Film: Seltsimees laps

BMF-i kinos.
Saal puupüsti täis, igal trepiastmel kaks inimest, osa läksid uksel ära.
Moonika Siimets oli kohal ja jutustas natuke.

Film oli... kunstipärane.
See ei olnud lugu ise, vaid illustratsioon loole, mida iga vaataja pidi ise teadma ja mõistma.
Ja eks me ju teame ka.

Kuid siiski on Eesti film pigem teater kinolinal. Ilus, aga mitte ehe. Iga stseen, fraas, dialoog on üle mängitud, mingitpidi võlts. Päris inimesed selles olukorras ei käituks nii, ei ütleks selliseid asju, ega sellise intonatsiooniga.

Mõjuv oli ta siiski.
Ja igav ei hakanud.
Piinlik oli küll, tihti, kuid sellega peab Eesti filmi vaadates juba ette leppima.