Tartu rattamaraton 2022, virtuaalsõit / avatud rada
Sõitsin läbi Tartu Rattamaratoni, aga avatud raja / virtuaalsõiduna.
Reedel, 16. septembril, kaks päeva enne päris võistlust.
Kahekesi koos Vitaliiga.
Kokku viis ja pool tundi. Mu parim aeg TRM-il on alla nelja tunni. Seega me tõesti matkasime - tegime pause, ronisime nii Harimäe kui Viti vaatetorni, tegime rajal pilte ja üldse.
V on minust palju noorem ja palju sportlikum, kuid MTB kogemust sellevõrra vähem ja võistelnud pole üldse kordagi. Stardis sai ta teada, et distants on 89 km, aga varjas oma verest välja löömist vapralt :) Sõitsime kenasti koos. Tema laskus julgemalt, mina tõusin kiiremalt.
Rada: öösel oli palju sadanud ja rada kohati mudane, mu keskmiselt karvase rehviga hardtail MTB kippus külje peale ära vajuma. Muidu nagu TRM rada ikka - kiire kruus, metsatee, mõni juurikas. Kumbki meist ei kukkunud.
Ilm: hommikul sadas, kuid päeval pidas enam-vähem ja näitas isegi päikest. Suurema osa rajast sõitsin t-särgi väel.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.
Üldine tunne - super mõnus. Soovitan kõigile. Muidugi, päris võistluse hasarti ja adrekat ei saa. Avatud raja sõit on rohkem ikkagi sportlik matk. Kuid paljudele piisab sellest ka. Eriti neile, kes võistlusele rabelema niikuinii ei läheks.
Rada on lahti ja markeeritud veel 25. septembrini - minge sõitma!
5 comments:
Olen juhtunud ilusal päikselisel sügisesel maratonipäeval raja äärde vaatama, kuidas ratturite jõgi mööda voolab. Ja mõelnud, et minu jaoks oleks mõeldav ainult omapead matkata sellel rajal, vaadata vaateid, vahepeal süüa võibolla võileib. Ronida torni. See tundub nii palju huvitavam, kui vahtida ligi 90 km konkurentide kannikaid ja mitte näha kogu selle piirkonna külluslikku sügist.
Eri asjad. Sügist vaadata saab ju igal muul ajal.
Aga sportlane tahab adrekat, võistlust, endast maksimumi andmine. Isegi minusugune 50+ paks kontorirott tahab. Et oleks vere maitse suus, aga saaks sõbrast sentimeetri võrra ette. Et finiši ületamise järel oleks tunne, et andsin endast kõik.
Pmst tahad sa finišis kokku kukkuda ja kurnatusest haliseda, sest see on märk, et mitte midagi ei jäänud kasutamata. Mul on olnud võistlus, kus ma sain üle finišijoone, komberdasin paar sammu, kukkusin murule ja jäin magama. Hea võistlus oli.
Mõlemad on emotsioonid - sügise ilu ja sportlik saavutus. Kuid spordist saadav laks on üldiselt tugevam.
Mul vist ei ole see võistlusvaim väga arenenud. Võistelda mulle aeg-ajalt meeldib, aga lihtsalt kulgemise mõnu on ikka suurem. Eriti mõnus on võistelda (laskmises) nii, et endal on tunne, nagu kulgeks, aga sama ajal tuleb võit ka. Hirmsa pingutusega saadud võit on vähem mõnus. Pingutus peab olema jõukohane, mitte võimete või katkimineku piiril, siis võib seda kuidagi isegi nautida. Mõnel inimesel ei ole üldse mingit võitlusvaimu - mu tütar näiteks käib laskmisvõistlustel ainult siis, kui saabki ajada oma asja ja kulgeda. Finaale (ja sellega kaasnevat adrekat) ta vihkab. Viimane kord jättis sellepärast Eesti Karikavõistlustele tulemata.
Mhmh. Publik aga hindab jalgpallis viimasel minutil löödud väravat, maratonil viimasel meetril konkurendist möödumist, autorallis rajalt välja sõitmist... Et oleks põnev ja seda kuni lõpuni välja.
Ma käin vahel mälu mängimas, mis on pmst võistlussport, aga kuigi ühest küljest on nn töövõidud (kus nuputad vastuse vihjete peale välja, mitte ei tea kohe lambist) toredad, siis teisest küljest tunduks treenimine - faktide päheõppimine puhtalt parema tabelikoha nimel - kuidagi ebameeldiv. Umbes et siis poleks asjas enam piisavalt sprezzaturat ja see hakkaks liiga palju tööd meenutama, ja ma ei taha, et isegi töö minu elus liiga palju tööd meenutaks. Mis siis, et mängimise ajal minus nagunii sprezzaturat ei ole, siis käitun ma nagu Kunksmoor lauamängu ajal.
Post a Comment