Mõtlemisest
Ma ei saa aru, mismoodi teised inimesed mõtlevad. Miks nad mõtlevad teisiti kui mina? Miks ma ei suuda neid isegi pika veenmise abil enda sarnaseks muuta? Miks nad minust aru ei saa? (Sest mina neist küll ei saa.)
See on mul igapäevane reaalne probleem. Sellest tulevad reaalne stress ja ajakulu. Võimalik, et ka rahaline kahju.
Kas teil on ka nii?
Labels:
hala
26 comments:
Küsisid, vastan.
Jah, mul on ka nii, et ma ei saa aru, mismoodi teised inimesed mõtlevad, miks nad pole minusarnased, miks nad minust aru ei saa.
Samas olen tasapisi hakanud aru saama sellest, et nad ei ole kohustatudki minust aru saama, ja minust on ebaõiglane seda neilt nõuda. Sest mina ju neist kah aru ei saa.
Teisisõnu – omaenda arusaamisvõimetuse tunnistamine, sellega leppimine aitab leppida asjaoluga, et ma ei suuda teisi inimesi enda sarnaseks muuta. Kui lepid, väheneb stress ja ajakulu, ning jah, tõenäoliselt ka rahaline kahju.
P.S. Nüüd sai küll lahke käega sõnu “aru” ja “saama”.
P.P.S. Teoorias olen ma alati tugev olnud. Praktikas? Mitte nii väga.
Mhmh. :(((
Kusagil võiks keskpõrandale kokku tulla või saada.
Aga ei saa.
Noh, mu meelest mõnega saab kah (keskpõrandal kokku).
Aga mõnega ei saa. Ja see, kui ma asja kainelt vaatan, võib sama palju minu kui teise inimese viga ja/või suutmatus-tahtmatus olla, et ei saa. Situatsioonis sees olles ma muidugimõista leian enamjaolt, et tolle teise viga (eelmainitud, "miks ta ei mõtle nagu mina"-põhjusel.)
Mul igapäevane stressiallikas vist pole, aga sageli ajab närvi küll. Ritsik olen.
Absoluutselt!
Erinevused on ja jäävad, yletamatud väärtuskonfliktid samuti. Suured järeleandmised enda arvelt ei ole kunagi pingutust väärt. Mulle kahjutuid erinevusi eiran, lepin või eemaldun, aga kahjurlikke asju tuleb tõrjuda, võidelda, vaielda, ähvardada ametiasutustega. Ka leppimine võib olla raske ja masendav, sest on asju ja olukordi, millest sind keegi välja ei aita, aga tegemata jätmine lõpeks väga halvasti. Siis, kui asi tehtud, tuleb ennast korralikult remontida, mh pöörduda meelelahutuse, spordi ja kunstide poole.
Ma olen kogu oma elu kulutanud teistmoodi olemisega elus pysimisele ja tarku nõuandeid oleks veel ja veel ja veel.
Kusagil võis olla väide, et 50% kuuldust / info vastuvõtmisest on sobitamine olemasolevate eelarvamustega. Ülejäänud on siis jutt ja kehakeel. Ma arvan, et see 50% on inimestel erinev, osadel on palju rohkem ja üksikutel koolituse saanud eranditel vähem ja ka nemad peavad pingutama.
Mida teha, väidetavalt veenda õigete küsimustega. Aga see on aeglane, ei saa visata nn surnud kassi kiirelt üle aia - tegelegu. Mõtlemine tundub olevatki aeglane töö, eriti harjumatul vaatenurgal, kui ei loobi umbes.
Sa ei suuda veenda, sest nad ei ole saanud sellist koolitust kui minu mälu järgi sina said Skypes ja Iirimaal. Nad ei ole töötanud 10+ aastat sellise mõtlemise kvaliteediga seltskonnas, see vahe keskmisega on võrreldamatu. Suurel osal inimestest on suurem osa kuuldust eelarvamus (paradigma), kuhu sobitatakse kuuldu. Minu mulje järgi on sind koolitatud seda mitte tegema. Mulje järgi on see ülikoolis phd koolituse osa, mitte varem.
Toon näite. Käisin isa juurest läbi, ta üritab anda mulle pärnaõisi: ema tahtis ja tellis, vii ära. Mina: no ma ei usu, helistan, küsin üle. Isa rääkis kunagi emale, et pole midagi juua, mille peale ema: aga korja pärnaõisi ja tee endale teed. Nüüd isa raiub: ta ju tahtis, miks ta muidu rääkis pärnaõitest, muud selgitust pole, järelikult tahtis, järelikult vii, sest ma korjasin temale, sest ta tahtis (mis sest et ta ütles selgelt et ei taha).
Mina ütlen selle kohta endale: isa sees olev helin on nii vali, et lämmatab kõik muu. Keegi mängib nn kiriku kelladega, nende heli on võimas!
Intellectual humility on vist üks mõiste.
Hiljuti olin KÜ koosolekul, endine dvigateli maja... karm venekeelne üritus ja kisakoor, meie grupp/teised jne. Primitiivsed loomad, aplad ja rumalad ning samal ajal vist erilised/valitud.
Huvitavaks läheb siis, kui saad aru, et ka sinu enda mõtlemine on väga lihtne "bag of tricks" ning umbes lähendused.
Dennetil oli väga hea ettekanne, mida ma olen otsinud ja pole uuesti leidnud. Näiliselt räägib ei midagi, aga kui pingutada, siis silmanurgast näed vaevumärgatavat varju, et enda mõtlemine on "bag of tricks".
Näitena proovi silma pimetähni, näed valget paberit (aju valetab, täidab lüngad, nagu ka silmade liikumise ajal).
Ehk, teiste "bag of tricks" on sinu mõtlemise trikkidest / lihtsustustest erinev. Kuidas saada teised mõtlema ilma bag of tricks lihtsustusteta ehk kulumata oluliselt rohkem energiat sarnase tulemuse saavutamiseks?
J
Teisest kultuuri inimeselt ma ei oota midagi.
Aga ma hetkel jooksen end vastu inimesi, kellel on minuga sama taust, sama koolitus, sama kõik.
K. ütles täna "tule siis sealt töölt ära, kui see nii sulle mõjub nii nagu ma näen mõjumas."
K-l võib õigus olla. Puslet haamriga kokku ei pane, eriti, kui oled ise osa sellest puslest. Lähed katki.
Inimesed on tihtipeale hirmsad.
Sama taust? Skype pigem algusajad. Huvitav.
Miks nad ei ole mõtlemises vabad, miks nad on pinges? Mingi silmaklappide kultuur? Hirm?
Mõni näiliselt meeldiv, aga tegelikult suht x-paat sisse sattunud ja teeb oma mänge?
Meenub P.Leisi loeng, kus ta korduvalt rõhutas, et arendaja ise ei vali midagi, ticket antakse ette ja tema laob. Ehk silmaklapid on osade arvates alluvale klassile kohustuslikud.
Muide, minul avastati juhuslikult mõõtes kõrge vererõhk, oled mõõtnud, peale tööpäeva ja enne! jalgrattaga sõitu...
Pole üldse hea mõte kui inimesed on sinuga samal seisukohal, vastasel juhul ei saaks inimesed üldse aru kas inimesel on oma seisukoht või on ta kõigega nõus. Teiselt poolt inimene ei taha muuta oma veendumusi ja töötab vastu täpselt nagu sina ise kes oma veendumisi peale surub. Üldiselt muutused(kriisid)tekitavad selliseid vastuolusid rohkem kus inimesed on eriarvamusel, siis tuleb arvestada suurema energia vajadusega millega kompenseerida stressi ja ajakulu.
Tuleb ette, aga vabalt võib mul juhtuda ka nii, et "Ma ei saa aru, mismoodi teised inimesed mõtlevad" ja ahastus "Miks nad mõtlevad teisiti kui mina?" tulevad eraldi. Sest mõnel puhul on see arusaamatus fastsineeriv, mitte nõme: ma näen, et mu kõrval on pea, millest tuleb teisi asju välja kui mul ja sellest on hoopis kasu!
Ja ahastav "miks nad mõtlevad teisiti" võib juhtuda ka siis, kui ma saan enam-vähem aru küll, mismoodi, aga see lihtsalt käib mulle närvidele.
Kui ma pean kellegagi niiviisi asju ajama, on frustreeriv küll. Mõnikord olen teerulli tujus ja lihtsalt räägin nad surnuks, nad ei jaksa nii palju vastu vaielda, kuipalju mina jaksan rääkida; meeleolu on siis "vahet pole, kui nad minuga lõpuni nõusse ei jää, peaasi, et teevad, mida ma tahan". Aga mõnikord jahmun, tunnen kõhus õõnsat tunnet, vakatan ja ei suuda suurest kultuurišokist tegutsedagi.
... küsid veel =D ...
Anon aka J kommentaar on äge. Ma polnud Dennetist kuulnudki, nüüd kisub sügava(ma)le kaevuma.
No vot, vestelge aga. Mina käisin ujumas ja rahunesin ajutiselt maha.
Huvitav, kas Kauri kogemus oli midagi sellist, nagu mul kunagi lihtsa aritmeetika ainetel?
https://notsumaja.wordpress.com/2012/11/27/pind/
Tookord ei olnud küll minuga sarnane taust, aga tegemist on omal alal (millega mul otsapidi pistmist oli) autoriteedi ja korüfeega. Autoriteet oli üpriski teenitud, mitte lihtsalt sülle kukkunud.
Aga selle kogemuse pinnalt ei üllatanud mind hiljem eriti, kui ma nägin teda EKRE meeleavalduse fotodel.
Mul oli just eile sarnane olukord. Ja kui ma siit loen, et kuuldut sobitatakse eelarvamustega, siis see kuidagi suhtestus eilsesse nii hästi. Kui küsid fakte või argumenteerid faktidega, siis saab hetkeks pidama.
Muidugi on ka neid tüüpe, kes lihtsalt tahavadki seltskonnas eetri täis rääkida, misiganes siis vastuargumendid on või arvamused, sest inimesel on eelarvamused ja tal on äärmine vajadus neid kuulutada. Korduvalt. Lihtsalt väike vein ja here we go. Sel juhul on väljapääsuks ürituste ignoorimine või sellise tüüpide ellimineerimine :D
Eile muidugi oli veel see nali, et kuna paar lugu olid miljon korda eelnevalt kuuldud, läksid osad meist nutitelefoni aega viitma. Kõrvalt kommenteeriti, et näe, naised on juba vihased. Vihased? Igav ja piinlik oli kuulata lihtsalt, aga no kui inimene aru ei saa, et ta end kordab, siis...
Kõik pidavat taanduma sellele, kas esimesel kolmel eluaastal andis lähihooldaja lapsele õiges vahekorras lähedust ja vabadust. Täiskasvanu väärtused, hirmud, skeemid jne olevat kõik selle kajastus ja ratsionaalsusega olevat seal vähe peale hakata.
Näe kui huvitavalt palju viise on üksteisest mitte aru saada :)
Aga ma sellele kolme eluaasta teooriale vaidlen väga vastu.
Selleks, et kolme esimese aasta mõjudest esmalt teadlikuks ja siis vabaks saada, pidavat olema vaja päris palju sihiteadlikku tööd endaga ja metakognitiivseid oskusi ja hakatuseks muidugi tahtmist. Mis tekib harva enne, kui ollakse juba väga suures jamas.
Seda nimetatakse ümberõppeks, nüüd saab koolis eurooplseks või venelaseks õppda samas võid saada valida tugeva orava või ekre kallakuga süvaõppe. Meedia valmistab pidevalt sellest millest inimesed peaks rääkima suure kontsentratsiooniga infopomme, mida nimetame ajupesuks, suurem osa inimesi sellest õpibki.:)
Inimesed mõtlevad väga harva. Mõte tuleb alati ootamatult ja sageli on raske seletada, kust ja miks just sel hetkel tema tuli. Tavaliselt inimesed lihtsalt panevad ritta mingeid sõnu omas peas, vahel tunduvad nende elektrilised ja keemilised impulsid seejuures andvat imelikke tulemusi, aga vaevalt nad oma neuronite üle suudavad mingit järelevalvet korraldada, sünapsid loksuvad mööda kõige laugemaid voolusänge ja enamasti väljendavad sõnad lihtsalt tundeid ja tunge, võõraid mõtteid või on lihtsalt mingi vidin.
mina saan küll aru, miks teised inimesed mõtlevad teisiti ja miks nad minust ja mina neist aru ei saa ja miks nad pole minusarnased.
mis ei tähenda, et ma alati aru saaksin, KUIDAS nad mõtlevad. üsna tihti saan ka, tuleb lihtsalt arvesse võtta, mis sisendid neil on. hoiakud ja hirmud ja väärtused ja eelarvamused ja elukogemused ja üldse hästi palju infot. ja vahel täitsa õnnestub taastada see protsess, mis nende peas nende sisendite põhjal toimub ja miks nad saavad samale küsimusele samade lähteandmetega teise vastuse kui mina. sest lähteandmeid on alati rohkem kui parasjagu esitatud küsimus.
aga jah, närvi ajab see ikka ja tahaks küll, et kõik ei oleks nii lollakad ja et kui nad on, siis oleks lihtne neid ümber veenda.
Kitty: jah.. jah :(
Mul on vastupidi - ma olen end kuulutanud väga eriliseks ja eeldan vaikimisi, et inimesed mõtlevad minust teisiti. Siis saan olla positiivselt üllatunud, kui mõni minuga sarnaselt mõtleb. :-)
Ja kui tihti sihukesi leidub? :)
Enamasti on ükskõik või naljakas või tore. Kui need erinevalt mõtlemised aga muutuvad ebaõigluse õigustamiseks, kellegi kahjustamiseks, siis teeb küll tigedaks. Aga tõsiasi, et see nii on, tõsiasi, et inimesed mõtlevad erinevalt, see ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla?
Post a Comment