Kasari jõe maraton

Aerumaraton Kasari jõel. Kaks distantsi - 62 ja 23 km. Kevadise Türi-Tori krahhi järel valisin lühema maa ja sõitsin üheses süstas. Sai hea.

Starti ootamas

Jõe sõitude puhul on keeruline küsimus - logistika. Sõidad autoga starti, süstaga sealt allavoolu, aga siis mis? Kuivad riided ja auto on ju ülesvoolu. Kõikidel jõesõitudel on "autode liigutamine" nii enne kui pärast sõitu tüütu ja ajakulukas kohustus. Päris võistlus-tiimidel on oma toetajad, kes transpordi ära korraldavad. Mul polnud kedagi. Nii et sõitsin varahommikul starti, jätsin sinna oma aeru ja muud kola. Siis autoga tagasi startu. Finišist jalgrattaga starti - poolteist tundi rahulikku sõitu ilusas Läänemaa hommikus. Pärast sõitu autoga tagasi starti ratta ja koti järele.

Vee peal olin kolm tundi - paras aeg. Lõpus väsisin ära, olin vähe maganud ja üldse nõrk. Sõita jõudsin, kuid pingutada mitte. Kasari alajooks on peaaegu ilma vooluta. Õnneks oli tuul tagant. Lõpetasin omas klassis - meeste ühene süst - eelviimasena.

Väikesed maratonid on toredad. Jõe peal pole trügimist, kuid kuna paljud tunnevad üksteist, on ikkagi juttu ja nalja. Aitäh pealtvaatajale, kes mu Laastre paisust mööda tõstis!

Pärast maratoni parkisin auto metsaserva ja magasin tunnikese. Siis kasisin end Risti CircleKs puhtaks ja läksin Ääsmäele V. juubelile.

Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti Kasarile. Tule ka! Lühikese distantsi sõidab rahulikus tempos läbi igaüks.

Vaade vanalt Kasari sillalt ülesvoolu. Maratoni finiši koht on peaaegu näha.

Ajalugu kordub

Mitte küll tragöödia ega farsina, vaid lihtsalt nõmedalt.

Mingi needus on finantsettevõtetel, et nood ei suuda oma inimesi hoida.

Ei, mul endal on kõik hästi. Peale selle, et kogu tolle jama pealt võiks korralikult teenida, aga ma ei oska / ei osanud. "Rahamaad" vaadata oli korraga lõbus ja valus.

Käisin Ühispangas. Kas te teate, et Tallinnas on Pääsukese ja Väike-Pääsukese tänavad? Kui tekkisid jutud, et ehitaks sinna uue kontorihoone, tuli minna kaarti vaatama ja ega ka siis ei saanud aru, kus või mis need on. Praegune nimi - Tornimäe - on vähemalt sisuliselt korrektne.

Kui keegi hapuvõitu moosiõunu soovib, siis palun andke teada. Tallinnas, korjatud. Antoonovka-laadne.

Ajusurm Liivalaia tänaval

EKE projekti maja Liivalaia tänaval läks hämaraid teid pidi Hansapanga kätte. Nüüd kolib pank sealt välja. Augusti lõpul oli seal pidu, sel neljapäeval - siseorienteerumise võistlus. 

Sise-O on keeruline ala. Xdreamide käigus olen seda mõned korrad teinud. Eluks ajaks jääb meelde Patarei merekindlus. Seal oleks tahtnud kas nutta, karjuda või jooma minna. Sa tead, kus oled; tead, kuhu vaja minna; ja EI LEIA TEED. Punkt võib olla teisel pool ust - aga sinna minekuks võib olla vaja käia läbi viie eri korruse ja kolme trepi. Patareis lülitas mu aju end TÄIESTI välja. Kartsin seda ka seekord ja nii ka läks.

Esimesed pool tundi sibasin tegelikult enam-vähem, aeglaselt, kuid ühtlaselt. 17. punktis oli vaja minna trepist üles ja ümber nurga - 30 sekundit ehk. Aga mida tegin mina! 10 minuti pärast olin täpselt samas kohas kus alustasin. Vahepealse aja oli tormanud piki treppe, kirunud, kaarti vaadanud, uuesti valesti tormanud...

Ja punkti jätsin võtmata :)

Tore õhtu sellegipoolest.

Paaaaalju romantilisemalt kirjeldab seda emand Zazibea:
http://zazibea.blogspot.com/2025/10/sise-o-swedbanki-endises-emamajas.html

PP vastuvõtuala

Kaart, all paremal 16-17 etapp :)

AI kiituseks

(lihtsalt lõbupostitus, kommenteerige vabalt ja andke tuld, kui soovite)

Laulusõnad.
Proovige mõista, mis laul see on. Te täiesti kindlasti teate seda pala.

Suno viisistus sellele:

https://suno.com/song/06bcd740-14b9-4e8d-92d3-33af4eca989c

Originaal:

https://www.youtube.com/watch?v=Qtv5worqJcQ

Vt ka:
-Откройте чемодан!
-Не могу, у меня там атулипки.

Heldur Karmo tõlge ja "Vennaskonna" esitus (nad ei ole sõnadega päris täpsed ja diksjoon on ka ähmane):

Jura

Lugesin
a) "minu Ukrainat"
b) pikka jauru selle üle, kuidas emand Reps endale kohvimasina koju viis
ja oigasin võrdlusest. 

Ma ei kaitse Repsi otseselt, ministeeriumi nõuniku kooli lapsevanemate koosolekule saatmine on meie kultuurikontekstis veider. Aga seda tõesti ainult meie kontekstis. Lõunas ja idas olid igal aristokraadil (ja minister seda on) guvernandid, kas vene tsaarid või nende riiginõunikud käisid oma laste klassikoosolekutel ise...? 

Riigi kasutamine oma isiklikes hüvedes on suuremas osas maailmas kõrgemate ametnike normaalne privileeg. Kui mu välismaa kolleegid ütlevad, et "teil on siin lapsikult aus riik", siis me ei oska seda ei uskuda ega hinnata. Kuid - nii on.

Meil on endiselt kõik väga, väga, väga hästi.

Mu sõbrad lähevad ülehomme lippudega Rustavelile.
Hoian neile pöialt.