Maraton, 42 km 4:47

Jooksin DnB maratoni. Tulemused; minu aeg oli 4:47.

Mõte tuli Kaja blogist. Ja kui ka Raimond päev varem minna lubas, siis regasingi ära. Ma olen ammu tahtnud teada, mis tunne on, kui oled mitu tundi jooksnud ja tead, et pead jooksma veel :) Treenind ma pole - detsembris olen täpselt ühe korra jooksnud, sisehallis -, a mis siis? Rahulikus tempos saab 40 km läbi sörgitud igaüks.

Eesmärgid olid:
- lõpuni joosta (sörkida, kõndida, lonkida)!
- saada aeg alla 5 tunni.

Jooksin lõpuni, sain aja umbes 4:45. Ses mõttes korras. Aga... :)

Lõpus kiirkõndisin päris palju. Mitte et ei jaksaks joosta, aga esiteks hakkas liiga paljudest kohtadest valus. Valuvaigisteid ma rajale ei võtnud - teadlikult. Sportlikus mõttes muidugi loll otsus. Kõndida oli hea - ei põrutanud, ei olnud valus, nii et matkata oleks võinud kuipalju tahes veel.

Ja no lõpus ei viitsinud ka. Alates teise kolmandiku algusest lippasin üsna üksi. Alustasin koos Meeliku ja Eretiga 6 min / km tempos. Neist ette minna ei julgenud. A siis Meelik katkestas ja Eret kadus kuhugi taha ära, raja teise poole jooksin puha üksi. Igaaaav....

* Ilm: 5 kraadi sooja, sadas vihma. Tuult vähe, aga igalt poolt oli märg.
* Riietus: mikrofliis + sponsori nõme t-särk + kindad + peapeal. Paela panin pärast esimest ringi ära. Oli täpselt paras, ei hakand ei palav ega külm.
* Iga 4.5 km järel sai juua ja hapukurki, nii et veepuudust ei tekkinudki.
* Päris lõpus tuli hirmus nälg peale. Kujutasin endale ette, kuidas pärast finishit torman Hesburgerisse ja söön 10 burgerit järjest :)

Tervis:
* Lõpuks valutasid jalad igalt poolt - varbad, päkad, sääremarjad, põlved, reiepealsed, puusad. Brr!
* Jooksu ajal miski hõõruma ei nagu hakanud, aga õhtul olid kaenla-alused punased ja rinnanibud suisa verevermeil.
* Liigesevalu kadus järgmisel päeval saunas nagu võluväel.
* Lihastevalu oli palju vähem kui pärast rogaini.

Kokkuvõttes väga rahul. Aga korrata vist ei taha.