Ajusurm Liivalaia tänaval
EKE projekti maja Liivalaia tänaval läks hämaraid teid pidi Hansapanga kätte. Nüüd kolib pank sealt välja. Augusti lõpul oli seal pidu, sel neljapäeval - siseorienteerumise võistlus.
Sise-O on keeruline ala. Xdreamide käigus olen seda mõned korrad teinud. Eluks ajaks jääb meelde Patarei merekindlus. Seal oleks tahtnud kas nutta, karjuda või jooma minna. Sa tead, kus oled; tead, kuhu vaja minna; ja EI LEIA TEED. Punkt võib olla teisel pool ust - aga sinna minekuks võib olla vaja käia läbi viie eri korruse ja kolme trepi. Patareis lülitas mu aju end TÄIESTI välja. Kartsin seda ka seekord ja nii ka läks.
Esimesed pool tundi sibasin tegelikult enam-vähem, aeglaselt, kuid ühtlaselt. 17. punktis oli vaja minna trepist üles ja ümber nurga - 30 sekundit ehk. Aga mida tegin mina! 10 minuti pärast olin täpselt samas kohas kus alustasin. Vahepealse aja oli tormanud piki treppe, kirunud, kaarti vaadanud, uuesti valesti tormanud...
Ja punkti jätsin võtmata :)
Tore õhtu sellegipoolest.
Paaaaalju romantilisemalt kirjeldab seda emand Zazibea:
http://zazibea.blogspot.com/2025/10/sise-o-swedbanki-endises-emamajas.html
http://zazibea.blogspot.com/2025/10/sise-o-swedbanki-endises-emamajas.html
 |
| PP vastuvõtuala |
 |
| Kaart, all paremal 16-17 etapp :) |
8 comments:
Kõlab väga toredasti ja meenutab kunagist Elva tondilossi (kultuurimaja, millest ehitati valmis pmst ainult "kõvad osad", betoon, aga ilma muu kujunduseta, nii et tühjas karkassis võis sattuda ootamatu kuristiku ette, kuhu võib-olla oli planeeritud rõdurinnatis) ja eri treppidest üles minnes oli sama kõrguse peal eri arv korruseid. Valvasin seal korra öösel üht tuttavate näitust, kolasin ringi ja kole tore oli.
või seda, kuidas ma käin vahel Laulupeomuuseumi hekilabürindikeses kõndimas. Tekib sama olukord, et vaba maailm on kohe teisel pool hekki, aga kuidas sinna saada, ei tea. Väiksemas mastaabis kui sinu kirjeldatu, aga see-eest ilma kaardita.
peaks kunagi mõnel sellisel organiseeritud üritusel ära käima.
Ma kunagi otsisin Keskhaiglas mingit kabinetti ja eksisin lootusetult ära, sattusin kuskile keldri katakombidesse, morgi. Laibalehk ja hämarad käigud, nagu õudukas.
Liis
Keskhaigla nagu see Liivalaia / Ravi tänava oma...? Sealne morg on veidi eraldi... Keldris olen ma mingitel asjaoludel käinud korduvalt ja polnud laibalehka.
Aga ma olen saanud täieliku klaustrofoobiahoo ühes Mustamäe suures haiglas (ma ei tea nende nimesid). Ebareaalne. Põgenesin ja jätsin protseduuri tegemata. Mis mul hakkas - ei saanud aru. Olin maa peal, mul polnud midagi otseselt häda, inimesed olid kõik viisakad ja toredad...
Kunagi nõuka ajal, kui mu ema oli Mustamäe haiglas, pääsesid külastajad mingi remondi tõttu sisse ainult traumapunkti kaudu, mis oli kuidagi eraldi korpuses ja siis tuli mööda pikki halvasti kollakalt valgustatud inimtühje koridore orienteeruda; õppisin tookord uue sõna "stalkerlik", kuigi ma polnud seda filmi veel näinud.
Tartus on Kirjandusmuuseumi uue ja vana korpuse vahet liigelda päris põnev. Väikesed tasandivahetused, nii et ei saa aru, mis kõrgusel sa teise korpuse suhtes oled jne, pealekauba uue korpuse muidu arusaamatu koridoriplaan, ja vanal korpusel on jälle läbikäidavaid ruume.
Jaa, see on sise-O puhul norm. On kaks kõrvuti maja, sama kõrged, kohakuti trepikojad, kohati ühendatud. Ühes majas on 10 ja teises 13 korrust.
Patareis käisid osad etapid nii, et sama ukse teisele poole saamiseks pidi minema õue, teise majja, uuesti õue jne. Vangla värk.
Nojah, ju läksid haiglad sassi, sellest on omajagu möödas.
Liis
Reedel ikka toimus see :) Mulle meeldis, minu esimene siseorienteerumine, sain ilusti koolitatud. Kaart oli jah meetripikkune, aga kõik punktid sain õnneks võetud (viimasel välisetapil jätsin nt. stardi võtmata, panin kohe peale kontrolli ajama). Ja see kippus ka sassi minema, mispidi see kaart nüüd käes peab olema. Aga tore oli.
Piret
Nägin sind protokollis, päris hea ajaga minu arust :)
Post a Comment