Lauamäng: Mees, kes teadis ussisõnu

T tõi kaasa. Verivärske, kumbki polnud varem proovinud.

Disain, tekstid, teostus: viimase peal.
Raskus: kerge. Isegi lapsed said aru, mis toimub ja mida tuleb teha.
Mängitavus: Nõrk.
Mäng on "alfa" versioon, testimata ja tasakaalust väljas.
- Enamuse ajast oli kogu mängulaud tühermaa ühe-kahe maastikukaardiga.
- Elude (öökullimunade) süsteem oli täiesti liiast. Kahe peale suutsime mängu jooksul kaotada 2 elu. Seega polnud munadel mingit tähtsust.
- Eelmine tähendab ka seda, et võitlused olid liiga kerged.
- Võit (kogutud punktid) on ammu enne lõppu teada, ootamatusi tulla ei saa.

Ilmselt annab ise lisareegleid seades asja rohkem tasakaalu viia, kuid selleks peab olema fänn, fänn aga nii lihtsakoelist asja ei mängi.

Seltskonnamänguna OK. Üheks korraks.
Kui tegevused rollimängija kombel välja mängida, võib suht lahe olla. Kah ühe korra.
Päris lauamängu mõõtu küll välja ei anna.

Irve jt. @ dragon.ee
Ove vist @ Vǿlundi sepikoda

Ideid järgmiseks korraks:
- panna alul välja rohkem maastikke;
- kullimunad mängust täiesti välja; võitluse kaotuse eest trahv, mitte -elu;
"pika käigu" ostmine (käid 2 ruutu, makstes punkte / abilisi);
- abiliste omavahel vahetamine / ost / müük enne käiku / rabamist.

A kena mäng on igal juhul.