Triatlon Valgehobusemäel

Olen enne käinud kahel triatlonil: Paunkülas katkestasin (ratas andis alla), Nelijärvel surin.
Seekord läksin kindla teadmisega, et jään tahaotsa.
Ma ei suuda ujuda. Kroolis teen paar tõmmet ja siis on hing väljas. Konnan, aeglaselt.
Ratast, kõige pikemat osa triatlonist, ei ole ma sel aastal pea üldse sõitnud.
Ja jooks ei päästa, kui esimesed kaks ala on nõrgad.

Enne
Stressasin ratta rehvide üle. Mul on mudakummid ja slikid, kumbki pole hea. Rademar andis hommikul kruusakummi ja see sobis. Tegelt oleks mudakaga ka ok olnud.
Proovi-ringil ütles ratta käiguvahetus üles, kett hakkas tõusul ringi käima. Vajusin külili ja sain pika verise kriimu. Õnneks tõesti vaid kriimu.

Võistlus ise
Läks täpselt nagu plaanitud. Ujusin rahulikult konna. Vahetusalas koperdasin, rattasse läksin viimasena. Rattas parandasin veidi kohta. Tõusud olid vastikud, sest käiguvahetus jupsis ja kerimise asemel pidin püsti raiuma. Vähemalt ei kukkunud! Joosta oli suisa mõnus, vaid distants oleks võinud pikem olla. Üldse oli kogu aeg hea, mitte nagu eelmisel aastal :)

Ajad
Ujumine 12:02, 15 / 20, kaotus etapi võitjale 1.7 x
Vahetus 2:38, 20 / 20, kaotus võitjale 4.5 x
Ratas 48:11, 17 / 20, kaotus võitjale 1.4 x
Vahetus 00:56, 16 / 20, kaotus võitjale 3.7 x
Jooks 21:13, 14 / 20, kaotus võitjale 1.4 x
Kokku 1:25:00, 15 / 20, kaotus võitjale 1.46 x

Ja kokkuvõtteks...
Meie triatlonid on alati toredad. Muul viisil ei julgeks minusugune tava-inimene seda ala iial proovida. Aga töökaaslastega kusagil metsa vahel sulistada ja jalutada - ikka ju võib! Ka seekord oli kogu kõik super. Koht - Valgehobusemäe - sobilik. Rada - väga mõnus. Ilm - imeilus. Kogu korraldus - sujuv. Aitäh!