Vee peal - süsta ja kanuuga, sõprade ja lastega

Kevad on veematkamise aeg! Vesi on kõrgel, kive ja veetaimi pole, sääski ega parme pole. Loodus on alles lehtedeta ja alasti ja paistab läbi. Suvel sõidad jõel nagu rohelises tunnelis; või siis kõnnid jõge pidi ja lohistad oma kanuud järel. Kevadel saab sõita!!!

(Tegelt ja eelnimetet põhjustel on kevad kõige parem matkamise aeg üleüldse. Suve ainus eelis on, et saab ujuda.)

8. jaanuar - Jägala - kanuudega, poolteist tundi edasi-tagasi, Saunja küla lähedal
10. aprill - Valgejõgi - süstaga, Suru sillast Nõmmeveskini, 18 km

19. aprill - Kasari jõgi - kanuude ja lastega - Laastre paisust maanteesillani, 12 km
30. aprill ja 1. mai - Pärnu jõgi, süstaga, Paidest Suurejõeni, 58 km
4. juuni - Valgejõel, Sille ja teiste eksidega ja Alo ja Ovega

9. juuni - Keila jõel, Alo klassiga

13. juuni - Pirita jõel, laia jõesüstaga, Alo trenniga
24. juuli - Varbla ranna merel ja Pöörilaiul, meresüstaga, Seikluspartner
30. ja 31. juuli - Koiva jõel, kanuuga, sõprade ja lastega
4. august - Pirita jõel, süstaga, Veriffi pundiga

14. august - Raudna ja Halliste jõel, kanuuga, laste ja Katjaga

Kõik omamoodi ja kõik toredad.

Talvel Jägala peale läksime nalja pärast, enne Kõrvemaal suusatamist. Sest miks mitte :) Isand Reimann andis ujuvvahendid ja kinnituse, et jõgi on keskelt lahti. Oli mingi 6..8 kraadi külma. Jõgi just jäätus ja seda oli lahe vaadata, voolava vee sisse tekkisid niidid ja niidistikud. 

Valgejõe maanteest põhja jäävat lõiku pole ma varem sõitnud. Suvel on see liiga madal ja kivine. Suurveega on kiire ja kõrgem, aga endiselt kivine :) Sõitsime laiade jõesüstadega. Umbes kümnest süstast läks kolm ümber, üks neist kaks korda. Ma ise jäin mingi kivi otsa küljetsi, äärepealt oleks ka ümber läinud :) Äge. Kaasas olid Kati ja Ave ja üks mu uus kolleeg. Kati ütles, et hoidis kogu teise osa (Valgejõe külast Nõmmeveskini) silmad õudusest kinni :) Sellest hoolimata nägi ta jäälindu, sinist ja oranži kõhuga.

Jõe orus oli veel lumi. Ja Suru sillani ei saanud autoga otse sõita, sest tee oli nii paksus lumes. Kevad või asi :)

Kasaril käisime Alo ja ta sõprade ja siis veel mõnede noorte meestega. Kaks täiskasvanut (mina ja E.), kaheksa poissi. Kõigile väga meeldis!!! Alguses vaatasin, et liiga lihtne - tugev ühtlane vool, ilma takistusteta jõgi, ei kive ega oksi. Lihtsalt ulbi lõpuni! Aga siis tuli sisse Vigala jõgi ja vool kadus. Ja siis tegi Kasari väikse käänaku ja tuli vastutuul - TUGEV. Nii kui mõlamise jätsid, kandis su vastutuult üles ja ajas jõega risti. Nii kui kanuu nina otse tuules ei olnud, läks paat käest. Nii et viimased 4 km tuli korralikult tööd teha nii tõmmates kui juhtides. Oli rõõm näha, et Alost on saanud hea sõitja. Pärast käisime veel Lihulas jäätisel ja Kõeral külas. Kõigile väga meeldis. 

Pärnu jõel sõitsime Aini ja tema fännidega. 14 süsta, 19 inimest. Ülimõnus. Jõgi oli kiire (välja arvatud mõned laiad lõigud), Valgejõega võrreldes väga lihtne ja ilm kena. Olime Katiga kahekesi süstas ja koostöö tuli üsna kenasti välja. Nägime kotkast :) Üks küll ütles, et see on "pistrik", aga pistrikulised on väga hajus mõiste ja kotkad on ka pistrikud ja vastupidi. Nii et - kotkas! Istus jõe ääres üksiku puu otsas ja vaatas meid mõtlikult. 

Muidugi oleme näinud igasugu muid elukaid - kurgi, sookurgi, luiki, eri sorti parte, kulle. Kati ka jäälindu. Kasaril lubati kopraid ja kotkaid, aga paar kanuutäit teismelisi poisse peletab kõik loomad kilomeetri ulatuses pakku :) 

Kõik päevad on olnud toredad, rõõmsad.

Vee peal matkamine on mõnuuuuuus!

Jägalal :)

Kati Valgejõel, silmad kõvasti kinni :)

Pärnu jõgi - lai, aga kiire