Astangul

November. Pühapäeva hommik. Külm, sajab. Kas minna ronima Lasnamäele (sisehall, soe, muusika, napis riides neiud) või Astangule (külm, märg, pori ja kole)?

Valisin muidugi Astangu ja:

- Siseseina-trenn on mõjunud!!! Sain kahest kohast üles - esiteks sussidega, siis saabastega. Sussidega oli... üpris lihtne.
- Märjal-mudasel kivil on raske ronida. Ei peaks üllatus olema, aga ikka on. Jalad ei pea, käed said korralikult koormust.
- Künnapi köied tõesti ei mahu shellist läbi. Ronimisköied mahuvad, staatilised laskumisköied mitte. Spec lubab kuni 11mm köit, Künnap aga ütleb, et tal paksemaid polegi.
- Naljakas oli end "vana kalana" tunda. Algajad laskuvad ja õpivad surmasõlme, sina ronid uljalt "suure" seina peal ja aeg-ajalt aitad kedagi.

Jalanõud on teema. Mu saapad on nadid. Liiga suured, liiga pehmed, minu imestuseks libedad. Proovisin ka botaseid (üks vana paar, mis veidi väike ja tihedalt ümber jala), aga märjal kivil ei pea nad vähimatki. Sussiga ronib imetabaselt paremini ning põhivahe on see, et suss ei libise.
Ilmselt on õige taktika uued rajad / kohad enne sussiga ära proovida ning siis saapaga peale minna.