Monday, April 14, 2014

Kas minust saab MTB äss?

Betteridge'i seadus ütleb muidugi, et ei, aga eksperiment on ikka parem kui Vikipeedia ja lõbusam ka.
Seega, Kakumäe metsas.
1) Kas ma suudan maastikul sõita? - ei.
2) Mis mind segab? - argus. Mis on osalt objektiivne (tuleb ratta valitsemise puudusest), osalt lihtsalt argus.
3) Millega xdreamile? - ei tea veel.
4) Saab must kunagi päris maastikurattur? - selles elus küll mitte.

Kogu selle segaduse põhjus on uus, pehmemat sorti ratas. Katsetused mu vana rattaga maastikul sõita osutusid nii lootusetuks, et ostsin päris MTB. Kasutatud - et kui ikka üldse ei meeldi, saan ehk suurema kahjuta lahti. Ratas veider, tundub rohkem laev kui jalgratas, pehme, suur. Hirmud FS ebaefektiivsusest mitte-maastikul on kõik õiged, vajutamise järel läheb hulk aega, enne kui kiirust tulema hakkab. Mu vana amordita linna-mtb on ikka väle kui välk selle kõrval. Käikudega on samuti jama, esiteks on neid vähe (vist 20) ja vahetamisel läheb mitu sekundit mõtlemisele, et mis hooba mis suunas.

Aga maastikul ukerdada on lahe.
Kasvõi seepärast, et satub urgastesse, kus muidu ei käi.
Eile siis - Astangu ja Kakumäe.
Nii et eks ma harjutan veidi ja siis otsustan. 

3 comments:

fotograaf said...

Edu ja jaksu :)

Kaur said...

Aitäh! ... Aga kes sa oled ja kuidas siia jõudsid? :)

Arne said...

Oo! Õnnitlen õige valiku puhul. Mis pill on? 26" või 29"?

Tulen just oma FS-ga Harku metsast. Eile käisin kah ja üleeile Sakus. Julgust tuleb iga päevaga juurde. Pidureid nagu polekski vaja. Istud aga sadulas ja lendad mööda metsa - üles, alla, üle juurikate, mida iganes.

See "ratas on uimane" tunne läheb üle. Paarsada kilomeetrit sõita ja harjud ära. Tagaamordi seadistus on ka oluline. Algul sõitsin liiga madala rõhuga, siis tundus ratas "nüri". Natuke rohkem rõhku sisse, palju parem.