MTB feil Randveres
Käisin Randvere / Viimsi MTB kolmapäevakul.
Katkestasin pärast esimest ringi.
Olin poole aeglasem kui teised, tolknesin kõigil rajal ees ja see oli liiga tüütu, et veel kaks ringi piinelda.
Vastamist tahtnud küsimused ja vastused olid:
1) kas oskan-julgen maastikul sõita? - EI.
2) kas suudan mitte kukkuda? - EI. 3 km peale sain umbes 10 korda käe maha.
3) kas saan kukkudes jalad pedaali küljest lahti? - EI.
4) kas suudan raja läbi sõita? - EI.
Enamik rada oli mättane-juurikane-kivine singel ja seal ma tõesti ei suuda sõita. Ei oska lihtsalt! Korra proovisin joosta, sain edasi kiiremini kui teised mehed rattaga :), kogu distants nii läbida tundus siiski liiga tobe.
Positiivset:
5) Kordagi ei saanud haiget. Minu kiiruselt pehmesse samblasse kukkumine on... noh... pehme. :)
6) Suhtumine rajal ukerdajasse oli mõistev ja toetav. (Või vähemalt tundus nii)
7) Stardis oli Pii!
8) Rajal oli fotograaf - kohas, kus ma ainsa üle lenksu kukkumise tegin. Ehk saab pilti :)
Kogemusena oli muidugi ülikasulik üritus.
Lisaks sain sinna-tagasi sõites 50 km "tavalist" rattatrenni.
Järgmine kord:
- võtan slikid alt. (eile polnud selleks lihtsalt aega)
- võtan klipid alt. (või siis ei?)
- teen enne võistlema kippumist paar aastat trenni - maastikul, mitte Sõpruse puiesteel.
5 comments:
no ma räägin sulle elionist, esialgu poolmaratonidest :) või mingi muu maraton, kus ei sõideta ringe. aga kui ei viitsi, siis ei viitsi :p
Kaur,
klippe ära võta ära. keera kasvõi (vedru) lõdvemasse asendisse ja harjuta, ning veelkord harjuta jala lahti saamist. kõik algajad klipitajad on külili kukkunud, kes rohkem, kes vähem piinlikes kohtades.
kui maastik su suurim sõber pole, siis alusta lihtsamatest metsaradadest. sütiste metsas, pirta metsas, harku metsas. siis kui neil end mugavalt tunned, liigu kitsamatele radadele.
oluline on aru saada, kuidas ratta peal kehaasendi muutmine aitab sul tasakaalu säilitada, kuidas on mõistlik käiku vahetada (kurvid, künkad, pori, liiv jms).
ja siis millalgi kauges helges tulevikus saabub hetk, kui selgub, et rattasõit metsas võib ka fun olla...
parimat!
lehtsabaH
Issand mis põnevad inimesed mu blogi loevad. Tore, tore.
Harku-Sütiste-Pirita lihtsaid radu ma sõidan, klippidega ja ilma. Lihtsaid singleid ka. On mugav, ja ei kuku :)
Randvere rada oli midagi... Hoopis muud.
Aga eks ma siis harjutan!!!
Minu soovitused samad: klippidest ära loobu, seal juurikate otsas on ilma hullem, usu mind, munadega raami otsas pole mõnus, kui jalad maha libisevad põrutuse peale :) Lisaks, hea mustriga rehv ja madal rõhk on edu alus sellisel maastikul. Sile ja kõva rehv põrkab ja libiseb juurikatel hirmsat moodi... ma ise lasin enne starti tunde järgi õhku välja ja kodus mõõtsin, mõlemas rehvis oli ainult 1,12 bari. Pidamist oli nagu muda, khm noh ja muda oli ju ka :)
Harkus on ka juurikasingleid harjutamiseks, kui need trenniteele ette jäävad. Eks see tasakaal niimoodi vaikselt tuleb seal .. Ise ka nüüd alles teist aastat ratta seljas ja selline nikerdamine just hirmasti meeldib, sest sirget uhada ei jaksa ja ei tahagi väga.
Kolmapäevakute kohad on tihti viimases kümnes, aga ma naudin protsessi pigem. Nii et pea püsti ja ära loobu!
Siuke koolitus on lähiajal kavas, äkki on kasu. velolove mtb koolitus
lehtsabaH
Post a Comment