Piinlik juhtum selvepoes
Sattusin ostukontrolli.
Mille tulemusel selgus, et mul oli VEERAND kaupadest skaneerimata.
Püüdsin poodi petta ligi pea kümne euroga.
Jeerum kui piinlik mul oli. Ma olin enne maaleminekut lastega poes, hirmus kiire, rutiinist väljas ja pea valutas, aga nagu wtf!!!!
Proua poes - üliviisakalt - hoiatas, et ma võin tulevikus tihemini kontrolli sattuda.
Mina: "jaa! jaa! palun! ma ei taha ju teilt tegelikult varastada! olen pai ja hea ja aus!!!!"
Mina: "jaa! jaa! palun! ma ei taha ju teilt tegelikult varastada! olen pai ja hea ja aus!!!!"
Olen ma jee. :(
Labels:
hala
35 comments:
Hea teada, et "pisivarastesse" nii leebelt suhtutakse :D
Kui see oli Selver, siis järgmised 5 ostukorda lähed kontrolli (seilasime, teame) :D Ja šokolaadi nende eest ei saa.
Ma olen ka unustanud asju skännida, on tõesti piinlik.
Oo, ma kohe hakkan mõtlema, kuidas seda süsteemi ära narrida saaks :)
See skanneri värk on tüütu. Mulle meeldib praegu kõige rohkem Coopi variant, kus saad valida, kas tahad puldi võtta või piiksutad lõpus iseteeninduskassas kaubad läbi. Mulle meeldib see lõpu-variant rohkem, sest tõesti läheb meelest iga pudin kohe korvi pannes puldiga läbi käia. Ja seal on võimalus ka otse kassa-automaati sularahas maksta (ma mõnikord tahan). Maxima võtab ka sularaha vastu, aga nende automaat möliseb ja juhendab alati nii kõva häälega, nagu ma oleks pime ja kurt. Prisma ja Rimi võtavad minu mälu järgi ainult plastraha vastu. Sul seal linnas võib ju olla, et sularaha poleks nagu enam tarviski, aga meil siin maal arveldatakse ikka päris palju tahkete käibevahenditega.
Coopis jäävad kerged asjad kinni ja peab kutsuma teenindaja. See on tüütu, sest meie külapoes tulevad nad umbes pool tundi hiljem (ok, paar minutit, aga see ootamine on vastik).
Sõltub vist ka poest, mul pole Coopis ka pisipudinatega probleem olnud ning kui ka on mingi küsimus, siis mu kodupoes on teenindaja alati lähedal. Alati. Küll aga on probleem Maximas, kus enam-vähem üks teenindaja peab teenindama nii kassat kui iseteenindust ja loomulikult ta ei saa jätta kassas klienti ootama, et iseteenidusse appi joosta. Nõme. Olen mõnelgi korral jätnud piiksutamise pooleli, sest masin kiilus kinni ja läinud kassasappa...
kuna ma k2in Eestis piisavalt harva, siis ma olen yldse loobunud eksperimentidest nende selvepultidega, sest see tundub nii ebamugav ja ebaloogiline, kui harjunud ei ole. mul on ka alati max 2revus, et kas ja mida ma nyyd sk2nnida unustasin, nii et ma hoopis pargin oma k2ru kassa ette ja piiksutan seal k6ik asjad l2bi, et oleks kindel. no lihtsam on siis juba lasta teenindajal seda teha!
mulle sobivad need kassad, mis Prismas on, Inglismaal on k6ik selvekassad sellised. Rimis ja Coopis vist sama systeem? see on jah huvitav, et m6ne poe omad tulevad pisipudinatega paremini ja m6ned halvemini toime. v6iks ju arvata, et need aparaadid ja kaalud tulevad k6ik samast tehasest l6ppkokkuv6ttes.
Ma olen õppinud Selveri skeemiga hakkama saada. Selleks tuli oma poodlemise harjumused täiesti ümber teha - TÄIESTI. Läks umbes aasta.
Umbes igal kümnendal korral on mingi glitch. Neid on ootamatult palju erinevaid.
Hästi töötava üldkasutatava protsessi loomine on raske.
Aga hetkel olen ma ikkagi ise loll :)
Kas piiksutada selvekassas ise või lasta seda teenindajal teha? Sõltub sellest, kuhu on pikem järjekord. Reeglina tuleb teenindaja juurde pääsemist tükk aega oodata, aga iseteeninduses saba pole.
Terve aasta oma poekäitumist ümber harjutada? Ma ei ole siiani viitsinud. Selveris käin harva, sest lähimad on teiste kettide poed ja mujal on ka muid iseteenindusvõimalusi, kui pult. Pult mulle ei meeldi, sest puldi võtmiseks peab kohe poodi sisenedes võtma seljakotist rahakoti*, sellest otsima kliendikaardi ja siis selle pärast jälle tagasi toppima. Mul ei tule see poeuksel meeldegi. Astun poodi sisse, haaran korvi ja lähen otse kaubajahile.
*Meenub vana humoresk, mille baasilt on tehtud selline anekdoot:
Vanamutike poes.
Valis kauba välja ja hakkas kassas arvet tasuma.
Tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni, tegi rahakoti lahti, võttis raha välja, pani rahakoti kinni, tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, pani rahakoti käekotti, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni.
Siis tuli välja, et mõned sendid sendid jäid puudu...
Mul oli varem kaks poe-viisi.
1) Paari asja ostmine ehk "top up". Möödaminnes poest läbi, paar pisiasja kaasa, kassast läbi, minema. Selle on "piiksutid" täiesti ära kaotanud. Vt eelnev jutt kottidest :) ja kassades on nüüd alati sabad.
2) Suure koguse ostmine ehk "stock up". Käisin kõigepealt piki poodi ja ostsin pisiasju ja mõtlesin, lõpus võtsin rasked asjad e piimatooted - me ostame neid palju korraga. Siis sai kassas piima koti põhja laduda. Ja ma ma ei kasutanud üldiselt käru. Nüüd sõidan käruga, kotid käru põhjas, kõigepealt loen ja pakin piimad ära ja siis kõik muud.
Lendav - ma viimasel ajal ei kanna isegi mitte rahakotti enam kaasas, sest telefon. Partnerkaart on mTasku äpis, Rimil on oma äpp (võta pult või skänni telefoniga, kuidas tahad), Maximas saab telefoniga skännida. Coop on ainuke, kus peab plastikkaart olema, no tegelt, olgu omaette selle kaardiga, päriselt ka :D Prismat meil siin pole, selle süsteemi ma ei tea.
Õnnistatud olgu masinkassa leiutajad. Ma kasutan neid hea meelega ja eelistan alati. Probleeme on harva ja vähe.
Tartu Bauhofi omadega on kyll probleeme, paljude pisemate asjade äranätsutatud triipkoodide lugemisega ei saa need masinad hakkama. Aga ma armastan neid ikka.
"Pult mulle ei meeldi, sest puldi võtmiseks peab kohe poodi sisenedes võtma seljakotist rahakoti*, sellest otsima kliendikaardi ja siis selle pärast jälle tagasi toppima."
mul sama lugu, ja ma ei saa oma internetikommete juures nutitelefoni hankida, ei mina ega maailm ei kannataks seda välja ja mul on ka karvane tunne, et ma suudan elus midagi paremat korda saata kui lakkamatult netis vaidlemine.
Teine asi, et ma mõtlen mingite mitteriknevate kaupade koha pealt tihti poole poodlemise pealt ümber ja viitsin ma jee siis neid uuesti tagurpidi piiksutada.
Ühesõnaga, väldin pulte. Selveris käin tavakassast läbi nagu vanainimene mullu ja muistegi.
lisan, et ilma autota inimesel on "top up" ainus poeskäimise viis, kui ei taha pärast nagu kaamel koju vaaruda.
Ma ostan mõnikord ämbritäie piimatooteid - 10 liitrit. Enamasti autoga. Aga ka jalgrattale pakib päris palju kaupa peale.
Harjumusi saab muuta... Mina näiteks ei usu, et kellelgi on päriselt rahakotti vaja, see tundub mulle täielik arhaikum, MIS seal sees on ja miks? Nagu ka Klari ütles.
Mind tabab ostukontroll pooltel kordadel siis, kui mul on palaval päeval paar pakki jäätist ostetud ja pea rehkendab juba lühimat teed auto pakiruumini.
Kusjuures ma panen ostetud asjad kohe kotti, ei kasuta korvi ega käru. See komme oli mul ka enne auto soetamist, kusjuures kott sai ikka põlvini täis ostetud, ükskõik mille järele tegelikult poodi mindi.
Aga mina sattusin Selveri tugevdatud tähelepanu alla hoopis ükskord, kui ma muuhulgas kaalusin ja skaneerisin sibula ja siis panin selle käekotti aga kui automaatkassas tuli ostukontroll, ei leidnud ma sibulat oma poekotist(!) üles, niisiis oli mul skaneeritud sibul, mida kauba hulgas justkui ei olnud. Vabandasin ette ja taha ja järgneva aasta jooksul sain paljude, väga paljude ostukontrollide osaks, just samas poes.
Pärast seda olen ma kauba poekotti ladumisel eriti hoolas, et midagi mujale ei läheks.
Pultide juures meeldib mulle see, et saad ekraanil sirvida, mida oled ostnud ja teiseks näed kohe ära ka, kui palju oled ostnud ja kas tänasesse eelarvesse mahub veel kaks pakki soodushinnaga võid või mitte.
Ma arvan, et nad kaamerast vaatavad - "näe ostis jäätist, kiirustab, läheme peame kinni, saab pulli!!!"
Kindlasti saab kuidagi kaamerast näha, et kliendil on pissihäda, ja ta siis kinni nabida ja ootama panna.
Mismõttes milleks rahakotti vaja on? Ma ju ütlesin - meil siin perifeerias kasutatakse päris palju tahket raha. Paberist rahatähed, metallist mündid, mäletate? Kõik raha ei liigu sugugi ainult pankade kaudu, on ka muid meetodeid. Näiteks käest kätte.
Sularaha jaoks on püksitasku :)
Mul on kleidi kandmise kogemust napilt, neil vist pole eriti taskuid, siis ma tõesti ei tea. Aga rahakoti ja kleidiga on vist veel keerulisem olla?
ma kahtlemata saaks oma harjumusi nutiseadmete kasuks muuta, iseasi, et ma kahtlen sügavalt, kas mu harjumused muutuks sellest paremuse poole või saaks ma siis veel vähem midagi mõttekat tehtud kui praegu.
"niisiis oli mul skaneeritud sibul, mida kauba hulgas justkui ei olnud."
A. on samuti paar korda ostukontrolli sattunud ja ta rääkis samuti, et kontrolli eesmärk paistis justkui olevat hoolitsev "kas klient ikka saab ilusti kõik kaubad kaasa, mis ta ostis?". et oli konkreetselt "see asi on teil skännitud ja makstud, aga kas te ta ikka päriselt kotti panite?, seevastu ei huvitanud kedagi muud seljakotis olevad esemed.
Sularaha jaoks püksitasku? Ja kui ma need püksid jalast võtan, siis kopikad kukuvad kolinal (näiteks vetsupotti)? Naised ei kanna rahakotti reeglina taskus, kuigi kleitidel võib taskuid olla küll. Selleks on käekott. Minu puhul seljakott või õlakott. Mahutab lisaks rahakotile ka riidest poekotti ja mõnda vajalikku vidinat veel. Tütar mul jällegi igasugu kotikesi ei armasta, temal on miljoni suure klapiga või lukuga taskuga cargopüksid ja need taskud on siis vajalikku nodi täis, rahakott sealhulgas.
Milleks üldse rahakott, kui paljud funktsioonid on ka telefonis võimalikud? Minu rahakotis on mingi hulk sularaha, isikuttõendav dokument (id-kaart), juhiluba (selleks puhuks, kui ma näiteks Lätti sõitma juhtun), mõned kliendikaardid. Kõiki kliendikaarte ei ole meil siin veel võimalik id-kaardi põhiseks teha. Ma ei kujuta ette, et ma võtaks iga kord linna minnes lauanurgalt hunniku paberraha-liblesid, peoga münte, id-kaardi ja veel mõned kaardid ja siis topiks kuhugi teksade tagataskusse, kust see kämblatäis pudi võib välja kukkuda. Ma üldse ei usalda eriti taskuid. Küll ja veel on mul sealt kas telefon või rahakkott sõiduki istme vahele kukkunud, ka ühistranspordis ja katsu siis oma varandust kuidagi tagasi saada...
Nii et jääb käekott (seljakott), rahakott ja sealt edasi on loogiline kas tavakassa või ilma puldita iseteeninduskassa.
Jah, elu maal on ikka nagu teisel planeedil :)
Linnas läheb kopikaid vaja siis, kui on vaja raamatukogus viivist maksta või selvepesulas jalgratast loputada. Igapäevaselt linnas sularaha vaja lihtsalt ei ole :)
Küllap maal saab ka sulata hakkama, aga meie eluviisi juures toimuvad osad tehingud kindlasti tahke rahaga käest kätte. Siinmail on ka väga levinud riigi oma mitteametlikest rahaliikumistest kõrvale jätmine. Kohe üldse ei kisu naabrimehele tehtud tööde eest saadud raha deklareerima. Need ajad hakkavad mööda saama, kui maal oli kõige kõvemaks valuutaks poolik. Praegused traktoristid, kes mutikesel kartulimaa korra aastas läbi künnavad, tahavad selle eest sulli saada. Ja siis külapoes õlut osta, vahel ka linnast ehituspoest naelu tuua vms. Maamees ei usalda panku. Kontosid on ju võimalik jälgida, siis tuleb kohe küsimus, et mis raha sul arvele laekus ja kas sa makse ikka maksid. Maksud on muidugi makstud, nii vähe kui võimalik, sest ametlik töökoht on ka enamusel olemas (või siis on invaliidsus ja sotsmaks on ikka makstud). Aga ametliku töö kõrvalt tehakse nii mõndagi, millest riik ja maksuamet vaid und võib näha. Tänu sellele ei ole elu maapiirkondades veel päriselt välja surnud.
Jajah, ma lasin ka just maal muru niita. :) Maksuameti-väliselt.
Mina topin rahakoti vahele ka kõikvõimalikke tšekke, mida võib eri liiki aruandlustes vaja minna. St mul on kaks eri valdkonda, kus mul on vaja küsimise korral ette näidata, kuhu raha on läinud. Ja kuna ma teen neid kulutusi alguses sama konto pealt, kust kõike muud, siis oleks konto väljavõttelt kohutavalt tüütu neid taga ajada, sealt ei ole ka täpselt näha, mida ma selle raha eest soetasin.
veel asju, mille koht on rahakotis (lisaks juba mainitud sularahale, id-kaardile, juhiloale ja relevantsetele kliendikaartidele): londonis raamatukogude lugejapiletid, muuseumide liikmekaardid. tallinnas see roheline yhistranspordikaart. postmargid (alati peab olema v6imalus emale postkaart saata). sularaha ma kah peaaegu yldse ei vaja ega kasuta, aga kui vahel kasutan, siis pyksitaskust kipub ta lihtlabaselt v2lja tulema ja 2ra kaduma. vale kujuga tagumik ilmselt.
ja rahakott on mul nii suur, et yhtegi taskusse ta anyway ei mahu - nagu ka muide telefon, mis KA enamuse naiste enamustesse taskutesse lihtsalt 2ra ei mahu. mu teismelised vennad ilkusid ykskord selle yle, kuidas tydrukutel on alati pool telefoni taskust v2ljas. halloo, neil on teise suurusega vaagen, neil ei saagi olla nii suuri pyksitaskuid, kui t2nap2eva telefonid tehakse! nii et ikka ja alati - k2ekott v6i seljakott. v6i t6esti siis juba hiigeltaskutega cargopyksid.
Ole kuss, kes teab, see teab, ja kes ei tea, ei pea ka guugeldades leidma 😀 😀
Kaks korda olen ostnud samast poest ja ei mingit uut kontrolli... Küllap see tuleb, aga mitte nii lihtsalt, et nüüd 5 x järjest.
No mina sattusin selle justkui ülearu skaneeritud sibula tõttu igatahes mõneks ajaks musta nimekirja.
Mina olen see kontingent, kes selle puldi rõõmuga kasutusse võttis, sest nii mugav ja kiire. Ja ma alati kontrollin enne puldi ärapanekut, kas kõik on seal olemas. Piinliku hetke ennetamiseks. Skrollin puldis oleva läbi. Poetiiru vahepeal ka. Jah, ma mäletan, mis ma olen kotti pannud :) (lihtsalt, et kindlasti on keegi, kes ei pruugi mäletada). Ainult üks mingi ähmane probleem on olnud, mis kiirelt lahenes. Laps vist lülitas kuidagi puldi välja aga kõik oli hästi, kui see tagasi tööle sai.
Teine võimalik variant on selvekassa aga see ju ometi võtab kauem aega ja seal on ka vahel saba. Puldikassa taga kaks inimest pole mingi saba, selvekassa taga juba on.
Kaart on üksiti pangakaart ja see on telefoni vahel, niiet alati käepärast. Coop siis on mu esimene valik.
ma oleks nagu näinud väikelaste vanemaid kurtmas, et kui laps selle puldi kogemata kätte saab ja piiksutama kukub, siis ...!
a veel enam juhtub lastega vist seda, et nad laovad ise asju korvi ja lapsevanem ei saa alati jaole ja siis kassas selgub igasugu asju.
Minul enam niiii väikseid lapsi enam pole. Õnneks. Suvalisi asju ei piiksuta aga muidu näpib nuppe küll sihtotstarbetult. Mõnikord. Aga kuidas see laps siis õpib? Juhtub, seletad, teinekord enam ei juhtu. Tihtipeale seletan enne, kui juhtuma hakkab. Ja suvalisi asju ka korvi ei topi, enne peame ikka läbirääkimisi. Mis tihtipeale on küll minupoolse kindla ei-ga lõpetatavad...
Post a Comment