Surm silme ees
Jah, minul. Päris surm.
Õhtu. Sõidan autoga kitsal, hämaral, tühjal tänaval. Kõnniteed pole. Kiirus on madal - usun, et 30 kanti. Kavatsen kohe seisma jääda. Kogu tähelepanu on teel ja juhtimisel. Ei ole telefoni, kaasreisijat, isegi raadiot mitte. Piirkond on tuttav, satun sellele tänavale mõned korrad aastas.
Ja siis on mu ees must kogu.
Sõiduteel.
Siluett.
Otse auto ees.
Sekundi murdosaga suudan teha põike, saan inimesest mööda.
Jään seisma.
Vaatan tagasi. Inimene jalutab edasi. Kas ta sai aru, KUI napilt ma tast praegu mööda sain? Või mõtleb ta, et ülbikust autojuht tegi meelega ohtliku manöövri? Ma ei tea. Mida ma ise mõtleks? Ilmselt seda teist.
Aga tegelikult inimest lihtsalt EI OLNUD NÄHA. Must mantel, tume müts. Mitte ühtegi heledat detaili - niipalju kui ma muidugi üldse märgata jõudsin. Nägin ju vaid siluetti. Tumeda tänava ja fooni taustal - täiesti siiralt nähtamatu.
Kas ta oleks ise eest ära saanud?
Pole päris võimatu - kiirus oli tõesti madal. Aga vahemaa oli ka väga väga väike.
Kas ma oleks ta tapnud?
Ehk ei? (Kiirus...)
Aga ma oleks inimesele täiesti otse peale sõitnud.
Nurga või küljega riivates oleks ma ta tee äärede pikali virutanud, mitte tapnud.
Aga kaks tonni rauda otse sirgelt peale?
See ju ei jäta ellu?
Veel üks asi.
Autot ostes olin ma muu lisavarustusega kitsi, aga tuled ostsin aboluutselt parimad, mida Volkswagen 4 aastat tagasi üldse müüs. Seda just selleks, et pimedas jalakäijaid näha. Nii et mul on ka lähituledega auto ees 180 kraadi raadiuses kõik nii valge kui Euroopa normid üldse lubavad.
See ei aita.
Musta asja mustal taustal ei näita mingi tuli.
Igatahes läks meil eile hästi.
Nii jalakäijal kui mul.
Surm oli lähedal, otse meie vahel, aga jättis seekord lõikamata.
Mis edasi?
Mina (autojuht) väga, väga püüan edaspidi sõita ettevaatlikumalt.
Ma ei ole huligaan, aga... ma pole kindlasti ka korralik liikleja.
Püüan end muuta.
Vähemalt seal, kus on jalakäijad.
Aga teie, armsad, kandke palun helkurit.
Õhtu. Sõidan autoga kitsal, hämaral, tühjal tänaval. Kõnniteed pole. Kiirus on madal - usun, et 30 kanti. Kavatsen kohe seisma jääda. Kogu tähelepanu on teel ja juhtimisel. Ei ole telefoni, kaasreisijat, isegi raadiot mitte. Piirkond on tuttav, satun sellele tänavale mõned korrad aastas.
Ja siis on mu ees must kogu.
Sõiduteel.
Siluett.
Otse auto ees.
Sekundi murdosaga suudan teha põike, saan inimesest mööda.
Jään seisma.
Vaatan tagasi. Inimene jalutab edasi. Kas ta sai aru, KUI napilt ma tast praegu mööda sain? Või mõtleb ta, et ülbikust autojuht tegi meelega ohtliku manöövri? Ma ei tea. Mida ma ise mõtleks? Ilmselt seda teist.
Aga tegelikult inimest lihtsalt EI OLNUD NÄHA. Must mantel, tume müts. Mitte ühtegi heledat detaili - niipalju kui ma muidugi üldse märgata jõudsin. Nägin ju vaid siluetti. Tumeda tänava ja fooni taustal - täiesti siiralt nähtamatu.
Kas ta oleks ise eest ära saanud?
Pole päris võimatu - kiirus oli tõesti madal. Aga vahemaa oli ka väga väga väike.
Kas ma oleks ta tapnud?
Ehk ei? (Kiirus...)
Aga ma oleks inimesele täiesti otse peale sõitnud.
Nurga või küljega riivates oleks ma ta tee äärede pikali virutanud, mitte tapnud.
Aga kaks tonni rauda otse sirgelt peale?
See ju ei jäta ellu?
Veel üks asi.
Autot ostes olin ma muu lisavarustusega kitsi, aga tuled ostsin aboluutselt parimad, mida Volkswagen 4 aastat tagasi üldse müüs. Seda just selleks, et pimedas jalakäijaid näha. Nii et mul on ka lähituledega auto ees 180 kraadi raadiuses kõik nii valge kui Euroopa normid üldse lubavad.
See ei aita.
Musta asja mustal taustal ei näita mingi tuli.
Igatahes läks meil eile hästi.
Nii jalakäijal kui mul.
Surm oli lähedal, otse meie vahel, aga jättis seekord lõikamata.
Mis edasi?
Mina (autojuht) väga, väga püüan edaspidi sõita ettevaatlikumalt.
Ma ei ole huligaan, aga... ma pole kindlasti ka korralik liikleja.
Püüan end muuta.
Vähemalt seal, kus on jalakäijad.
Aga teie, armsad, kandke palun helkurit.
10 comments:
Väga õige jutt. Kahjuks need, kes autojuhid ei ole, ei taipa seda, kui halvasti on mingil süngel novembriõhtul inimesi helkurita nähta.
Enda umbes sama kogemus olnud (õnneks ainult 1) tahtmatult võinuks saada mõrvariks.
Kõigepealt näitas feedly mulle selle postituse kahte esimest lauset. Tulin siis siia vaatama, et äkki on ikka miskit veel. Hommikul ei olnud, nüüd oli. Hea, et ma üle kontrollisin.
Aga teemast, mu lapse lasteaias organiseeriti 2 helkuripuud st puud, mille külge riputati helkurid, et möödakäijad sealt neid võtta saaks. Kahe päevaga on mõlemad puud tühjad ja kuna ma nägin kolme korda, kui neid puid sihtotstarbeliselt kasutati, siis ilmselt mitte vandalismi tõttu. Juurde saab ka muidugi viia, aga ju siis inimestel tõesti ei ole helkureid kodus üle. Meil oli ikka kõvasti, viisime sinna puu külge ka mõned, igasugu reklaamiga koos saadud, et noh nüüd valimisnänni ajal võiks ju näiteks helkureid jagada, iseasi, kas ma suudaks ka suure hädaga EKRE logo endale külge riputada...
Oh, millised valikud, elu või EKRE...
Igatahes hea meeldetuletus, aitäh! Mul ei ole ka kõigi jopede küljes helkureid. Vaja üle kontrollida.
Me oma pere helkurite eest kanname hoolt. Ma ise olen kõige pirtsum helkuri (mitte) kandja. Ma viimasel ajal küll kõnnin jube vähe, ka lühikesed käigud eelistan rattaga sõita. Ja rattal on mul tuled ees ja taga...
Tegu ilmselt erineva perspektiiviga. Jala või ka rattaga pimedas sõites silmad harjuvad ja tekib petlik ettekujutus, et oled ise ka nähtav. Rooli taga tõepoolest lihtsalt ei näe kui tänavavalgustus nigel või puudub ja riietus tume. Nii jalakäija kui ratturi puhul on eluliselt oluline olla võimalikult silmatorkav igal ajal nii päeval kui öösel!!!
Mul ripub üldiselt palju helkureid küljes, aga sellest hoolimata oskavad nad vahel takerduda kuhugi nähtamatusse kohta. Haagivad nurkapidi kotiklapi vahele või taskusse vms kohta ja ma võin pahaaimamatult viis minutit nähtamatuna ringi jalutada.
Teine moment on see, kus ma mõnes kahtlases pargis või tavalises pargis, aga kahtlasest seltskonnast distantsi pealt mööda jalutades peidan helkuri ära, et neile vähem nähtav olla või vähemalt olla peitumisvõimelisem. Ja alati ei tule tänavale jõudes kohe meelde see uuesti välja õngitseda.
Kui ikka ei näe, siis on autol kaugtuled ka, mõtle kuskil kolas on kiltide viisi selliseid teid ja helkuripuud ei kasva seal, uutel poppidel riietel võiks tagatuled kohe sünnist saati küljes olla.
Eks teil kõigil on õigus.
Paljudel (laste (talve)) riietel ongi helkurid kohe küljes. Jooksriietel ja -tossudel tihti ka. Kasulik värk.
30km/h tänapäeva autoga ei saa jalakäija väga palju viga. NCAP pedestrian test tehakse kiirusel 40km/h ja see on oluline vahe, energia mõttes 1.8 korda. Väga suure tõenäosusega ta ei oleks saanud ei surma ega isegi mitte raskeid kehavigastusi, kuigi viga oleks saanud.
Inertsi jäävuse mõttes pole vahet, kas 80kg/2000 või 80kg/1200.
Võimalik, et ma mõtlen liiklusest teisiti. Nimelt liiklus on jõhker, laibad on süsteemi tagasisidesse sisse kirjutatud ja seega pole mõtet põdeda, kui sinu juures juhtus mõni õnnetus, see on süsteemi osa.
Inimene on põhimõtteliselt halb autojuht, aeglane ja ebatäpne.
Sa saad teha lisaks headele tuledele veel üht asja, vaheta näiteks iga 100k järel auto esiklaas, eriti kui kraabid lund.
Olen saanud politseinikult helkuri. Politsei sõitis vastassuuna vööndisse minu juurde, ütles, et mind ei ole üldse näha ja andis. Ega ma ei olnud ka kõige kainem. Aitäh.
See helkur ütles minule, et kuigi ma enda arvates üldiselt pigem kandsin helkureid, siis minul oli vale arvamus.
Mingi aeg peale politseilt helkuri saamist lubasin, et edaspidi kõik minu ostetavad riided peavad olema varustatud tehase poolt külge õmmeldud helkuriga, muud põhimõtteliselt ei osta. Vähemalt minul võttis selline mõtlemise muutus aega.
Olen pidanud kodu lähedal inimesi kinni ja ütelnud: palun ära liigu siin selliselt, mina ei näinud, oleksin võinud sõita otsa, juhuslikult ei sõitnud, sul vedas. Alguses vastati: nje ponimaju estonskovo, peale sõbralikku selgitust noogutati ja tänati, mälu järgi eesti keeles, meist kumbki ei taha, et tema kohtuks autoga.
Sina päästsid kindla avarii, vist ei pidanud kinni, ei andnud helkurit, kirjutad blogisse. Mina oleks pidanud kinni ja ütelnud ausalt: kurat, ma ehmatasin ja lähen koju pükse vahetama, sind ei ole näha ja autoga kohtudes saad sina kindlalt viga, ma ei taha seda.
Mida sa edasi teed? Kas ostsid autosse 5 helkurit, et möödakäijatele jagada (sorry, aga sind ei ole näha ja ma ei taha sõita otsa, näe võta, mul on üle)? Või muretsed süüdi olemise pärast, kuid aega ei raiska ja käsi ei määri, võõras mure? Kui sul oli võõrast inimesest ükskõik, siis miks sa hetkel muretsed?
Põdemise mõttes, ära põe. Kui sai surma, siis sai, pigem on põhjust olla kuri, et määris sinu auto ära ja põhjustas sinule hingelise trauma. Muidugi tasub üritada mitte sõita otsa, vast isegi keerata vastu seina, aga kui juhtub, siis pigem ei ole põhjust kurvastada. Nimelt sinu järsk manööver oleks võinud põhjustada mõne kõnniteel liikuva inimese vigastuse ehk too inimene oli ka süütutele ohtlik ja seda ohu allikat enam ei ole. Liikluses ja linnas on igasuguseid, päris kõigi kodanike surm ei ole ühiskonnale kaotus. Paarile reaalselt abi vajavale BOMSile kiirabi kutsumine oli hariv, inimesel on vabadus käituda selliselt, et on oluline risk varakult surra. Käib, kukub iga 200m järel, jättis rohud võtmata, oli vähemalt hepatiit ja vast ka muud kroonilised haigused. Meditsiinitöötajad on küünikud, südamest kahju, aga teha pole midagi. Nii ta siis jätkas, 200m ja külili.
Sinu sõidu mõttes, mul on siiani meeles, kuidas ma tegin sulle peale kaela murdu peapesu: loll, sõida rahulikumalt, sa ei saa lubada ka väikest kõksu.
Füüsikuna sa peaks päris hästi mõistma, et kui sa sõidad linnas 50 asemel 80, siis on auto energia 2.56x suurem. Lisaks sa näed vähem, aga seda on raskem mõista.
Mina sõidan sinu jaoks häirivalt uimaselt, sest ma oman suurt aukartust ja tean enda analüüsi aeglust, see on veidi sarnane hirmule. Ma tean, et keerulise olukorra õige analüüs võtab aega ja väsitab, st ma soovin, et suur osa minu ümbruses olevast liiklusest oleks ennustatav, ma ei taha teha osalist analüüsi. Mis kõik ei takistanud mul täna süüa kahe käega burksi, linnas.
Sa sõitsid Tallinn-Narva trassil mööda ja keerasid teisele selliselt ette, et ta pidurdas. R oleks selle peale jätkanud täpselt sama vahega sõitu, varsti oleks sa hakanud pidureid kontrollima, sest keegi sõidab 1-2m kaugusel. Kuna teine auto ei olnud R, siis ta pidurdas, et saada ohutu vahe. Oled sa kindel, et oled nii hea autojuht, et saad aru, millal sa ei saanud aru?
Jah. Minu hobi oli foori taga autoaknale koputada ja öelda, et auto tuled ei tööta. Ma ei saa aru, miks ei võiks seda teha maantee kiiruskaamerad, kus on sama info ometigi olemas ja saaks emaili saata. Seda, et inimpolitsei märkaks midagi muud peale kiiruse, me vist ei looda.
Esiklaasi vahetuse eest hoolitseb maanteeamet. Pindamisega. Aeg-ajalt saab kiviga aknasse, meil suht hiljuti, mispeale liising võtab mult auto ja toob koos uue klaasiga tagasi.
Jalakäijaid koolitada. Ma arvan, et ei. Üleüldse on inimeste käitumise muutmine pea võimatu. Ma kunagi arvasin, et seda peaks tegema, nii it-maailmas kui päris. Enam mitte. Kes sureb, sureb, ja uuem põlv kasvab paeale uute harjumustega.
Post a Comment