Ratta-avarii

Sain K käest kätte maratoni kiibi (arvates, et see on 10km oma; K pole ometi nii hull, et maratoni plaaniks; a selgub, et on küll) ja sõitsin kodu poole. Pärnu maanteel Järve Selverist linna poole. Olin _vasakpoolsel_ rattateel, HE ja Expert-i lähedal. Rumal teevalik, olen nõus.

Nägin õuest välja, üle rattatee keeravat sõiduautot. Võtsin kiiruse maha. Tema võttis ka. Järeldasin "nägi mind" ja tahtsin mööda minna. Aga tema ei jäänud seisma, vaid sõitis mulle ninaga ette.

Kuna hoog oli väike, oli kukkumine kerge. Auto jäi terveks (või sai pamperile kriimu). Mul:
- esijooks väga kaheksas
- esipiduri heebel pooleks
- kõhus kaks korralikku haava - kukkusin lenksusarve otsa
- käsi ja jalg marraskil
- vasak õlg ära põrutatud

Juht oli üsna ehmunud, vabandas, tunnistas end süüdi.
Tehniliselt - vist oligi - olin siiski rattateel.

Sisuliselt - olen ise kah. Ma _eeldasin_ autojuhi käitumisest (kiirus maha), et ta näeb mind. Tegelikult ei näinud, ta vaatas teravnurga all teisele poole, et näha Pärnu maanteel sõitvaid autosid. Ehk, ma lugesin tema käitumist täiesti valesti.

Olen alati arvanud, et ise autojuhina saan ma autode (noh, juhtide) liikumisloogikast aru, loen nende ja oskan rattaga olla ettevaatlik. Nagu selgub - ei oska.

Ma nüüd mõtlen veidi, kuidas see mu rattaga linnas sõitmisele mõjub.

* Muidugi olid mul kiiver ja kindad, alati on.
* Ei, klipid ei mõjutanud siin midagi, jalad tulid kukkudes lahti).
* Ei, ei läinud jooksma. Traumapunkt plaasterdas mu kõhu ära ja palus haavadele nädala rahu anda. Hea ettekääne, eks? Läksin hoopis JKA lastematkale.
* Hommikul enne seda arutasime töö juures rattasõidu ohutust. Et kas kõnni- või sõiduteel, või üldse mis. See avarii juhtus siis rattateena märgistatud kõnniteel.