Computer History Museum
... laksas täiesti ära.
Täpsemalt selle IBM tuba.
(Arvuti-asjandust päriselt õppinu jaoks kõik järgnev ilmselt meh ja wtf. Mismõttes ma seda varem ei teadnud ometigi? Aga noh ei teadnud noh!)
IBM on meie jaoks vana haige hiiglane. Stagnatsiooni sümbol. Suured kolakad, perfokaardid, ranges kostüümis naised lindirulle ühest riiulist teise tõstmas.
Aga kuidas sai IBM selleks mis ta oli?
(Minu värskete teadmiste järgi) oli süüdi USA konstitutsioon ja 30. aastate majandushäda.
USA konstitutsioon nimelt käskis iga 10a tagant rahvaloendus teha. Iseseisvumise ajal tehtav, aga 19. sajandi lõpuks oli rahvast nii palju, et no ei jõudnud, rsk, kuidagi valmis sellega. Appi tulid Herman Hollerith ja tema andmetöötlusmasinad. USA 1890 rahvaloendus tehti masinatega ning andmetöötlus oligi sündinud. Keski ostis Hollerithi ja sarnased üles ja pani ühe mütsi alla ja oligi IBM valmis.
30. aastate kriisi ajal IBM tootis usinalt lattu ja arendas, uskudes, et küll läheb üle. Läks ja kuidas veel! USA nimelt lõi kriisi järel sotsiaalkaitse. Selleks oli vaja rahva üle arvet pidada ja pensione maksta. IBM võitis hanke (kui ainus, kel kriisi järel piisavalt jõudu oli) ja oli ühe laksuga maailmas number 1.
Aga mul ei laksand ära mitte tehnika, riigi mõtlemine ja vajadused.
Mida tegime meie või Venemaa aastal 188x? Must lagi, külakõrtsid, Tallinnas oli Sossi mäel paar pankroti äärel vaakuvat manufaktuuri.
Aga USA, saate aru, otsustas, et neil on vaja automatiseeritud andmetöötlust.
Ja tegi ära!
Ma ei ole eriline suurriikide fänn, aga... aga ikkagi.
See on kuidagi.. võimas.
Hoidsin pead kinni, tatsasin ühe kaadervärgi juurest teiseni, lugesin, vaatasin ära filmi IBM juhist Watsonist ja firma kultuurist ja mõtisklesin ilmaelu üle. Muidugi ka viimase paari päeva konteksts. Sest ega see erinevus mõtlemises, tööjaotuses, keerukuses pole riikide vahel ju kuhugi kadund. Aga nüüdseks on kaalud vastupidised. Väike riik on kiirem, efektiivsem, muutlikum. Või ainult tundub see nii? Mida tunneks ameeriklane, kes käiks Eesti riigi mingil näitusel? ERM-is näiteks? Vaataks Pääsukese pilte ja õllekappade kollektsiooni ja... ja mis?
Muuseum on muide suur.
Huvitavat on seal PALJU.
PDP-1, töökorras.
Napier'i kondid.
Cray.
CP/M ja PC-DOS.
Ada Lovelace / Charles Babbage imemasin.
ENIACi tükid.
USA sõja-arvutid, täiesti ulmesuured, ja raketi-juhtimis-arvutid.
Analoogarvutid.
Pac-man ja Adventure, mängitavad.
Enigma.
Veel sada erinevat IBM süsteemi, DEC, UNIVAC ja sõbrad.
Perforkaartidega kudumismasinad.
Kõikvõimalikud iidsed terminalid, mälud, I/O seadmed. Kõigil pikad jutud juures. Kõige lugemiseks polnud muidugi jaksu.
(Hiire ja muu looja Xerox PARC (Palo Alto Research Centre) oli muide see kinnistu, kuhu ma paar aastat tagasi jooksmast tulles tagant sisse sadasin. Täna sõitsin sealt jälle mööda, rattaga...)
Moodsast ajast olid isejuhtiv auto, Photoshop, Wikipedia...
Väljapanek on üsna USA-keskne, ülejäänd maailma mainitakse mokaotsast. Nokialt üks telefon, Prantsusmaalt Minitel terminal, Jaapanist Atari ja paar mängukonsooli. Eesti kübersõda ei eksponeeritud :)
Kel Google juurde või Mountain View kanti asja, minge kindlasti!
Asukoht ja muu on kirjas siin:
https://en.wikipedia.org/wiki/Computer_History_Museum
http://www.computerhistory.org/exhibits/
Täpsemalt selle IBM tuba.
(Arvuti-asjandust päriselt õppinu jaoks kõik järgnev ilmselt meh ja wtf. Mismõttes ma seda varem ei teadnud ometigi? Aga noh ei teadnud noh!)
IBM on meie jaoks vana haige hiiglane. Stagnatsiooni sümbol. Suured kolakad, perfokaardid, ranges kostüümis naised lindirulle ühest riiulist teise tõstmas.
Aga kuidas sai IBM selleks mis ta oli?
(Minu värskete teadmiste järgi) oli süüdi USA konstitutsioon ja 30. aastate majandushäda.
USA konstitutsioon nimelt käskis iga 10a tagant rahvaloendus teha. Iseseisvumise ajal tehtav, aga 19. sajandi lõpuks oli rahvast nii palju, et no ei jõudnud, rsk, kuidagi valmis sellega. Appi tulid Herman Hollerith ja tema andmetöötlusmasinad. USA 1890 rahvaloendus tehti masinatega ning andmetöötlus oligi sündinud. Keski ostis Hollerithi ja sarnased üles ja pani ühe mütsi alla ja oligi IBM valmis.
30. aastate kriisi ajal IBM tootis usinalt lattu ja arendas, uskudes, et küll läheb üle. Läks ja kuidas veel! USA nimelt lõi kriisi järel sotsiaalkaitse. Selleks oli vaja rahva üle arvet pidada ja pensione maksta. IBM võitis hanke (kui ainus, kel kriisi järel piisavalt jõudu oli) ja oli ühe laksuga maailmas number 1.
Aga mul ei laksand ära mitte tehnika, riigi mõtlemine ja vajadused.
Mida tegime meie või Venemaa aastal 188x? Must lagi, külakõrtsid, Tallinnas oli Sossi mäel paar pankroti äärel vaakuvat manufaktuuri.
Aga USA, saate aru, otsustas, et neil on vaja automatiseeritud andmetöötlust.
Ja tegi ära!
Ma ei ole eriline suurriikide fänn, aga... aga ikkagi.
See on kuidagi.. võimas.
Hoidsin pead kinni, tatsasin ühe kaadervärgi juurest teiseni, lugesin, vaatasin ära filmi IBM juhist Watsonist ja firma kultuurist ja mõtisklesin ilmaelu üle. Muidugi ka viimase paari päeva konteksts. Sest ega see erinevus mõtlemises, tööjaotuses, keerukuses pole riikide vahel ju kuhugi kadund. Aga nüüdseks on kaalud vastupidised. Väike riik on kiirem, efektiivsem, muutlikum. Või ainult tundub see nii? Mida tunneks ameeriklane, kes käiks Eesti riigi mingil näitusel? ERM-is näiteks? Vaataks Pääsukese pilte ja õllekappade kollektsiooni ja... ja mis?
Muuseum on muide suur.
Huvitavat on seal PALJU.
PDP-1, töökorras.
Napier'i kondid.
Cray.
CP/M ja PC-DOS.
Ada Lovelace / Charles Babbage imemasin.
ENIACi tükid.
USA sõja-arvutid, täiesti ulmesuured, ja raketi-juhtimis-arvutid.
Analoogarvutid.
Pac-man ja Adventure, mängitavad.
Enigma.
Veel sada erinevat IBM süsteemi, DEC, UNIVAC ja sõbrad.
Perforkaartidega kudumismasinad.
Kõikvõimalikud iidsed terminalid, mälud, I/O seadmed. Kõigil pikad jutud juures. Kõige lugemiseks polnud muidugi jaksu.
(Hiire ja muu looja Xerox PARC (Palo Alto Research Centre) oli muide see kinnistu, kuhu ma paar aastat tagasi jooksmast tulles tagant sisse sadasin. Täna sõitsin sealt jälle mööda, rattaga...)
Moodsast ajast olid isejuhtiv auto, Photoshop, Wikipedia...
Väljapanek on üsna USA-keskne, ülejäänd maailma mainitakse mokaotsast. Nokialt üks telefon, Prantsusmaalt Minitel terminal, Jaapanist Atari ja paar mängukonsooli. Eesti kübersõda ei eksponeeritud :)
Kel Google juurde või Mountain View kanti asja, minge kindlasti!
Asukoht ja muu on kirjas siin:
https://en.wikipedia.org/wiki/Computer_History_Museum
http://www.computerhistory.org/exhibits/
4 comments:
asi pole kindlasti selles, et suurriik, ja sa jõudsid selle juba ka ise kaudselt teksti sisse kirjutada, kui USAt Venemaaga võrdlesid. samamoodi oli tollal suurriik näiteks Türgi. vbla oli USA tollane eelis lühike ajalugu, sai veel igasuguseid suundi valida, kuhu liikuda.
nagu meil on väiksemas mastaabis samuti olnud, nt selliste pisiasjadega nagu pangakaardile üleminek või e-valimised. mujal läheb see vaevalisemalt, sest kõik on juba mingi vanema variandia (tšekid nt) harjunud.
Ma olen näinud perfolindiga tikkimismasinat töös, reaalselt, Eestis, tööstuses, mitte muuseumis.
Suhteliselt vähe räägitakse ühest tagasihoidlikust mehest nimega Shannon.
Mida täpsemalt tuleks Shannoniga seoses guugeldada?
Shannoni seadust näiteks?
https://en.wikipedia.org/wiki/Claude_Shannon
https://en.wikipedia.org/wiki/Shannon%E2%80%93Hartley_theorem
Mis ajast see tikkimismasin oli?
Perfokaartidel kanga-masinad olid muuseumis täiesti ära märgitud. Leiutati 19. sajandi alguses.
https://en.wikipedia.org/wiki/Jacquard_loom
Hollerith:
https://en.wikipedia.org/wiki/Unit_record_equipment
Post a Comment