Roheliste rattaretk 2023 - Ida-Virumaa ja Narva

Pikem päevik koos kõikide kohtade ja päevakavaga:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2023-roheliste-rattaretk-ida-virumaa

Väga hea oli!!!

Ma olen "Rohelistel" käinud palju. Algusaegadel küll mitte, ma ju üldse hakkasin jalgrattaga sõitma alles täiskasvanud peast (28-aastaselt). Mitu aastat käisin ka ELF-i / Eestimaa Looduse Fondi rattamatkadel, need olid nagu "anti-rohelised" või siis hoopis "päris-rohelised", nädal aega nihkes ja palju väiksemad.

See on suur üritus - ligi 2000 inimest ja ratast, laagris pooltuhat telki, söögi- ja liikluskorraldus. Paljud tuttavad ei tule, sest "massiüritus ja nõme". Aga meile meeldib. Inimesed hajuvad rajale ära. Kogu aeg on ees ja taga omad inimesed, kes teevad sama asja mis sina. Rada on alati põnev, hoolega läbi töötatud, piirkonna parimad palad välja valitud.

Meil olid mõned lapsed ja nende sõbrad kaasas. Sujus hästi, kuigi noormehed hakkavad millalgi ikkagi hullu panema, näiteks sõidavad rahva seas käed lahti. Eks mõni kukkus ka. Aga 180 läbi sõita oli kõigile kukepea, ka Ovele (12a).

Järgmine aasta Tartus ja jälle!

Eesti soojuselektrijaama settebassein ja tuhaväli

Alo infotahvliga

Minu ratas Narva-Jõesuu sadamas

Aluoja joastik Pühajõel

Raja kaart. Algus vasakul Kukrusel (Jõhvi lähedal).Laager keskel. 
Paremal Narva ja Narva-Jõesuu. Ja Venemaa.
Tegime vastupäeva ringi.

Vanatädi Riisi

Veel ainult sünnikuupäevaga.

Minu vanavanaema Anna elas Vao külas Järvamaal. Sai viis last. Üks suri imikuna. Üks läks II Maailmasõja ajal laevaga põhja. Kolm kasvasid suureks: Mahta, Riisi ja Silvi. Mahta ehk minu vanaema oli kõige vanem, tema on juba ammu mulla all. Silvi elas pika elu, aga läinud on temagi. Ja nüüd, nädal tagasi, lahkus siit ilmast Riisi. Elas sada ja kolm aastat. Tema abikaasa elas napilt vähem - sada kaks aastat ja kümme kuud.

Riisi elu oli õnnelik. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Sama abikaasa 60 aastat ja minu teada harmooniline kooselu kogu selle aja. Ta tuli enne ilmasõda Tallinna, õppis vanema õe käe all juuksuriks ja töötas suurema osa elust Pronksi tänava salongis. Ka kodu Pärna tänavas Kadruorus oli sama - Riisi kolis sinna maja ehitamisel ja elas seal surmani. Mõistus oli lõpuni selge ja terav, füüsis ka enam-vähem, käis ise õues ja välist abi vajas vähe.

Riisi oli linnaproua, särtsakas, huumoriga, terav. 

Ta elas meie kõrval, kuid me ei käinud tal külas tihemini kui korra aastas. Miks? Ma ei tea. Me ei jaganud mälestusi. Mul pole tast ka vist ühtegi fotot. Ta on alati olnud pildistamiseks liiga vana... Ei mu ema- ega isapoolne suguvõsa ei käi väga läbi. Pole kokkutulekuid, suuri pidusid, suuri pulmi. Riisi oli tore inimene, temaga oleks võinud istuda ja lobiseda küll... Aga ei. 

Täna olid matused. Ärasaatmine, hauda sängitamine, peied. Tseremooniad olid lühikesed, aga peied toredad. Nii vana inimese minekul on pisaraid vähe. Jutustati nii lahkunu kui oma eludest. Tõsi, suguvõsa on pika aja jooksul lahku kasvanud, isegi põlvkondade kokku lugemisega on tegemist. 

Mida teie teete, et mälestus teie lähedastest oleks värvikam ja elavam?

Milline saab olema nooremate mälestus teist?