Wednesday, August 30, 2017

Sant

Kolm kuud tagasi "väänasin jala välja" ja kirjutasin optimistlikult: "ehk paraneb kunagi ära".

Ei parane.

Ja ma olen loll, et ma sellest kohe aru ei saanud.
Käisin uuesti traumatoloogi juures, kandsin põlvesidet, sõin mingeid tablette ja lasin endale panna tavalise med-süsteemi arstiaja - kuhugi sügisesse.
Tegelikult oleks pidanud kõik, KÕIK muud asjad pikalt saatma ja end ortopeedi juurde pressima.
Eelkõige täpse diagnoosi jaoks. Selleks on tomograafia, MRT. Mulle tehtud röntgen ei ütle midagi peale selle, et luud on terved. Katsumine-kompamine-vaatlemine ei anna diagnoosi.

Sidemerebend nimelt ei parane ära. Ei parane kuuga, ei parane aastaga. Haud parandab. Või operatsioon. Aga op tuleb teha kohe, kui vigastus on alles armistumata. Op on vastuoluline - keeruline ja riskantne. Seda tehakse vaid aktiivsetele sportlastele või nii. Nii et minu seis on nüüd see, et opi võimalust enam ei ole ja pmst pean ma elama elu lõpuni katkise põlvega.

See ei ole päris lootusetu. Ma ju liigun - sõidan rattaga ja matkan. Aeg-ajalt on tunne, et jalg oleks nagu terve. Aga siis komistan mingi ilmsüütu koha peal - eile tolmuimeja juhtmesse - ja pmst kukun jala pealt. Mul on tunne, et põlv ei taha saada mingit "ootamatut" koormust. Komistusi, kukkumisi, külgmist survet või väänamist.
Mis tähendab, et ei mingit orienteerumist (alusmetsas ja võsas ragistamine), pallimänge, maastikuratast ega ratta-orienteerumist, seiklussporti ega xdreame.
Joosta võib-olla saab. Nädal tagasi proovisin (2 km), ei olnud väga hull.

Et katkise sidemega elada, peavad lihased olema tugevad.
Selleks on mul harjutuste kava.
Panen need iseendale siia kirja:
- venitus-lindiga sirutused. algul piki maapinda, hiljem õhus, hiljem "rattasõit".
- venitus-lindiga jalgade harkiajamine. väga väike amplituud. lamades. kõik neli suunda.
- istudes (jalg ripub) jala sirutus. kolme eri suunda, soovitavalt raskusega (3 kg) ümber pahkluu.
Kunagi hiljem võib poolkükke teha.
Jalgratas on ka hea. Aga sellega uuesti kukkuda ei ole kasuks.
Ideaalis peaks kõike tegema mõlema jalaga.

Google "knee stability exercises" annab veel palju muud. Eesmärk on sama - jalad olgu tugevad.
Soovitatakse ujuda. See on aga valus. Krool oleks okei, aga "konna jalgu" ma teha ei saa.

Harjutused on vajalikud igal juhul. Kui oppi ei tule (tõenäoline), siis peavad lihased sideme töö ära tegema. Kui opp tuleb, siis kiirendavad head lihased selleks valmistumist ja pärast taastumist. Nii et - saan võimelda.

Sain veel teada, et elastiksideme äravõtmine oli õige otsus (see stabiliseerib liigest, kuid hoiab lihased tööta ja sisuliselt nõrgendab neid) ja et kaks suvist matka tulid kasuks, mitte ei lõhkunud mind rohkem ära. Hea seegi.

Nüüd ootan arstiaega, harjutan ja mõtlen, et küll see inimese keha on ikka õrn.
Ja keeruline.
Hoidke ennast!

EDIT:
Sain noomida liigse negatiivsuse eest.
Ilmselt kirjutasin hullemalt kui ma päriselt olen-tunnen.
Luban, et teen usinalt stabiilsusharjutusi!
Ja meelt heita ma kindlasti ei kavatse!
Mu meeleolu on pigem "ma teile veel näitan, rsk!".

Septembri lõpus:
Taastusravi arst ütles, et küllap ma saan terveks ja läheb 8-10 kuud.
Mille pealt ta seda ütles - pole aimugi. Mu jalga ta ei katsunud, uusi uuringuid ei teinud.
Käin laser-ravis ja lähen veel võimlema.

Saan joosta (rajal), rattaga sõita, krooli ujuda.
Konn on kahtlane.
Kõik muu on ka kahtlane. Põrgatasin veidi korvpalli ja kohe oli imelik. Liigutused ootamatus suunas teevad halba.

3 comments:

Lendav said...

Meie med-süsteemis pead ise olema tark. Teadmatuse ja õnnetute asjaolude kokkulangemisel (liiga pikk ooteaeg peale traumat) on lugu halb. Läinud aastal rebestas sõbranna kannakõõluse (Varbolas). Sõitsin temaga Tartusse, kus ta sai diagnoosi ja kipsi. Lõikama ei saanud kohe hakata, sest hullemaid luumurde oli järjekorda ootamas. Paari päeva pärast kutsuti tagasi. Läks. Ikka lõikusele ei saanud. Selle peale vihastas, istus oma katkise jalaga bussirooli ja sõitis Võrru (tema kodust u.15km), kus ta otsekohe kokku traageldati ja vannuti, et kõõluseotsi oli juba väga raske kätte saada. Tartust helistati kaks päeva hiljem ja öeldi, et nüüd ehk oleks teie pisivigastust aega õmmelda.

Ma olen oma õlgadega saanud ortopeedi külastada mitu korda, mõnikord ka nii, et panin juba visiidiaja ja siis alles küsisin perearstilt saatekirja. Perearst ei olnud just õnnelik, aga mis tal üle jäi, sain oma paberi. MRT-l on jube pikad ooteajad, kõige kiirem oli 3 nädalat ooteaega (traumaga). Nüüd on ülekoormus tunda hakanud andma, sellega pole küll palju muud teha, kui oodata, kuni aeg parandab.

Tallinna kohta ma ei tea, aga Tartus on kõige kiiremini võimalik pääseda ortopeedile Ortopeediakeskuses (Vaksali tn, Tipparst). Traumaga oleksin Maarjamõisasse pidanud 4 kuud aega ootama, sinna sain tookord rekordilise 4 päevaga. On haigekassa partner.

Kaur said...

Aitäh. Ma olen liiga noor, kogemusi arstiasjandusega vähe. Kui öeldakse "oota, paraneb", siis ma ootan ja loodan, et paraneb. Spetsialist ütles ju!

Reinumag said...

Kahjuks peab esimese kommentaariga nõustuma ja seda tuleb meeles pidada. Järjekordade ja ka lihtsalt unustamiste ja niisama venimistega lähevad inimelud. Mingit muud hooba ka ei ole, kui ei tuleb nahhaal olla ja nõuda ja jaurata. Kurb.