Stevens Pass
Kui taevas kell 7 hahetama hakkab, olen ma juba kõrgel mägedes. Tähed paistavad vaevuaimatavate lumiste tippude kohal. Aga see pilt petab. Korraks paistab Big Chief'i kohal roosakas kuma, siis kaob see lumesattu ja lõpuks tuisku. Tuiskab päev läbi, sõites on silmad härmas ja valguse mõttes on korralik whiteout.
Lumi on see-eest perfektne. Eelmisel reedel sadas siin ühe ööga maha 39 tolli = 99 cm lund - tehke järele! Kõik on valge, pehme, valgesse mattunud.
Olen kohal liiga vara. Piletimüük avatakse 8, laenutus 8:30. Tark süsteem on mu nime, aadressi, saapanumbri ja suusaeelistuse eelmisest talvest meelde jätnud. Kell 9 olen liftil ja sõidan, ühe lühikese pausiga, kuni pilet kell 17 otsa saab.
Sõit on eelmisest talvest jalgades meeles. Püsin sinistel radadel. Kus veebruaris koperdasin, seal sõidan nüüd vabalt. Olen muidugi aeglasem kui kohalikud ja kardangi inimest, mitte mäge.
Valgus laseb eesolevat mäge kohati ainult aimata. Sellega harjub: jalad õpivad ise reageerima. Kui esimese poole päeva pean mõtlema, mis rada pidi minna ja mis jalga mispidi seada, siis teises pooles töötab keha nagu automaat, ise. Õhtu saabudes pannakse tehisvalgus käima ja see joonistab lume välja ja sõitmine läheb nägemise mõttes palju mugavamaks kui päeval. Siia võib mõnuga tulla ka ainult õhtuseks ajaks, radu on palju ja inimesi vähe.
Käin teisel pool mäge "backcountry"-s ehk Mill Valley's. Siinse sinise Geminiga sain eelmine kord napilt hakkama, puterdades ja kukkudes. Seekord võin seda lihtsalt sõita, ja sõidangi, ja lõpupoole juba nii kiiresti, et ka ülevalt tulijad pole enam probleem.
Pärast Geminit, Aquariust ja Skid Road'i pole esikülje sinised enam üldse probleem. Sõidad, kust tahad ja kuidas tahad.
7.5 tundi puhast sõitu (8 tundi piletit - söögipaus)
Liftid - Hogsback, Skyline, Brooks, Tye Mill, Jupiter, Southern CrossKümneid laskumisi
Hulk kergeid kukkumisi
Ilus päev!
Lumi on see-eest perfektne. Eelmisel reedel sadas siin ühe ööga maha 39 tolli = 99 cm lund - tehke järele! Kõik on valge, pehme, valgesse mattunud.
Olen kohal liiga vara. Piletimüük avatakse 8, laenutus 8:30. Tark süsteem on mu nime, aadressi, saapanumbri ja suusaeelistuse eelmisest talvest meelde jätnud. Kell 9 olen liftil ja sõidan, ühe lühikese pausiga, kuni pilet kell 17 otsa saab.
Sõit on eelmisest talvest jalgades meeles. Püsin sinistel radadel. Kus veebruaris koperdasin, seal sõidan nüüd vabalt. Olen muidugi aeglasem kui kohalikud ja kardangi inimest, mitte mäge.
Valgus laseb eesolevat mäge kohati ainult aimata. Sellega harjub: jalad õpivad ise reageerima. Kui esimese poole päeva pean mõtlema, mis rada pidi minna ja mis jalga mispidi seada, siis teises pooles töötab keha nagu automaat, ise. Õhtu saabudes pannakse tehisvalgus käima ja see joonistab lume välja ja sõitmine läheb nägemise mõttes palju mugavamaks kui päeval. Siia võib mõnuga tulla ka ainult õhtuseks ajaks, radu on palju ja inimesi vähe.
Käin teisel pool mäge "backcountry"-s ehk Mill Valley's. Siinse sinise Geminiga sain eelmine kord napilt hakkama, puterdades ja kukkudes. Seekord võin seda lihtsalt sõita, ja sõidangi, ja lõpupoole juba nii kiiresti, et ka ülevalt tulijad pole enam probleem.
Pärast Geminit, Aquariust ja Skid Road'i pole esikülje sinised enam üldse probleem. Sõidad, kust tahad ja kuidas tahad.
7.5 tundi puhast sõitu (8 tundi piletit - söögipaus)
Liftid - Hogsback, Skyline, Brooks, Tye Mill, Jupiter, Southern CrossKümneid laskumisi
Hulk kergeid kukkumisi
Ilus päev!
No comments:
Post a Comment