Poolteist kuud sõja algusest
Veebruar 2022:
"Putin niisama ähvardab ja vehib vägedega, mingit sõda ei tule, või kui siis Donbassis."
Aprill 2022:
"Venelased tulevad. Pommitavad linnad ja külad, lasevad õhku tehased ja sadamad. Tapavad ja vägistavad. Nad ei valluta, vaid hävitavad, süstemaatiliselt. Nende eesmärk on hävitada teised rahvad täiesti ära. Mõrvata kogu intelligents ja eliit, kaotada rahvusteadvus, kultuur ja keel. Ei Ukrainal ega Eestil ei ole nende jaoks õigust olemas olla, ei poliitika, kultuuri ega rahvusena. Ja selle teadmise najal lubavad nad endale kõiki õudusi, sest see on nende jaoks Õige. See pole Putin ega poliitika, see rahvas kogu täiega mõtlebki nii, ja tegutseb. Meie naabrid, kõik sada miljonit, KÕIK, on massimõrvarid. On kogu aeg olnud. Nad vaid ootavad oma võimalust. Kui Ukraina langeb, siis nad tapetakse. Mitte ei vallutata ega anastata, vaid tapetakse. Kuul kuklasse, tankiga üle, tuli otsa.
Ja meie oleme vältimatult järgmised."
Ma ei oska selle teadmisega kuidagi elada.
4 comments:
Novembris 2021 olin ma kindel, et sõda tuleb.
Aprillis 2022 olen ma kindel, et a-pomm läheb käiku.
Ma tahaksin seekord kindlasti eksida.
Mnjah. Ullike optimist olemine on tänases ilmas suht tülikaks tehtud.
Või siis tuleb kolida. Lähen vestlen kaasaga teemal "Barcelona".
Päris tiblad on ka Eestis.
Mina sain pühapäeval täiesti viisaka sõnakasutuse eest vastu hambaid, julgesin trammis maha sülitanud tiblale öelda, et "tak nje kulturno". Too tõmbas õhku täis: "tshevo govoril?". Ootas pikalt, varitses ja siis ründas, ettekavatsetud rünnak, krim.
Nagu meie ühine ja elukogenud sõber ütles: sain sest pole oma. Tiblad on siin ennast vihkamise õhku täis tõmmanud, ukraina põgenikke ei julgeta panna vene kooli, kindlalt saaks veel peksa.
Mai nn võidupüha saab olema huvitav, uus pronksiöö laadne murdepunkt.
Geto üks mõiste on see, et ühiskond loeb enda naabrist kriminaali rohkem omaks kui politseid. Üks selline seisis ka peatuses, politseid ei kutsunud, midagi ei teinud, vaatas niisama ja nautis etendust, oma peksis tšuhhnaad.
Ma olen üritanud ka Kaurile rääkida, et Eestis on olemas päris tiblad, et tiblale ei sobi muu kui füüsilise üleoleku näitamine. Kuid see ei ole meeldiv, kultuurne. Ei vasta soovile elada maailmas, kus kokkulepped kehtivad ja juttu kuulatakse, maailmas, kus ei ole vaevalt mörisevaid primitiivseid indiviide. Tiblat see ei huvita, ta ei kuula mida sa räägid või vastad, ta nõuab enda ülistamist (vangilaagri hierarhias/kultuuris) ja muul juhul sõidab esimese hooga lõuga. Ta on vangla laps. Kaur võiks mäletada, kuidas Venemaa rongis pätid üritasid domineerida 12h järjest, 12h norisid tüli.
Tervele põlvkonnale on selgeks õpetatud dedovtshina kultuur, ülekohus on tore, teiste alandamine enda grupi ehk vanemate poolt on tore, kõigepealt alandatakse ennast ja siis alandad/peksad teisi, oled tugevamas grupis. Nad lähevad Kanadasse ja peavad ka seal dessantnikute päeva, päriselt, hoolimata vastuolust (mida nad otsivad verivaenlase riigist).
Nende vastu saab küll, mitte ülekohtuga vastates aga otsusekindlalt. Nagu pronksiöö ajal, mässajad peeti kinni, kui tõusid kinnipeetute saalis kambakesi püsti, siis jooksis rünnakrühm sisse ja peksis kumminuiaga, aga niisama Venemaa stiilis ei pekstud.
Või nagu mina, ajasin ja ajan rumalat pätti taga mitte rusikatega vaid süsteemiga, politseiga, kirjeldused, kaamerad, rahulik jutt. Ühiskond, mitte primitiivse ühiskonna reeglid ja hierarhia. Võib mitte toimida, aga kui toimib, siis on vastuvaieldamatu jõud, politsei, vangivalvurid, ...
Sellest sõjast on minu arvamus lühikene, joobnud primitiivne loomast mitte kõrgemale arenenud kari tahab kakelda ning kakleb nõrgematega, sai peksa (Aserbaidjanis), läheb otsib mõne nõrgema ja annab molli. Näiteks Gruusiale, too on liiga neutraalne, too laseb lennukitel üle enda lennata, primitiivsete looma seaduste järgi seega nõrgem.
Nagu ka hetkel, Ukraina sõduritest jõud pigem üle ei käi, tsiivilelanikud jõmme ei kiida, järelikult tuleb nõrgemad sundida peksuga / kuuliga armastama. Mul oli koolis ajaloo/sõjalise õpetaja, kes lõi mind 4. klassis selliselt, et mul tõusid jalad maast lahti ja lendasin 3 meetrit nurka hunnikusse. Peksis lugupidamist endast ja nõuka matrossovi ajaloo tõest ja see töötas, koos vihkamisega, jah, paradoks.
Siia nad ei tule, neil on kabuhirm endast tugevama suhtes. Siinsed tiblad vihkavad paaniliselt üle Lasnamäe lendavaid nato lennukeid, see on vastuvaieldamatu jõud: milleks neid siia vaja on, mingu minema, me oleme rahumeelsed. Vaadates enda lõuga ja paistes kõrva, pole nad midagi rahumeelsed.
A-pommi kohta on juba varasemast vähemalt üks juhtum, kui oleks pidanud tulistama, aga ohvitserid ei tulistanud. Venemaa kõrgema sõjakooli lõpuaktusel on näha kadettide näol tülgastust Putini kõne puhul: relvi tuleb kasutada sõjas mitte õppustel; ka Venemaal on normaalsete väärtustega kõrgemaid ohvitsere. Kus ja kui palju, ei tea, sõjakooli lõpuaktusel oli.
Kui propaganda muutub usuks ja elu normaalseks osaks, siis on ajupesu hästi mõjunud seda siis nii seakt kui siit poolt.
Sõjaga saadki ainult lõputud õudused. Kellelgi oli vaja seda sõda ja oli siis vaja Ukrainasse trügida järelikult oli vaja seda küna lõhki lüüa. Poliitikud saavad nüüd vene rahvast kasutada kütusena, et meile siin sooja õhku teha, väga roheline kütus. :)
Post a Comment