Bridget Jones 2012

Ma lugesin kunagi sellist raamatut nagu "Bridget Jones's Diary". Väga hea raamat, muide, soovitan, huvitav inglise keel ja üldse hästi kirjutet.

Kogu intriig tekkis ühest asjast: kes keda telefoniga kätte ei saa? BJ maailm keerles helistamiste, tagasi-helistamiste, automaatvastajate ja veel mitmete muude telefoniteenuste ümer. Telefonide tõttu jäid ära kohtumised ja kohtamised, peod ja armumised, telefoni teel ajasid emmed-ämmad su hulluks, telefoni teel saadi sõbrantsidelt suhtenõu või siis - kriitilisel hetkel!!!! - ei saadud, ja no üldse tundus maailm kuidagi kommunikatiivselt keeruline. Fielding suutis lihtsast suhtlus-vidinast võluda keskse telje, mis korduvalt ja korduvalt feilides inimeste elu peaaegu psse keeras, aga lõpuks õnneliku lõpuni viis.

Sellest raamatust sain ka aru, et voicemail (mida Skype LND kontor ägedalt igale poole teenuseks surus) on vähemalt siinses kultuuriruumis päriselt ka olemas.

Hea on, mõtlesin lugedes, et nüüdne maailm on teistsugune. On moblad, SMS, e-mail ja facebook. Inimesed saavad omavahel suhelda ja mullistusi "ma tõesti tahtsi sind õhtul välja kutsuda, aga ei saanud kätte" ei teki.

WRRRROOOOONG!!!!

Olen Londonis ja teist õhtut järjest üritan suhelda ühe (nais)tuttavaga.
Aga ei saaa!!!

Moblale ei vasta. Kutsub, kutsub, lõpuks läheb voicemaili.
Tagasi ei helista.
SMS-ile ei vasta.
Skypes ei ole, isegi tööajal mitte.

No täielik Bridget Jonesi tunne on.

Mine või töökaaslastega jooma, parema puudumisel...