August

Kuu alguses ütlen tööl lõplikult, et lahkun. LV, AH, PK, D. Ja siis kõigile. Tunded - keerulised. Imelik on olla. Kolleegid on nagu sõbrad, kuigi ettevõte on ju suur. Kuidas ma saan siit minna! Lohutan, keda vaja, ise ebakindlusest värisedes. 

1. august - Salevere Salumäe matkarada. Ootamatult äge! Ja ainult poolteist km, ka väga väikesed lapsed jaksasid.

1 & 2 - Purtses. Korjasime natuke marju, sest palju neid lihtsalt ei olnud. Taga-aia põõsad võiks välja juurida (arvan ma igal augustil). Oleme saanud kaevule uued rakked, nüüd on järgmine töö kaev puhtaks tõsta. Lapsed said mere ääres mängida ja üldse oli tore. 

4. - 8. - Soomes. Edela-Soome ringsõit kogu perega. Hanko, Turku, Rauma, Naantali, Tampere, Hämeenlinna. Teijo rahvuspark ja mõned pisemad rajad peale. Iida sai Naantalis 18! Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

9. august - Jussi oosidel ja järvedes. Ilmajaam lubas vihma, aga kui ka pärastlõunal päike kangekaelselt säras, läksin Kõrvemaale. Panin auto Piibe maanteele, sõitsin jalgrattaga metsateid pidi Jussile, ukerdasin ooside harjadel-nõlvadel. Ujusin Jussi Suurjärvele ringi peale - 1.5 km. Ja Pikkjärves ka natuke, aga seal vesi haiseb surnud räime järele (miks?) ja pikalt ei tahtnud. Tagasi tegin veel ringi ümber Venejärve ja sain autoni üsna pimedas.

10 - Iida maleva kokkutulekule Saaremaal. Poistega Harku rabas päevakul. Lasin nad koos ilma telefonita metsa ja nad olid seal jube kaua. Neil endal oli hästi, aga mina olin juba finišis paanikat teha. 

Käisin tööl ja kirjutasin iseenda asemiku palkamise-kuulutust. Huvitav tunne. "Mida see Kaur siis oskabki, või vähemalt oleks pidanud oskama."

Käisin mustikal, ujumas ja sõitsin pärast rattaga.

Sain maal herilaselt nõelata. 24 tundi hiljem on ikka veel valus.

15 - Sõmerus, Letipeal Ehalkivi ja tuletorni vaatamas, Uljastes ujumas. Ühtlasi, et Vetiku järvedes ei saa ujuda isegi siis, kui väga tahaks. 

Samas Sõmerus tagurdan teisele autole otsa. Hakkan liikuma, ümber on sada last ja tähelepanu neil ja lihtsalt läheb meelest, et mu taga pargib keegi. Number on kergelt kõver, muud midagi, aga ikkagi - tola tunne on. :(

19 - 22 august - Vooremaa ja Peipsiääre rattamatk. 4 päeva, 270 km, 11 inimest, palju kultuuri ja kodulugu, natuke loodust ja väga palju head süüa, sest on toidufestival - Peipsi Toidu Tänav. Jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2021-vooremaa-ja-peipsi-rattamatk, fotod facebookis. 

Käin paaril kergel päevakul - Pääsküla, Kadrioru. Joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska. 

23 august - Jazzkaarel. Naïssam Jalal, flöödimängija ja vokalist, süüria-prantsuse. Kuidagi demoonilise olekuga daam korraga häälitseb, laulab ja mängib flööti. Pluss klaver ja kontrabass. Kohati unelev-uimane, kohati äge, ja kuidagi hirmutav. 

28 august - mägimatka tehnika trenn / meeldetuletus. Sõlmed, laskumine Astangu seinalt alla, köiega kohmitsemine. Ma ei oska UIAA sõlme ("pool seasõrge") ja panen laskumivahendi tagurpidi köiele ja unustan kogu aeg muhvid lahti. Ähh. 

28 august - laenan Citybikest maanteeratta (tegelikult gravel, a vahe on väike) ja proovin sõita. Jube ebamugav. Ehkki päeva lõpuks on olemine sellel juba palju kindlam. Ma ei tea, kas ebamugavus tuleb kitsast sadulast või sellest, et ma ei leia head sõiduasendit või mulle lihtsalt ei sobi. A edasi veereb see ratas muidugi jube kergelt. 75 km, Keila - Kersalu - Pakri poolsaar - Paldiski - Padise - Keila. Umbes 15 km sõidan kruusal / mudasel metsateel. Ratas saab ootamatult hästi hakkama, kuid külgsuunaline pidamine on ikkagi hirmus õrn.

29 august - lastega Neeme poolsaarel / Utria säärel. See on tore poolsaareke Jägala jõe suudmest edasi ida poole. Kiviklibudest rand, väike majakas (1938), õhkulastud rändrahn ja väga sürrid Nõukogude piirivalve rajatised.

Õhtul käisin jooksmas. 4 km ring keskmise pingutusega ja 5.30 min/km tempos, väga mõnus oli. 

30 august - jälle jooksmas. Harku ring 46 minutit, veidi kiirem kui 6 min/km. Kuid üldiselt on see suht max, mida ma joosta jaksan. 

31 august - päevakul. Tulemustes esinen D nime all. Nii nunnu, kui inimene on vaimustuses, sest sai kaks tundi Harku rabas jalutada. Mustikad on lõpuks ometi valmis ja suured ja magusad.

Kaotan ära oma vöökoti koos ID-kaardiga. Veedan 3.5 tundi PPA kontoris sabas. Ja siis järgmisel päeval jälle. Paanika-jaanika. 

Pahandamistest

Ma arvan, et pooled blogi-ilma tülid tulevad sellest, et kirjutajad ootavad lugejatelt süvenemist. Kursis olemist. Mäletamist ja järjepidevust. Oma elus sees olemist.

"Ma kirjutasin sellest ju juba aastal 2020, 2018 (teise nime alt), 2016, 2009."
"Kolm sissekannet tagasi oli selge vihje, et."
"Kas te siis ei tea, et."

Ei, me ei tea. Lugeja elab hetkes. Talle söötis mingi algoritm ette sinu sissekande. Ta luges selle läbi, kuid tal ei ole aimugi kontekstist. Kirjutaja pere-elu, seisukohad, rõõmud ja mured on talle tõenäoliselt - võõrad. Ja seda ka siis, kui ta luges sinu eelmist ja üle-eelmist sissekannet. Sest moodne maailm lihtsalt on selline.

On muidugi erandeid. Inimesi, kes süvenevad ja mäletavad. Aga need on erandid. Targem on oletada, et lugeja just laskus langevarjuga taevast sinu tähtsasse blogisappa, andis ühe kommentaari ja kaob kohe igaveseks. Ja kui see kommentaar on siis täiesti teemast välja - noh - siis tema on.

Veebpäevik on natuke vastuoluline koht. Isiklik ja avalik korraga. Kehtib mitu komplekti vastukäivad eeldusi ja reegleid. Mõni päevikupidaja paneb oma reeglid küll selgelt kirja, aga ma usun, et enamik külalisi ei loe neid ikkagi.

Ma mäletan selleteemalisi draamasid kümne aasta tagusest ajast. Siis oli probleem isegi teravam, sest blog.tr.ee söötis sissekandeid ette eriti suvaliselt. Kuid teiselt poolt on tähelepanu-defitsiit praegu veel üldisem häda kui "vanasti".

Arvutiasjanduses on selline printsiip nagu "robustness": "be conservative in what you send, be liberal in what you accept". See kehtib liideste ehituses ja süsteemi-integratsioonis. Kuid sama hästi ka avaliku sõna kasutuses.

Muide, sama süvenemise eeldus kummitab ka mõnda täiesti mitte-blogivat kirjameest. Üks avalike suhete tüüp ütles ise ausalt välja, et ta kirjutab oma asutuse uudislugusid hästi vihjamisi, et insaideril oleks võimalikult huvitav lugeda. Et no kes teab, see teab ja naudib, ja kes ei tea, see noh.. noh. Vaidlesin temaga sel teemal mitu korda, ei suut veenda mina teda ega tema mind.

Ja muidugi räägin ma siin (ka) iseendast ja vaatan peeglist oma kõverat pilti.

Lisaks ja illustratsiooniks. Vvn pikaspikas sabas on n. ja vvn vahel sama teema: kas Mallukas eeldab või ei, et lugejad tema hädasid juba tunnevad. 

Edela-Soomes

Sõitsime viis päeva Soomes autoga, käisime linnades ja looduses.
Tegime ringi Helsinki - Hanko - Turku & Naantali - Rauma - Tampere - Hämeenlinna - Helsinki.
Edela-Soomes on vahemaad suhteliselt lühikesed, nii et autosõidule läks aega vähe.

Päevane rütm oli "jalutuskäik - pizza - kultuur - jalutuskäik - öömaja". 
Käisime ühes päris rahvuspargis (Teijo) ja mitmel linnaäärsel matkarajal. Naantalis ja Tamperes on kaljud otse linnas sees, äge! Käisime sees kahes kindluses (Raasipori ja Häme) ja ühes lahedas muuseumis (Vapriikki Tamperes). 

Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

Soome on tore. Sealne graniidine loodus on meist nii erinev, ehkki nii lähedal. Ja sinna on nii lihtne ja odav minna. Edasi-tagasi piletid viiele koos autoga maksid 99 eurot. Söögi eest hoolitses Itaalia köök ja öömajade eest AirBnB / kämpingud. 

Minge ka!

Raasepori kindlus kivisaarel

Högholmeni matkarada lõunarannikul

Graniit, meri, saared

Teijo rahvuspark

Kivimuuseum - Vapriikki, Tampere

Soomlased narrivad oma tööstuspärandit

spartalik, kuid jube romantiline AirBnB

Mustika triatlon

Retsept on lihtne:
100 grammi mustikaid
1.9 km ujumist
115 km rattasõitu

Sõbrad kirjutavad Tallinna Ironmani kogemusest. Kes tegi terve, kes tegi pool. Juuksuris mu kõrval istund härra ei läinud starti, sest öösel enne sündis talle laps. Teises toolis oigas noorhärra "kuidas on üldse võimalik ujuda 3.8 km järjest!!!". Sportliku olemisega juuksuripreili lohutas teda leebelt...

Ma tahan ka! Päris triatloni ma ei tee, sest ma ei taha (ega jaksa) joosta. Aga prooviks siis vähemalt ujuda? Kuidas siis on 3.8 kilomeetrit? Või no vähemalt pool-ironmani distants, 1.9? Kui kaua läheb ja mis tunne on? 

Vaatan kaarti. Viitna Pikkjärv tundub ideaalne. Edasi-tagasi umbes 1.85 km. Rand on liivane ja läheb kohe sügavaks. Poole järve peal on saar. Suunda hoida on lihtne, sest järv on piklik ja "otsad" on üle järve näha. Lähen proovin!

Kohapeal selgub, et vesi on soe, puhas ja läbipaistev. Hea valik! 

Ujun siis. Ülekäe krool (sest tavalist ma ei suuda), vahele veidi konna. Saare juures teen pausi, ja "teises otsas" kah.

Muidu on kõik tore, kuid aeg kurvastab. Lootsin ujuda alla tunni. Kuid ei - 1:04. Sõbrad ujuvad sama maad täpselt poole kiiremini, pealt poole tunni. Nõrk :( :( :( Aga noh, vähemalt ma nüüd siis tean. 

Pärast sõidan veidi rattaga. Viitna - Tapa - Jäneda - Perila - Jüri - kodu. 115 km. Lehtses ostan juua ja Jänedal kohvi. Jüris saab 100 km täis ja energia on nii otsas, et turgutan end pirukaga. Ratas jaurab  mitmel viisil ja velg käib vastu pidurit; esimesed 25 km ehk Viitna-Tapa on räme vastutuul; Lehtmetsa-Alavere lõigu sajab ja pärast veel ja teise poole sõidust olen läbimärg. Tiksun aeglaselt, maastikuratas ikkagi. Kuid muidu on tore. Kogu aeg on tee kõrval järved ja tahaks uuesti ujuma. 

Mägede külast leian kaks põdra lõualuud, värsked ja hammastega - päris pirakad. 

Põder või kaks.

Tallinn paistab! Keskel Peetri tuuliku labad.

Tapa - Viitna, kerge lookega

Tegelikult läksin ma aga üldse hoopis perega mustikale. Proovisime Suru kandis korjata, kuid esiteks on mustikaid siga vähe (see polnud uudis muidugi) ja teiseks peletas vihm meid metsast välja. Topsi põhja ma mõne marja siiski sain. Nii et ikkagi triatlon, kolm ala - mustikad, ujumine ja ratas :)

Enesetunne õhtul kodus on okei. Kuid kui kujutlen end veel poolmaraton jooksmas, siis tekib tõrge. Järelikult tuleb uuesti proovida ja lõpuks vähemalt natukene joosta ka. Ja no oleks tore, kui keegi teeks kaasa, vähemalt ratta osa. 

Mu varasem triatloni kogemus on kirjas siin ja siis veel siin.

Järgmisel päeval:
Rattaga sõita on veidi tüütu - hõõrub. Lihased ei anna end tunda mingil määral. Kutsun poisid jooksma ja teen 2 km.