Jooksmas
Suvel olen teinud paar sörgisammu. Kolme kuu jooksul kokku ehk kakssada meetrit. Alati leidsin, et põlv teeb haiget ja ei saa.
Nädal tagasi käisin esimest korda päriselt jooksmas. 2.5 km!!! Higi lainetas. Lihased valutasid neli päeva tagantjutti. Aga põlv ei andnud (eriti) tunda.
Täna jälle.
Kõigepealt sörkisime Iidaga 2.5 km, 7 min/km, hästi ühtlaselt. Iida jooksis mõnuga ja mere ääres oli imeilus valgus ja üldse oli hea.
Siis kulgesime Ovega 2.5 km, hästi ebaühtlaselt. See oli keerulisem. Laps kord tormab, kord pidurdab. Aga no kui 7a soovib joosta, siis lapsevanem ei saa öelda "ei".
Ja siis 2.5 km üksi, kiiresti. Nagu "alla 5 min/km" kiiresti.
Näis, mis saab.
(Hiljem: midagi ei saanud, jalg oli selline nagu iga päev - hommikul valus, õhtul mitte.)
Runner's high on igatahes olemas, nii nagu vanasti. Ma tahan, et tuul tuhiseks kõrvus, et süda peksaks kahesajaga, et suus oleks vere maitse, et keha lööks pea kõigest puhtaks.
Kas ma suudan?
Kindlasti.
Järgmisel päeval vedas Ove, 7a, mind uuesti jooksma.
Kulgesime Kadrioru tänavatel - 6.5 km!!!
Vaheldumisi joostes ja kõndides.
Mul ei ole sõnu.
9. september: 10 km, 56 min.
Õhtu, hilja, pime ja vihma sadas.
Kõigepealt koos Iidaga 2 km tempos 7 min/km. Siis 8 km tempoga 5:15 min/km. Iida pidas pool kilomeetrit vastu, siis keeras kodu poole :)
Ma olin lõpuks üsna läbi. Näib, et 54-55 min ongi hetkel minu 10 km aeg. Vähemalt alla tunni, eks. Lihased on valusad - normaalne, nad pole ju koormust saanud. Aga põlv vist pidas kenasti vastu. See tähendab, et ma saangi jooksmas käia.
Kuu lõpus:
Jah, jooksmine on okei. Olen teinud 8-10 km kandis otsakesi tempoga 5:xx min/km. Kiirust ja vastupidavust on vähe, aga põlveliigese poolest on hästi.
Nädal tagasi käisin esimest korda päriselt jooksmas. 2.5 km!!! Higi lainetas. Lihased valutasid neli päeva tagantjutti. Aga põlv ei andnud (eriti) tunda.
Täna jälle.
Kõigepealt sörkisime Iidaga 2.5 km, 7 min/km, hästi ühtlaselt. Iida jooksis mõnuga ja mere ääres oli imeilus valgus ja üldse oli hea.
Siis kulgesime Ovega 2.5 km, hästi ebaühtlaselt. See oli keerulisem. Laps kord tormab, kord pidurdab. Aga no kui 7a soovib joosta, siis lapsevanem ei saa öelda "ei".
Ja siis 2.5 km üksi, kiiresti. Nagu "alla 5 min/km" kiiresti.
Näis, mis saab.
(Hiljem: midagi ei saanud, jalg oli selline nagu iga päev - hommikul valus, õhtul mitte.)
Runner's high on igatahes olemas, nii nagu vanasti. Ma tahan, et tuul tuhiseks kõrvus, et süda peksaks kahesajaga, et suus oleks vere maitse, et keha lööks pea kõigest puhtaks.
Kas ma suudan?
Kindlasti.
Järgmisel päeval vedas Ove, 7a, mind uuesti jooksma.
Kulgesime Kadrioru tänavatel - 6.5 km!!!
Vaheldumisi joostes ja kõndides.
Mul ei ole sõnu.
9. september: 10 km, 56 min.
Õhtu, hilja, pime ja vihma sadas.
Kõigepealt koos Iidaga 2 km tempos 7 min/km. Siis 8 km tempoga 5:15 min/km. Iida pidas pool kilomeetrit vastu, siis keeras kodu poole :)
Ma olin lõpuks üsna läbi. Näib, et 54-55 min ongi hetkel minu 10 km aeg. Vähemalt alla tunni, eks. Lihased on valusad - normaalne, nad pole ju koormust saanud. Aga põlv vist pidas kenasti vastu. See tähendab, et ma saangi jooksmas käia.
Kuu lõpus:
Jah, jooksmine on okei. Olen teinud 8-10 km kandis otsakesi tempoga 5:xx min/km. Kiirust ja vastupidavust on vähe, aga põlveliigese poolest on hästi.
No comments:
Post a Comment