Monday, September 22, 2014

Tartu Rattamaraton 2014

Läksin matkama ilma ühegi ootuseta aja / koha / kellelegi ära panemise osas. Tahtsin kukkumata ja "haamrit" saamata läbi sõita, kõik. Spidokat, pulsikella, gepsu ega Endomondot polnud. Stardigrupp 2000+.

Võtsingi rahulikult. Stardis ei rabelenud. Igas TP-s pidasin kinni, sõin, jõin. Mitu korda kohendasin sadulat (vajus alla), korra tuli kett maha. Laskumistel hoidsin ohutut vahet, kruusa-lõikudel ei hoidnud tihedalt tuulde. Ohtrad kukkumised tuletasid meelde, et tormata ei tohi.

Üllatusega märkasin, et jõudu on. Tõusud sõitsin. Laskumistel olen alati teistel jalus koperdand - seekord mitte; vahe tuleb paremast rattast, mitte must endast. Kui laskuda julged, saab ka pärast mäest kergemini üles...

Jõudu jätkus lõpuni; 36. ja 66. km vahel võitsin üle 100 koha. Poole maa peal viirastus aeg alla nelja tunni. Tegelikult 4:02:08, kuid ka see on PALJU parem kui arvata oskan.


Mu eelmised 89 km ajad on 5:12 ja 4:24. Nendega võrreldes oli tänane igas mõttes mõnusam. Kergem, ohutum, enesetunne pärast finišit parem.

Aga kas ma tahan veel kunagi TRM-ile minna?
Vist mitte.
Sest, tsiteerides herr Ruuklit facebookis:
"... ennem uuesti ei tule kui harimäe ja meegaste laskumised välja võetakse. kiirused ja ratturite oskused balansist väljas, mõlemal vedeles ristseliti korisev mees maas ja oodati kiirabi. mul pole soovi oma õnne rohkem proovile panna, pool elu alles ees."

No comments: