tegin või kogesin 2024. aastal esimest korda elus?

• Uisutasin merejääl, jõel, rabas, Peipsi järvel, Soomes (Lahti järvel).
  Väiksematel järvedel sõitsin juba eelmisel talvel. Kuid meri!!! Esimesed uisutõuked Viimsi Pandju lõukas käisid südame puperdades - nüüd kukun läbi ja suren! Hiljem sõitsin Haapsalust Hobulaiule ja Pullapäält Vormsile täie enesekindlusega.
  Vabal jääl uisutamine on kirjeldamatu mõnu. Tahan veel!!!
• Käisin uisuvõistlusel, Mulgi maratoni 10 km rahvadistants.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/01/mulgi-uisumaraton.html
• Käisin talvisel veeohutuse koolitusel jääaugust välja ronimas.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/02/kukkusin-jaaauku.html
• Käisin Kiruna rauakaevanduses, kuhu olen palju aastaid tahtnud minna.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/03/kiruna-rauakaevandus.html
  
• Käisin Alutagusel matkamas ja nägin kriivasid, Jarekiga talvel ja üksnda kevadel.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/02/naha-kriivasid-ja-surra.html
• Nägin pilvekaart ehk udukaart. Wikipedia lehe foto on minu tehtud :)
  https://et.wikipedia.org/wiki/Pilvekaar
• Käisin süstavõistlusel - Loobu jõe poolmaraton.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/05/vee-peal-kahala-jarv-ja-loobu-maraton.html
• Käisin purjetamis-kolmapäevakul Tallinna lahel.
  PP kutsus. Väga tore oli, ehkki ma muidugi ei osand midagi ja olin vaid ballastiks. 
• Sõitsin HAABJAGA.
  Emajõe maratonile korraldas Kati eraldi haabja-distantsi!!!! Võib öelda, et me võitsime... ehkki päriselt me paatkond lihtsalt ei viitsinud teisi ära oodata :)
• Käisin elu esimeses kiiruisu-trennis ja rulluisu-trennis.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/08/rulluisk-ja-lauatennis.html
• Nägin ILVEST.
  Vääna lähedal metsateel. Auto aknast. Pidasin kinni, ilves vaatas mind ja lonkis minema. Kui ma telefoni kätte sain, oli juba kaugel.
  Nägin vist ka HUNTI, kevadel Roostale sõites, samuti auto aknast. 
• Sõitsin aerulauaga üle mere Aegnale. Suve jooksul viis korda!!!! Esimene kord oli tilk püksis hirmu pärast. Edasised korrad oli puhas mõnu. Mujal merel käisin ka.
  Ühtlasi käisin esimest korda elus Kräsulil, Kumblil, Koipsil ja mitmel veekogul.
  Aerulaud on puhas mõnu, soovitan kõigile. See on kõige lebom matkamise viis üldse!!!
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/06/aerulaual-aegnale.html
• Õppisin padelit mängima.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/12/padel.html
• Käisin kosmeetiku juures või näonaha hoolduses.
  Koht selleks oli päris veider - Islamabadi kesklinn. Suht meh oli, rohkem ei taha. 
• Matkasin Karakorumis.
  See on mäestik Pakistanis, vastu Hiina ja India ja Afganistani piire. Sisuliselt Himaalaja mäestiku läänepoolne ots. Nägin Nanga Parbatit, maailma kõrguselt üheksas mägi. Peaaegu nägime ära ka K2. 
• Matsin oma ema.
  

Matkauisu ja aerulaua hooajad mu veebipäevikust üsna välja jäänud. Parem ehk ongi, keegi ei jaksa lõputuid jää ja vee pilte vaadata. Aerulaua kohta tegin Harju matkaklubi kokkutulekul ettekande. 

Täiesti on puudu töö- ja erialane areng.

Mitte midagi uut ei ole juhtunud ka kodus ega muus isiklikus elus (peale matuste siis). 

Pandju saare juures Rohuneemel

Kuradisaarel Käsmu kandis

Meie haabjad Emajõe maratoni stardis

Minu telk Karakorumis, umbes 3500 meetri kõrgusel.
Parempoolse moreenivalli taga on liustik.
Taamal paistev mägi peaks olema üle 7000 meetri.

Ilvese saba

Mina ja mu ema, peaks olema 1970. aasta suvi, Koerus.

Lahore ja Islamabad

Käisin Pakistanis. Põhiliselt Karakorumi mägedes matkamas, aga enne matka olime Lahores ja pärast Islamabadis. Ma ei teadnud kummastki linnast midagi, aga tegelt on need nagu siga ja kägu. Äkki teie ka ei tea? Lugege ja saage targaks.

Islamabad on tükk Põhja-Ameerika suburbi keset Aasiat. Laiutav. Roheline. Hõre. Sirged tänavad. Ruuduline planeering ("grid"). Vähe inimesi. Ja kallis. Kohv maksab kolm eurot tass.

Miks nii? Pakistani pealinn oli Karachi, linn Araabia mere ääres, 20 miljonit. Riik otsustas pealinna põhja poole üle viia - parem kliima, rohkem ruumi, eemal Karachi gängidest ja lähemal poliitiliselt kahtlasele vaidlusalusele Põhja-Pakistanile. Võeti tükk maad Rawalpindi lähedal ja planeeriti sinna uus, moodne linn. Linn jagati tsoonideks. Kesklinn omakorda täisnurkseteks rajoonideks - F1, G1, jne. Iga rajooni keskele pandi kaubandus-ala, ümber on villad või elu. Nii tekkis valitsuse, riigiametite ja saatkondade linn. Ordnung!!!

Hommikune Islamabad oli tühi. Poed ja kõrtsid kinni. Ainult piikvasarate ja värvipottidega mehed istusid tänavatel ja ootasid tööd. Ühtegi naist ega last tänavatel ei olnud. Mõni üksik auto veeres kuhugi. Tühjade avenüüd lõpus paistsid mäed. Täpselt sama tunne nagu Palo Altos või Las Vegases.

Päevane Islamabad oli idamaisem. Lapsed mängisid, igal pool käis mingi tegevus. Sõin ühes töölis-sööklas - küsisin vaid suppi, kuid selle sisse pandi mitu käntsakat väga head loomaliha ja juurde anti kaks kohalikku pannkooki (paratha). Toitev, väga maitsev ja maksis ühe euro (300 ruupiat). Euroopa moodi kohv 50 meetrit eemal maksis kolm eurot. Ka päevases Islamabadis on ruumi ja avarust, liiklust on vähe, tuktukid on keelatud. Idamaale viitab lõputu prügi, mida vaid villade eest väikese harjaga ära pühitakse.

Õhtune Islamabad on elu täis, Poed, restoranid, rahvas, neoonist tuled.

 Otse Islamabadi külje alt algab Himaalaja eelmäestik - Margalla mäed. Nende servas on Faisali mošee - Saudi kuninga kingitus Pakistanile. Maailma suuruselt viies mošee, tohutu marmori-hunnik. Sisse ei saanud, käisime tema ees ja juures. Kohaliku kommentaar "nad oleks võinud meile ülikooli kinkida selle asemele". 

Hommikune tühi tänav

Kõnnime suure mošee poole.

Taga Margalla mäed ehk eel-Himaalaja

Õhtu, elav muusika. Imeilus oli.

Lahore on Kesk-Pakistanis, vastu India piiri (Jammu ja Kašmiir). Kümme miljonit inimest. Kõige intensiivsem linn, kus ma elus käinud olen. Ja hirmus arhailine.

Hommikune Lahore oli suur tänavaturg. Müüakse idamaa turukaupa - värskest kalast CD-plaatideni. (Kala on vähemalt osaliselt pärit linna rentslitest.) Koogipoed, turvameestega pangakontorid, üsna leebe liiklus.

Päevane Lahore on hull. Liiklus - mõelge kõige hullem idamaade liikluse peale ja selline ta ongi. Tohutult motikaid ja tuktukke. Eeslirakendid. Lõputu ummik. Kõik voolab kõigest läbi, käsikärudest bussideni, reegleid pole. Kohalike gabariiditaju on ülitäpne, kõikjalt mahutakse läbi. Närvilisust ja tuututamist on palju. Kui mujal idamaal on signaal pigem märguanne "olen siin", siis Lahores on signaal agressiivne, "kao eest raisk" või "mine p---e". Sõidame eri sorti rikšadega ja katame suid kangaga, sest toss.

Käime:
- vanalinnas - "Walled City". Vaid kergliiklusega ala, täis kõike, mošeedest metallitöökodadeni. Ühtlasi üksainumas suur turg. Suunatud kohalikele, sest turiste siin peaaegu ei ole.
- Padišahhi mošees, suurejooneline ja avar. 
- Kindluses (Lahore Fort). Saame motivatsioonikõnelejast giidi. Ootamatu, aga saab palju naerda. 
- Wazir-Khaani mošees ja selle ees platsil (ainus avar koht Walled City-s)
- restoranides. Need on uhked. Oleme kahel korral katusel - vaade on imetabane!

Lahores on vaadata lõputult. Linn on värve ja elu täis, fotogeeniline, tihe. Kuid 30 kraadi sooja, sudu ja rahvamassid siin olemist kergeks. Elada siin ei tahaks. Ja vaesus torkab silma igal sammul. 

Lahore linnalind on pistrik, neid lendas seal pilvedena. Nagu meil varesed. Vaata järgmisel fotol parempoolse torni ümbrust :)

Söök-jook 

Sööme mõlemas linnas tänavatoitu ja käime peentes restoranides. Kõik on maitsev. Alkoholi ei saa, kuid pole ka vaja, tuju on niigi hea. Minu jaoks uus on soolane lassi - pärast palavat päeva on see parem kui magus variant.

Vaade luksusrestorani katuseterrassilt: ühele poole... 

.. ja teisele poole. Kontrastid on teravad.

Lahore vanalinn, mootorrattaid on kõikjal

Noapood Lahore vanalinnas

Tavaline tänavapilt, foto: KP

Mitu motikat leiad pildilt??? Foto: MM

Mõlemas linnas...

tunneme end teretulnud külalisena. See on kogu Pakistani reisi suurim emotsioon: meie üle tuntakse rõõmu. Ja see ei ole kommertslik "oo valge mees tule oma rahaga siiapoole", vaid siiras "kauge külaline, olgu sul meie juures tore". Igaüks lehvitab - turvamehed saatkondade ees, lapsed maantee ääres, klassiekskursioonid mošeedes, tänaval igavlevad onud, habemega tüübid pikkades hõlstides, kõik. Meid pannakse tähele ja seda ainult heas mõttes. Mõne üksiku turisti-lõksu juures on ka raha norivad kerjused, kuid neid on vähe ja noodki ei tüki väga peale.

Padel

Lühidalt:

Mängin ja õpin padelit.

Ma ei ole elus mitte ühegi spordialaga nii intensiivselt tegelenud kui praegu sellega. 

Väga meeldib, aga areng on kesine. 

Ove ja padeli pall

Kuidas kõik algas:

Armas tööandja maksab meile trenne kinni. Meie CEO ise mängib ja HR soosib töötajate tööväliseid suhteid (ma vist võiks kolleegidega koos jooma minna, loppis nägudest foto teha ja arve raamatupidamisse saata). Käisin trennis, teises, kolmandas. Nägin, et kolleegid õpivad must palju kiiremini. Siis hakkasin Padeliakadeemiast trenne juurde ostma. Siis omaenda sõpru mängima kutsuma. Siis sõpradele treeneriga trenne korraldama. Siis saatsin lapsed kursusele. Viimase asjana bronnisin endale ihuüksi saali ja lõin tund aega palle seina.

Ma ausalt ei julge teile öelda, mitu korda ma nädalas mängin, see ei ole normaalne. Vigastuse või ülekoormuse oht on reaalne (ranne / küünarliiges), jälgin end kerge murega. 

Tulemus? 

Täna oli trennis tüdruk, kel see oli esimene kord mängida. Harjutused olid talle muidugi võõrad. Kuid reaalses mängus oli ta vähemalt sama hea kui mina. Liikumine, reaktsioon, palli kontroll - kõik oli paigas. Ma olen mitu kuud mänginud ja ikka lasen ma ka lihtsa servi läbi või löön lihtsa palli auti. Tal läksid pea kõik löögid täppi.

Ma olen saanud paari kuu harjutamisega heaks harjutajaks. Ma suudan sõbrale palle suht täpselt ette lüüa ja treeneri antud palle enam-vähem soovitud kohta tagasi lüüa. Kuid päris mängus laguneb see kõik ära.

Mu praegune plaan
on mängida kuni lume tulekuni, kui saab suusad või uisud alla panna. Ja siis kevadel avatud väljakutel laste / sõpradega edasi. Vähemalt nii hea ma olen, et sõpradega toksida. Kuid vaadates padelisaalis teisi paare - lootusetu, mul ei ole isegi edasijõudnud algaja tasemele asja. Reaktsiooni ja jäsemete-silma-pea koordinatsioonist ei piisa. 

Padel ise...
on muidu geniaalne mäng. Pikalt on proovitud teha "rahvatennist" - squash, pickleball, racquetball...  Väiksem väljak, lihtsam õppida, odavam. Padelis on see tasakaal mängu mõnu ja äri vahel lõpuks leitud:

- padelit saab mängida AINULT kommertsväljakutel, sest oluline element on põrkeid seintelt. Ma võin oma suvila õuele tõmmata võrkpalli võrgu, kuid 20 x 10 meetrist klaasiplastist kasti ma ei ehita. Ilma selleta aga ei saa mängida. Seega - kui mängid, siis maksad.

- mäng käib neljakesi, nii et kulud lähevad jagamisele ja ei ole inimese kohta nii kallis

- mäng vajab tennisest vähem jõudu ja on palju kiiremini õpitav

- samas on tehnilisi elemente palju (vint, seina- ja nurgapõrked) ja õppida saab pikalt

Tulemus - padeli väljakuid on äriliselt kasulik ehitada ja pidada. Nii et ala populaarsus plahvatab üle ilma. Alguse sai see ala Mehhikost, terminid on hispaaniakeelsed. Näiteks eile õppisime "bandejat" - "kandikut". 

Maksmine ja broneerimine käib läbi Playtomicu rakenduse ja nii vist kogu ilmas. Geeniused - võtavad kogu maailma padeli käibelt protsendi või paar. 

Treeneritest
Kõik padeli treenerid on noored siredad mehed. Olen näinud ühte nais-treenerit, ja ühte vanemat härrat (kellest kahtlustan, et ta on ühe noorema treeneri isa). Kõik treenerid on seni head olnud, mõni suisa väga sümpaatne. Üks on pärslane. Lapsed käisid tema kursusel ja pärast imestasid "on vast inimene, kaks tundi järjest naeratas". Kõik treenerid annavad tohutult palju positiivset tagasisidet - kui löök läks sirgelt auti, siis saad kiita pallile pihta saamise eest; kui ei saanud ka pallile pihta, siis õiges suunas liikumise eest. Nii et trenni lõpus on alati hea tuju!

Teine aspekt - trennid on mõnikord väga... mõttetihedad. Pool padelit on geomeetria: kuhu see pall nüüd seinast põrkab ja kuhu ma pean talle ette minema? Häid mängijaid vaadates näed, et nad ei jookse, vaid lihtsalt ON õiges kohas ja siis pall millalgi jõuab maagiliselt samasse kohta :) Nii on  trennid nagu rakendusliku geomeetria harjutused, "pall tuleb siit sellise nurga ja kiiruse ja vindiga, ja siis ta põrkab nii... ja naa.. ja lõpuks on seal. Sina ole siis ka samal ajal seal, reket valmis." 

Aga üldiselt saab särgi ikka väga märjaks. 

Padeli väljakuid

... on Tallinna kerkind nagu seeni. Popimad on Pelgurannas (Helme tänaval) ja Lasnamäel (Pae järve ääres, mu lapsepõlve-kodus). Üldiselt on nad kogu aja täis broneeritud. Normaalsel ajal ehk tööpäeva järel ise vaba aega leida on lootusetu. Kuid plaanilised trennid on just neil "normaalsetel" aegadel. Sõpradega mängimiseks jäävad varahommikud, hilisõhtud või nädalavahetus. 

Trennilogi

Panen kirja mõne trenni.

8. detsember - sõpradega - treener JJ. Õpime bandejat. Hoiame käsi taeva poole ja püüame palle (käega, ilma reketita).
Õppetunnid:
a) keera külg rohkem ette
b) hakka varakult tahapoole liikuma, et saaks palli lüüa enda eest
c) tõsta mõlemad käed vara üles ja jälgi palli vasaku käega üle vasaku õla
d) löö nõrgalt, aga täpselt (see on meelega aeglane löök)
e) löö löök lõpuni "läbi", nagu paneks reketi vasakusse püksitaskusse
f) tule kohe pärast lööki võrku tagasi.
Lisaks teeme nurka, pöördega ümber iseenda.
Huvitav oli ka soojendus - JJ tuli otse mingilt argentiina ässade koolituselt ja tegi hoopis teistsugust, kiiremat ja mängulisemat soojendust.

(Mitte keegi ei tee enne padeli trenni soojendust, see tundub mega imelik, miks nad kõik veel vigased ei ole???)

9. detsember - töökaaslastega - treener üks kaksikutest.
Õpime seinast lööke ja hiljem külgseina ja veidi nurka. Põhiline - liigu löögile õigesse kohta vastu ja pane reket valmis, muidu pole lootustki. Nurgas õnnestub mul eelmisel päeval õpitud pööre ja teised imestavad. 

10. detsember - Padelikliiniku trenn, JK.
Õppisime kogu trenni tõstet (lob). Keha, jalgade ja reketi asend. Tõste löömine otse-löögist ja klaasist. Tõsted keskele ja vastasnurka. Liikumine enne ja pärast tõstet - millal tulla võrku, millal mitte. Aeglane ja kiire tõste. Mängisime punkte, iga punkti algus tõstega. Palju oli juttu taktikast - mida millal teha ja miks. Täpne tõste on algaja vastu sama efektiivne kui madal löök - ta (ma) ei saa seda nurgast kätte. Hea süstemaatiline trenn sai.

 

11. detsember - 1:1 toksimine HH-ga
Harjutasime tavalist servi, et see stabiilsemaks saada.
Mina tegin eile õpitud tõsteid. Kui vastane ei oska kõrgeid palle vastu võtta, siis on iga edukas tõste kohe punkt :)

12. detsember - 1:1 toksimine CB-ga. Lihtsamad löögid, serv, lõpuks jõudsime seinapallideni. Mulle hakkab see Kawe kitsas väljak selliste kahekesi trennide jaoks täitsa meeldima. 

 

15. detsember - laste ja CB-ga. Oleme Ülemiste padel+ majas. JEERUM KUI KÜLM :))) Saalis on 5 (viis) kraadi. Teeme kaks tundi vähese intensiivsusega mängu. Lapsed löövad alguses ainul mööda, lõpus saavad päris kenasti pihta :)

16. detsember - Padelikliiniku trenn, Amin.
- tavaline soojendus
- tagaklaasi harjutus ilma reketita: viskame üksteisele palli vastu seina, teine peab pärast seinapõrget kinni püüdma. Päris hea. Visked hästi lähedalt - mõni meeter. "Püüdja" on alguses näoga viskaja ja seljaga seina poole. Tuli end löögiasendisse võtta, lihtsalt löögi asemel on väljasirutatud kätega palli püük. Pidi arvestama põrke tugevust, kõrgust ja suunda - nagu päris löögil.

- tavalised lihtsad tagaklaasi löögid, tõstega

- löök klaasist ja kohe volle järgi

- servid

- punktide peale mäng

Saan nii seina kui servi ajal sama tagasiside: löök olgu pikem ja rahulikum, reket mingu pallile / löögi suunale järgi. 

 

17. detsember - Padelikliiniku trenn, JK. Bandeja trenn.

- teooria meeldetuletus - mis see bandeja on, miks seda lüüa ja kuidas
- bandejad lihtsa ettetõstega
- liikumise harjutus "tagaklaas, volle, bandeja"

- võistlus - treener seadis vastasnurka üles torudest "värava" ja tuli läbi selle lüü, et punkte saada 

- mäng, kus iga serv algas treeneri löödud keskmiselt kõrge tõstega, mis tuli bandejaga vastu võtta. Olime kolmekesi, JK mängis ka ja tegi mängus rahulikke tõsteid, et meie saaks rohkem bandejasid lüüa.

Mu vead:

- ei liigu piisavalt taha - pall jääb mu selja taha 

- olen liiga palli all ja püüan lüüa enda pea kohalt

- ei pööra külge / puusa / õlga piisavalt välja

- löök tuleb liiga kõrge ja kiire

Muidu sain palli soovitud suunda lüüa küll. Seinast vastuvõtt tuli ka välja ja mõni nurk ka.
Hea trenn, mulle meeldib JK rahulik stiil väga.

18. detsember - 1:1 Hannaga Kawes. Rahulik harjutamine - tagaklaasi löögid. Mulle väga meeldib varahommikune vaikne Kawe väljak. 

19. detsember - J'ga 1:1 Kawes.
J on on Ove klassivend, teismeline, ja pidi õhtul mängimiseks magavate vanemate juurest ära hiilima. Hea harjutus iseseisvaks eluks eksju? 

Õpetasin talle tõstet ja lõin palle ette, tal tuli välja küll.
Sain teada, et uue tehnika päris esimeseks õppeks tasub palle ette _visata_, mitte reketiga lüüa - nii on õppijal kergem.
Pärast servis tema mulle ja natuke saime mängida ka. 

22. detsember - sõpradega JJ trenn Mustamäel. Algajate harjutused ja natuke mängu.

23. detsember - ÜKSI Kawes. Ülepealöökide trenn iseendaga.

Reklaami kah:

Väljakute broneerimine - Playtomic. Mobla-äpis on rohkem võimalusi (lisad teisi mängijaid jne), kuid veebis on palju parem ülevaade väljakute vabadest aegadest. Tund aega väljakut on 30-40 eurot. Lisaks reketi rent, 3/4 eurot. Pooleteist tundi mängu maksab seega igale inimesele 12-20 eurot. 

Trennid - Padelikliinik ning nende Whatsapp ja Sportlyzer. Treeneritega trennid on umbes 30 eurot kord. 

Reketeid ja palle saab osta a) Decathlonist b) Rocca-al-Mare tennisekeskuse poest c) netist. 

Internet on täis padeli õpetusi ja õppevideosid. Tunduvad väga asjalikud. 

Mida edasi?

Ma võin lõputult tehnikat lihvida :) Saada servi ja lööki stabiilsemaks, osata kõiki palle lugeda ja lüüa. Kuid reaktsiooni oluliselt parandada - ei tundu usutav. Nii et toksin natuke veel ja siis otsin suusad üles.

 

Kevadel võiks sõpradega õueväljakutel mängima hakata. 

 

Seniks aga tuleb lihtsalt protsessi nautida :)

Ja - teie kõik - palun tulge minuga mängima või harjutama!!!