Masila soo suusamatk, veebruar

Meenutus talvest.

50 kilomeetrit Tallinnast lõunas on Masila soo. Temaga samas rabade vööndis on veel Lelle, Palasi, Keava, Loosalu, Aela rabad, Pususoo, Laukesoo. Kõik need on ilusad rabad - avatud maastik ja suured tihedad laukad.

Käisime veebuaris seal suusamatkal. Imeline ilm, super seltskond. Laugastel oli puhas jää. Ma varem olin Eestis suusamatkamise kohta veidi kõhklev - võsa ja kole. Viimaste aastate matkad on aga kõik olnud kas väga ilusad või väga huvitavad.

Masilasse saab mugavalt ligi läbi Kuimetsa. Parkida saab vana kõrgepingeliini ja tee ristumisel. Pärast saab Habajal pitsat või fish-and-chipsi.

Strava rada: https://www.strava.com/activities/13581578067

Eks-elektriliin

Lõpetasime kraavis. Aga suusad on all :)

Suur tükk ajas suu lõhki, ehk meie Türi-Tori süstasõit

Lühidalt:
Läksime Türi-Tori maratonil süstaga ümber, ja katkestasime Kurgjal. 78 km asemel sõitsime 31. 

Saatuslik Laupa pais

Pikalt:
Panin meid talvel kirja Türi-Tori kiirlaskumisele. See on kevadise suurvee süstamaraton Pärnu jõel. Distantsid on 47 (tite-), 78 (põhi-) ja 104 (maratoni-). Põhidistants algab Türilt ja lõpeb Toril. Pärnu jõgi on kevadise suurvee ajal kiire, kärestikuline ja üldiselt kerge sõita. Seepärast siis "kiirlaskumine".

Ma olen enne käinud ühel süstavõistlusel: eelmisel kevadel Loobu jõe 21 km poolmaratonil. Mingit sportlast must pole. Enne sõitu tekkis kerge paanika, sest me polnud partneriga hetkegi süstas koos istunud. Proovisin meid lühemale rajale ümber regada, aga ei saanud (sest eraldistardi kohad on kõik loetud). Niisiis ikkagi 78 km. Eesmärk oli rada ohutult ja aeglaselt läbi sõita. Kuivülikondi meil polnud. 

Eelmisel õhtul panime süsta Tarbja paisjärvel vette ja proovisime ära. Hea lai kahene. Ööbisime Türil Veskisilla kodumajutuses, otse stardi kõrval, ideaalne. 

Hommik rõõmustas meid valge maaga. Lumi!! Ilmaennustus: 1C, tugev taganttuul. Brr... :(

Meie start oli üsna hilja, kell 8.47.

10 km stardist allavoolu on Laupa pais. Raja kirjeldus: "Laupa veskitamm. Olenevalt veetasemest on see koht pakkunud arvukalt ümbeminemisvõimalusi. Kitsast läbisõidust üritatakse tihtipeale ka mitmekesi korraga läbi pressida - tavaliselt siis läheb mõni ümber. Siin on kõrget lainet ja kärestikusõidu emotsioone." 

Meie sõitsime paisu astangul lihtsalt vastu kivi. Süst läks ümber. Meie sulpsasime vette. Õnneks jäid alles nii süst, aerud kui kogu muu kraam. Saime kohe kaldale. Aga oli külm. 

Vahetasime riided (kuivad on alati süstas kaasas) ja sõitsime edasi, aga külm jäi. Lisaks oli nüüd hirm uue ümbermineku ees. Leidsime, et targem on Kurgja kontrollpunktis sõit lõpetada. No ei olnud mõnus sõita. Igasugu eneseületusi on elus tehtud, sama paarilisega oleme pikkadel rogainidel käinud. Aga täna ei olnud see päev. 

Niisiis läksime Kurgjal välja, pakkisime end kokku, käisime Kohilas saunas ja oligi kõik. 

Mis siis valesti läks:

- Liiga pikk rada meie / algajate jaoks, 47 oleks olnud paras. 
- Selle ilmaga oleks ikka kuivakat vaja. 
- Olime sõites aeglased. Isegi ümbermineku ajakulu arvestades olime me Kurgjal väga hilja. Lõpuni sõites oleks pimeda peale jäänud. Lambid olid kaasas... aga ikkagi. 

Minu jaoks oli õpetlik ka see, KUI palju sehkendamist võttis selle ürituse (minu poolne) korraldamine.

Aitäh paadivend VV-le ja tugitiimile! 

Varasemad Pärnu jõe peal sõidud,
- 2024 mai süstamatk: https://kurinurm.blogspot.com/2024/05/parnu-joe-sustamatk.html

- 2018 augusti kanuumatk: http://iiida.blogspot.com/2018/08/parnu-joe-kanuumatk.html

Valgejõe süst ja esimene suplus

Päris suurvett sel kevadel ei ole, sest lumi sulas talve jooksul ära ja kõige kõrgemad veeseisud olid hoopis jaanuaris. Aga ikkagi on Põhja-Eesti jõed sõidetavad. Laupäeval, 30. märtsil käisime Valgejõel.

Korraldaja - Indietours / Mairo. Hea ja tore nagu ikka.
Mairo ja Sirliga võib julgelt igale poole minna. 

Distants - 18 km, Suru sillalt Nõmmeveskile.

Kõigile anti kuivülikonnad. Ainus keelduja olin mina. Ühtlasi olin ma ka ainus, kes jõe peal ümber läks. (Üks härra läks ümber ka süstast kaldale tulles.) Sõitsin põmm! vastu kivi. Süst ümber ja mina vees. Vool oli kiire ja ma ei saanud kinni pidada. Lasin siis süsta ees ujuda, hoidsin ise tast kinni ja ulpisin järgi. Vesi oli madal, vast vööni, aga kaldad kõrged. Lõpuks sain välja, kallasin süsta tühjaks, sain kaaslaste käest oma aeru tagasi ja sõitsin lõpuni. Külm ei olnud. See kõik juhtus päris viimases kärestikus enne Nõmmeveskit.

Nägime mingit looma - ilmselt minki. Lippas piki kallast. Keerasin süsta ringi ja sõitsin talle järele ja nägin teda veel mõnda aega.