"Võlurid", Lev Grossman
tldr: mulle hullult meeldib. Parim fantasy, mida ma viimase 10 aasta jooksul olen lugenud.
"Võlurid" on Harry Potteri + Narnia fanfic. Täiskasvanutele. Kooli asemel on kolledž. Tegelased 17-22, joovad kepivad petavad (kui saavad, alguses üsna harva, pärast kogu aeg). On Inglise erakooli moodi kool, tüütu tuupimine, vastikud professorid - aga see on sada korda hoogsam ja reaalsem kui HP.
Raamat ongi hea, kuna tegelased on nii päris. Ja kuna autoril on kogu aeg keel põses ja ei saa aru, kus või kas ta üldse tõsine on. Nii et vaheldumisi on kurb (sest tegelased on üldiselt jobud, nagu teismelised ikka on), naljakas, põnev, huvitav. Dialoogid, naljad, mõttekäigud tunduvad realistlikud. Tegelased on parasjagu detailselt välja joonistatud, aga mitte ülearu - ei ole kümneid lehekülge sisemonolooge või jauramist ühe mõttelõnga ümber. Põhikooli teemadele (majadevaheline võistlus, lendluupalli analoog, salajased käigud õppejõudude pilgu alt välja) on meeldivalt vähe ruumi antud.
Kõige huvitavam on vist LG küsimus võlukunsti järele.
Kas seda on vaja?
Kellele?
Miks?
Ma kujutasin kogu aeg ette, et võlu-akadeemia asemel on, näiteks, maalikunsti oma. Või avaliku halduse. Kas seal võiks olla samad küsimused? MIDA me oma õpitud tarkustega peale hakkama? Valdame perfektselt perspektiivi või eelarvestamist või koolieelse hariduse korraldust kohaliku vallavalitsuse tasemel. Nüüd mis? Kas maailm oleks vaesem, kui meid ei oleks, koos meie perspektiivi või mudilaste muusikaringi skillidega?
Poole raamatu pealt saab kool otsa. Tegelased ei oska midagi ette võtta ja autor ka mitte. Siin tulnuks panna punkt, aga ei. Action jätkub mingis teises ilmas, nüüd on see pigem Narnia-laadne ehk lapsik. Ehkki helgeid hetki on ka siin küllaga. Näiteks dialoog, mida kavatsen edaspidi palju kasutada:
- Kaur, kuidas elu läheb ka?
- Üsna tüsilikult, tänan küsimast, üsna tüsilikult!
Ma naudin raamatutes eeskätt ehitamist. Maailma kirjeldamist, selle mehhanismide avamist, tegelaste loomist. See, kuidas loodud ilmal või tüüpidel pärast läheb - kes kellega, miks, mis järjekorras - see mind üldiselt ei huvita. Kas võidab Bond või dr Kurjus, kas hr Poirot saab mõrvari kätte, kas peategelane valib blondiini või brüneti - phähh. Valigu keda tahab, nkn on see vaid väljamõeldud kest, autori fantaasia. Aga huvitavaks tehtud ja huvitavalt avatud maailm - vot see on äge!
Ehk, jube hea raamat.
Ma olen fantasy kui žanri enda jaoks pooleldi maha kandnud, sest kõik viimased raamatud on olnud lapsikud. (Ka siis, kui teised raamatu-arvustajad on neid hullult laiknud-haipinud.) See siin aga... oli äga. Ammu pole lugenud teost, mida tõesti ÜLDSE ei taha käest panna!
(See ei kehti viimase kolmandiku ehk narnia-2 kohta.)
Veel arvustusi:
Mairi Laurik, https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lev-grossman-volurid
Kitty, https://roger.pri.ee/2018/08/02/sudant-kinkida-pole-mul-sudant/
Goodreads: https://www.goodreads.com/book/show/33520797-v-lurid
Goodreads on täis sõimavaid arvustusi.
Enamik neist kas:
1) arvustab peategelast, mitte raamatut;
2) ootas midagi lõbusat ja lustilist, aga ei saanud mitte;
3) võtab seda kirjanduse-asja lihtsalt liiga tõsiselt.
Häh.
Iseküsimus on, kas hea raamatu halb lõpp muudab raamatu nõrgemaks.
Ütleme et te olete poole pealt ja illllgelt rahul ja tahaks panna viis tärni viiest.
Ja siis teine pool on täielik pahn ja üks tärn.
Mis tuleb lõpphinne?
Minu arust viis, sest no ma ju nautisin seda, ja see teine pool ei muuda oldut olematuks?
Aga nagu Kahneman veenvalt kirjeldab, mõtlevad inimesed teisiti ja panevad - isegi mitte (5+1)/2, vaid pigem lihtsalt 1, sest viimane mälestus trumpab varasema lihtsalt üle.
Mina pole sellise lolli loogikaveaga nõus, seega, *****.
Lugege teie ka!
"Võlurid" on Harry Potteri + Narnia fanfic. Täiskasvanutele. Kooli asemel on kolledž. Tegelased 17-22, joovad kepivad petavad (kui saavad, alguses üsna harva, pärast kogu aeg). On Inglise erakooli moodi kool, tüütu tuupimine, vastikud professorid - aga see on sada korda hoogsam ja reaalsem kui HP.
Raamat ongi hea, kuna tegelased on nii päris. Ja kuna autoril on kogu aeg keel põses ja ei saa aru, kus või kas ta üldse tõsine on. Nii et vaheldumisi on kurb (sest tegelased on üldiselt jobud, nagu teismelised ikka on), naljakas, põnev, huvitav. Dialoogid, naljad, mõttekäigud tunduvad realistlikud. Tegelased on parasjagu detailselt välja joonistatud, aga mitte ülearu - ei ole kümneid lehekülge sisemonolooge või jauramist ühe mõttelõnga ümber. Põhikooli teemadele (majadevaheline võistlus, lendluupalli analoog, salajased käigud õppejõudude pilgu alt välja) on meeldivalt vähe ruumi antud.
Kõige huvitavam on vist LG küsimus võlukunsti järele.
Kas seda on vaja?
Kellele?
Miks?
Ma kujutasin kogu aeg ette, et võlu-akadeemia asemel on, näiteks, maalikunsti oma. Või avaliku halduse. Kas seal võiks olla samad küsimused? MIDA me oma õpitud tarkustega peale hakkama? Valdame perfektselt perspektiivi või eelarvestamist või koolieelse hariduse korraldust kohaliku vallavalitsuse tasemel. Nüüd mis? Kas maailm oleks vaesem, kui meid ei oleks, koos meie perspektiivi või mudilaste muusikaringi skillidega?
Poole raamatu pealt saab kool otsa. Tegelased ei oska midagi ette võtta ja autor ka mitte. Siin tulnuks panna punkt, aga ei. Action jätkub mingis teises ilmas, nüüd on see pigem Narnia-laadne ehk lapsik. Ehkki helgeid hetki on ka siin küllaga. Näiteks dialoog, mida kavatsen edaspidi palju kasutada:
- Kaur, kuidas elu läheb ka?
- Üsna tüsilikult, tänan küsimast, üsna tüsilikult!
Ma naudin raamatutes eeskätt ehitamist. Maailma kirjeldamist, selle mehhanismide avamist, tegelaste loomist. See, kuidas loodud ilmal või tüüpidel pärast läheb - kes kellega, miks, mis järjekorras - see mind üldiselt ei huvita. Kas võidab Bond või dr Kurjus, kas hr Poirot saab mõrvari kätte, kas peategelane valib blondiini või brüneti - phähh. Valigu keda tahab, nkn on see vaid väljamõeldud kest, autori fantaasia. Aga huvitavaks tehtud ja huvitavalt avatud maailm - vot see on äge!
Ehk, jube hea raamat.
Ma olen fantasy kui žanri enda jaoks pooleldi maha kandnud, sest kõik viimased raamatud on olnud lapsikud. (Ka siis, kui teised raamatu-arvustajad on neid hullult laiknud-haipinud.) See siin aga... oli äga. Ammu pole lugenud teost, mida tõesti ÜLDSE ei taha käest panna!
(See ei kehti viimase kolmandiku ehk narnia-2 kohta.)
Veel arvustusi:
Mairi Laurik, https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lev-grossman-volurid
Kitty, https://roger.pri.ee/2018/08/02/sudant-kinkida-pole-mul-sudant/
Goodreads: https://www.goodreads.com/book/show/33520797-v-lurid
Goodreads on täis sõimavaid arvustusi.
Enamik neist kas:
1) arvustab peategelast, mitte raamatut;
2) ootas midagi lõbusat ja lustilist, aga ei saanud mitte;
3) võtab seda kirjanduse-asja lihtsalt liiga tõsiselt.
Häh.
Iseküsimus on, kas hea raamatu halb lõpp muudab raamatu nõrgemaks.
Ütleme et te olete poole pealt ja illllgelt rahul ja tahaks panna viis tärni viiest.
Ja siis teine pool on täielik pahn ja üks tärn.
Mis tuleb lõpphinne?
Minu arust viis, sest no ma ju nautisin seda, ja see teine pool ei muuda oldut olematuks?
Aga nagu Kahneman veenvalt kirjeldab, mõtlevad inimesed teisiti ja panevad - isegi mitte (5+1)/2, vaid pigem lihtsalt 1, sest viimane mälestus trumpab varasema lihtsalt üle.
Mina pole sellise lolli loogikaveaga nõus, seega, *****.
Lugege teie ka!
9 comments:
Fantasy puhul on lk arv lugeja poolt nõutud, muidu ei osteta. Tulemusena on palju vahtu, tihti saab aru, et kirjanik on otsustanud kirjutada iga päev 20lk ja mitte midagi kustutada.
olemata lugenud, ainult poes sirvinuna tundub mulle, et jagan Kitty arvamust - tegelased on ebasümpaatsed vingatsid, see ei äratanud tegelikult juba esimese lugemise isu.
(lisan, et ma sirvin teinekord ikka päris pikalt, seda võiks nimetada ka diagonaalis lugemiseks.)
Mida nüüd ütleb minu kohta see, et ma samastun paremini vingatsite kui lähen-löön-lohe-maha kangelastega?
Nende lohelööjatega ei samastu ma ka. Viimasel ajal on lausa nii, et kui tegelasel on algusest peale mingid äravalituse ja erilisuse tunnused, ei taha raamatut kättegi võtta või filmi vaadata.
Selleks, et ma samastuks, peab tegelasel olema nii nõrki kui tugevaid külgi, arenguruumi - aga ka arengupotentsiaali. Sest muidu on, noh, liiga masendav - kui raamatutegelaselgi pole mingit lootust, siis mis lootust on veel minul?
Ehk Tolkieni mälu järgi refereerides, "mul oli hirm, ja Bilbo andis mulle julgust".
Või see, mis nõudmisi kreeklased tragöödiategelasele esitasid: kui ta oleks olnud ainult nõme, siis olnuks publikul savi, kui temaga halvad asjad juhtuvad. Kui ta oleks olnud ainult üllas ja kangelaslik, oleks olnud ebausutav.
kusjuures: tegelikult tuleb mul ebasümpaatsetest tegelastest lugedes ka kuri kahtlus, et äkki autor käib nendega lihtsalt halvasti ringi ja näitab neid meelega ainult halvemast küljest (ja tegelikult on neil ka sümpaatsem, kasvõi kaasatuntavam poolus). eeldusel, et autoril on siiski õnnestunud mu umbuslikkust küllalt kauaks suspendeerida, et ma natukenegi usun, et need tegelased ongi kuskil olemas.
No vot, see on nüüd üks teine asi, mida ma ei tee. Ma ei seo raamatuid päris eluga. "Kui raamatutegelasel läheb nii, siis minul võiks minna naa" mõttekäik on mulle täiesti võõras.
Aga just see mulle Võlurite juures meeldis, et nad olid ja käitusid seal nii nagu sama vanad noored täiskasvanud seda teha võiks. Ja et kogu aeg oli huumor.
no aga samastud ühe või teisega ikka.
tglt mis ma praegu ikka jauran. vbla peaks ikka põhjalikumalt lugema kui diagonaalis ja siis alles läheb õigeks jauramiseks.
Jah... See ongi natsa hirmutav, et ma samastun täiega peategelasega, keda kogu internet peab rämedaks psühhopaadiks, vinguriks, tujurikkujaks jne jne jne :)
hm, see hakkab nüüd lausa kohe kõva huvi äratama.
Post a Comment