Käisin poes vargil ja

Ega ise polekski tähele pannud, aga Selver saatis mulle väga viisaka kirja, et ma olen iseteeninduses ostu eest makstamata jätnud.

Läksin lontiskõrvu nende infoletti ja seal hakkas mul päriselt piinlik. Proua letis naeratas, siis võttis suure kiirköitja. "Eilesete varaste nimekiri". Otsis sealt lehekülje, kus minu maksmata ost kirjas. Kogu mu ostukorv oli välja trükitud - peenes kirjas pool lehekülge. Järgmisena tippis proua kõik minu ostud uuesti arvutisse tagasi. Ta oli väga kärme ja minu üllatuseks klappis summa lõpuks arvega. Respekt!

Maksin ära ja sain teada, et juba järgmisel päeval aktiveerub mu partnerkaart taas ja saan uuesti puldiga ostelda.

Esiteks siis -- Selveri arvutitel on nii lühike mälu, et eilsed oste nad enam ei tea ja need tuleb neile uuesti ära õpetada.
Teiseks siis -- ärge palun varastage, pärast on nunnudel Selveri prouadel palju käsitööd ja suitsusaba inimesed pahandavad teie peale ja õigusega.

Kas te sellest ka tahate teada, kuidas ma hiljuti inimese autoga alla ajasin?

(Ja kas te Kambodža reisikirja lugesite läbi? Kaalun lugemiskontrolli teostamist... Mille järgi haisevad Kambodža linnad keskpäeviti??? Või kas ma sellest üldse kirjutasin? Kas on olemas ka kirjutamiskontroll?)

Mul on nüüd Instagrami konto!!!!

Kulutasin sellele hankimisele just ligi tund aega oma elust.

Konto on mul tegelikult ammu. Aga ma ei saa sinna sisse. Mingi meta / facebooki / insta vahelise ebakõla tõttu on konto loomine jäänud katki seisu, kus küsitakse "kas sa oled 18 täis jah/ei". Sisselogimine jäi selle koha peal reload loopi: näitas küsimust, näitas kohe uut tühja lehte, näitas küsimust, ja paari sellise ringi peale ütles "oota veidi ja proovi uuesti".

Seda ka täiesti tühjas brauseris / privaatses aknas, kus mingeid vanu küpsetisi ei olnud. Serveripoolne loogikaviga.

Kõigepealt kulutasin pool tundi sellele, et ühendada lahti oma FB ja Insta kontod. See pole lihtne. Netis olevad instruktsioonid algavad kõik "... logi instagrammi sisse". FB poolt saab ka lahti ühendada, aga selle juhised on kõik aegunud. Ja oma mõistusega ma vastavat kohta üles ei leidnud. Kustutasin ära hea hulga muude rakenduste FB integratsioone. Insta konto on aga mujal, Accounts Center'is: https://accountscenter.facebook.com/profiles

Kuid lahtiühendamine ei muutnud midagi. Sisse logida ikka ei saanud. 

Installisin Insta mobla-äpi. Ka see!!!! läks reload loopi. Aga teisel katsel õnnestus ikkagi sisse saada. Hunt teab kuidas. Küsimusele "kas olen 18" jäi minu arust vastamata.

Veel paar ringi läks paroolide muutmise peale - moblast tehtud muutust veeb ei usaldanud. Aga lõpuks on mul võimalik Instagrammi arvuti brauserist sisse logida. Greit success! 

Mobla äpi kustutasin ära, seda ei lähe mul vaja.

See kõik tuletab meelde aega, kui olime Skypes / Microsoftis ja proovisime MSA-d ja Skype kontot kokku panna. Ka Skypel oli muide Facebooki integratsioon olemas (millest pärast Microsofti acquisition'it keegi midagi teada ei tahtnud). Igatahes oli see üks täielik arhitektuurne segapuder, millest ainult Lauri üle käis. 

Ehk siis ma oskan hinnata seda, kui segaseks võib nii lihtne asi nagu "logi sisse" minna. Ja seepärast ei ole ma Facebooki ega Meta ega Instagrami peale pahane. Küll aga ootab seesama puder mind kohe ees töises kontekstis.

film: "Kurbuse kolmnurk"

"Love boat" + "Kärbeste jumal" + "Blue lagoon".
Lõbus, jabur, natuke piinlik.

Natuke ehk liiga pikk.

Võib vaadata küll, soovitan :)

Suusahooaeg 2022 lõpus

Kõigepealt tuli palju lund ja siis suur sula.
Olin kärme ja kasutasin paar talvist nädalat täiega ära.
Sai hea ja ilus.

Murdmaa-rajad Pirital, Harkus, Jüris, Kõrvemaal ja eksootikana Turje mäel (Kuusalu & Andineeme lähedal). Sõitsin nii klassikat kui uisku. 

Suusamatk Viru rabas. Paks pehme lumi, raske, aga väga-väga ilus. Sumasime 3 tunniga 5 km.

Viisin suusatama Alo, Kati käis Ovega. Lisaks G & H, G-le oli see elu esimene kord murdmaa suusakadel seista, H-l vist kah. Videot ei hakka lisama, aga see on väga naljakas.

Sõitsime Kadriorus :))) Panime otse maja ees suusad alla ja tegime ringi mereni ja pargi / Kumu kaudu tagasi. Sõita sai igal pool, KÕIK oli paksus lumes. 

Lasnamäe uisurada tehti lahti ja ka see on väga tore. 

Imeline talve algus. Eks näis, mis edasi saab!!!

Kambodža reisikiri

Siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2022-kambod%C5%BEa

Ujuv pood Tonle Sapi järvel

Meie võluv giid Virag vene keeles seletamas

Ta Prohmi tempel Angkoris

Ta Prohm

Bayon

:)

Ban Lung hommikul

Üks Ratankiri koskedest

Head isu :)

Mekongi / Tonle Sapi jõgi Phonm Penhi juures

Phom Penh, vana frantsuse linnaosa

Tai laht ja Jänesesaar

Phonm Penh, üsnagi kesklinn

Kambodža kohanimedest

(Hoiatus - nõme närimine ja ajaraisk, ära parem loe.)

Kogu jama algas minu soovist uuendada Tonle Sapi Wiki-artiklit. Aga sellist pole!!!! On artikkel "Tônlé Sab" - alguses kaks diakriitilist vidinat ja lõpus nõrk bee. Kuid selle nime kohapealne kuju oli selgelt "Sap", lugesime seda sajast kohast. Miks on eestikeelses Wikis "Sab"?

Süvenesin.

Tonle Sapi kohta on Wikidata kirje, kus on selle nimed kõikides keeltes (nupp "all entered languages"). Kümned keeled, kõigis on "Sap", peale kahe - eesti ja läti. Nagu - miks?

Sama seis on Wikis teiste Kambodža nimedega. Angkori artikli nimi on "Ângkôr". Siem Reapi asemel "Siĕm Réab" ja Ratanakiri asemel on "Rôtânăh Kĭri". Täpid täppideks, aga otsingu "Siem Reap" või "Ratanakiri" peale ei leia eesti Vikipeediast üldse mitte midagi. Eee....?

Võõramaa kohanimede kirjapildi annab EKI Kohanimede andmebaas ehk KNAB. Seal ongi nimed diakriitikutega ja hästi keerulised. Viki võtab nimede kujud sealt. 

Võrdleme Kambodža haldusjaotust eesti ja prantsuse wikides. Prantslaste oma on palju lihtsam. "Stoeng", mitte "Stœ̆ng", mida Wiki isegi renderdada ei oska:

Millest see erinevus tuleb?
Khmeeri keele saksa tähtedesse panemiseks on mitu viisi. Üks, diakriitikutega, on UN oma. Teine, lihtsam, on USA oma. Sisuliselt kasutab USA lihtsalt ASCII-d. Siin on esitlus, "Current Status of the Standardization of Geographical Names in Cambodia". Kokkuvõte on muidugi see, et täpselt ei õnnestu nimesid edasi anda üheski süsteemis ja kõik on vaid lähend. 
Eesti kastuab siis UN diakriitikuid ja kõik muud lääne keeled - US ASCII varianti. Isegi prantslased, kelle asumaa Kambodža oli. 

Mingit üldist kokkulepet muidugi pole. Võrdleme näiteks Bingi ja Google kaarte tollesama "Stoeng Treng" vs "Strung Teng" linna kohal:

Praktikas kasutab kogu turistile nähtav Kambodža lihtsamat süsteemi - ainult ASCII tähestik, ei mingeid krõnkse. Selles ei saa ka anglo-ameerika mõju süüdistada, kuna nende kokkupuude meie tähtedega on ajalooliselt olnud prantsuse keele. Aga kõik kohapealsed kirjalikud allikad ütlevad "Angkor" ja "Ratana kiri" / "Ratanakiri", mitte "Ângkôr".

Kambodža kohanimede ametlik allikas tundub olema andmebaas Gazetteer (asub gov.kh saidil ja lingi said mingi Cambodia Open Development lehe kaudu): http://db.ncdd.gov.kh/gazetteer/view/index.castle
Ka seal ei ole mingeid krõnkse, minge vaadake ise.

Ehk on neid täppe ikkagi vaja? Lisavad täpsust kuidagi? Austavad kohalikke kombeid? Meile ju ka ei meeldi, et uue nobelisti Svante Pääbo nimi on "Paabo" või Jõerüüt on Joeruut või Tallinn on Tallin. Aga siin on vahe. Pääbo ja Jõerüüt ise kirjutavad enda kohta vastavalt Pääbo ja Jõerüüt. Angkori nime ei aga kirjuta Kambodžas keegi "Ângkôr". 

Nimede mõttes areneb maailm muidugi ühes ja mõneti nukras suunas: lihtsustatud anglo-ameerika suunas. Turism on inglisekeelne (Indohiinas on muidugi ka hiina ja prantsuse keelt.) Internet on inglisekeelne. Kaardid on inglisekeelsed. Kõik kisub lihtsustatud ja pigem inglise häälduse järgi käiva kirjapildi poole.

Miks ma seda kirjutan? Sest mulle tundub, et meie siin pingutame millegagi üle. Nõuda võõrate nimede jaoks nii täpseid vorme, et need lähevad kohapealse kasutusega vastu - ma ei tea. Ehk ei peaks.

Ja mul on tunne, et see kehtib kogu meie keelekorralduse kohta. Me nii hirmsasti PÜÜAME olla tublid. Kõike reguleerida, formaliseerida, õiget valest eraldada. Komadest ja paronüümipesadest geoloogiliste aegkondade esitähtedeni. Kuni kakluseni välja (tõdeb Birute Klaas-Lang viimases "Sirbis").

Aga äkki saaks kuidagi lihtsamalt?
Nii, et vaene turist saaks rahus Wikipediat artiklit täiendada, mitte ei peaks Kambodža valitsuse lehe peal surfama või eesti- ja esperantokeelseid nimesid võrdlema?

Omalt poolt: kui näen vajadust, lisan Wikisse ümbesuunamise lehed, et tavalised nimekujud vähemalt õige artikli peale välja viiks.

Kambodžast tagasi

Hästi palju muljeid said. Reisikiri on pea valmis, aga ma ei usu, et keegi seda lugeda viitsib - liiga pikk!

Iga reis on ka vaade iseendasse, eks? Seekord kõlkus virtuaalne peegel mu ees kogu reisi jooksul. Ja see, mis sealt paistis, ei olnud kuigi meeldiv. Ma tahaks teha pika iseenda üle vinguva postituse, aga see oleks nagu teismelise emotsemine. Pigem mõtlen, mida teha ja muuta, et teinekord / edaspidi parem inimene olla.

Aga turismireisile ma enam ei lähe. Või noh, kümne aasta pärast ehk võib jälle uuesti proovida.

Fotol on Kambodža prügikast. Need näevad välja nagu vasest pajad, aga tegelikult on auto siserehv - päris nupukas, eks? Kuid keegi neid ei kasuta ja keegi neid ei tühjenda. Konkreetne isend on Bokori mäe otsas, mis on omaette õuduslugu. Kunagi oli seal prantslaste kasiino, suurepärase merevaatega koha peal. Nüüd see kõduneb-laguneb. Asemel tuleb hiinlaste mega-ehitis, terve rajoon, mis rikub imekauni mäe täiesti ära.

Maroko mägimatk ja kõrbereis

Ronisime Atlase mägedes Jebel Toubkali tippu, 4167 meetrit.
Käisime liivakõrbes kaameliga sõitmas.
Tegime road-tripi läbi Maroko.
Hängisime Marrakeši vanalinnas ja turul.

Oli väga tore, minge ka :)

Päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/2022-jebel-toubkal-maroko

Meie grupp, JT tipp on keskel ülel, teisel pool orgu.

Kaamlitel

Tänav vanas berberi külas :)

Barcelona

Tahtsin seal veeta vaid ühe õhtu, kuid läks teisiti. Ryanairi lend sinna lükati mitu tundi varasemaks, nii et terendas terve päev Barcelonat; kuid selle aja istusime hoopis Marrakeši (ave Ave!) lennujaamas lennukis. See-eest võimaldas Finnair mulle pool lisa-Barcelona-päeva, teise poole siis samuti lennujaamas küüsi närides. Seega sain linna peale pigem õhtul hämaras.

Esimene öömaja oli Montjuici lähedal, teine - Diagonaali peal Sagrada Familia kiriku juures.

- Montjuici peal kõndimas, linna- ja merevaateid vahtimas
- Tegin ringi ümber kindluse, milles enam ei ole sõjamuuseumit, sest see oli Franco tehtud ja paha
- Käisin Vahemere ääres
- Jõin I.P.-ga õlut
- Jõin Joaoga õlut
- Käisin Veriffi Barcelona kontoris - aadress on Diagonal 123 :), minge tööle sinna :)
- Hulkusin "gooti kvartalis" (katedraali ümber)
- Vaatasin hilisõhtuseid sportlasi - laste vutitrenne, triumfikaare ümber kogunenud öö-jooksu gruppi, joogatajaid ja taitšiitajaid
- Kõmpisin öises suurlinnas ja imetlesin selle õhtust melu

Oli tore, hea antikliimaks Maroko reisile. Mul on vaja üksi ringi käia, see laeb mu maha või siis uuesti täis. Marokos olime enamasti ninad-sabad koos, välja arvatud viimane õhtu, kus ma jätsin grupiga kõrtsi minemata ja olin kaks tundi üksi linna peal (pärast saime kokku jälle). Barcelonas sain selle üksi hulkumise vajaduse ära tehtud.

Gootika

Öine vutittenn Barcelona keskel

Montjuici nõlval

Sadama sagin, mida kunagi samast kohast lastega pikalt jälgisime

Lennunduslikke sekeldusi Aafrika suunal

Tallinn - Marrakeš - Tallinn.
Viis päeva lendamist.

Sinna:
Plaan: Tallinn - Napoli - Marrakeš
Päriselt: Tallinn - Helsingi - London - Marrakesh, jõudsin kohale päev hiljem. 

Ryanairi esimene lend (Napolisse) hilines väljumisel paar tundi. Õnneks anti sellest teada paar tundi ette. Aga ma poleks enam jõudnud Marrakeši lennule ja järgmine Napol-Marrakeš lend oli kauges tulevikus. Seega pidin leidma ja ostma samaks päevaks uued piletid Tallinn - Marrakeš. Alguses ei leidnud üldse midagi, aga siis vedas - sain vist kellegi tühistatud pileti, läbi Helsingi ja Londoni. Jõudsin kohale päev hiljem, magasin Helsingi lennujaamas, kaotasin ühe päeva oma elust ja puhkusest.

Tagasi:
Plaan: Marrakeš - Barcelona - Helsingi - Tallinn, öö Barcelonas.
Päriselt: Riia kaudu ringiga, Barcelonas kaks ööd

Kõigepealt muudeti Marrakeš - Barcelona lennu aega, õhtust hommikusse, aga see oli suva - hängin siis Barcelonas, mitte Marokos. Kuid siis juhtus Ryanairi lennukil tehniline viga, istusime tunde lennukis ja ootasime, linna peale pmst ei saanudki.
Aga päris pirni pani Finnair. Lennuk läks lihtsalt katki, lend jäi ära, kõik nihutati järgimisesse päeva. Mind ei saadetud mitte Helsingi - Tallinn lennu peale, vaid Helsingi - Riia - Tallinn lennule. (Kaalusin laeva variante, ei olnud paremad.) Esimesed tunnid ei olnud üldse mingit infot - lendu lihtsalt hakati edasi lükkama ("delayed"), alguses 20 min, siis tund, siis veel pool tundi... Ootasime väravas, personal räägib ainult hispaania (ja katalaani?) keelt, mitte midagi ei tea... Seal oli läbi Helsingi Bangkokki ja Söuli lendajaid, kel pagas ära antud, kaos...

Kaosele lisab maiku täiesti kuses IT.
- Lennujaama tablood ja online info näitavad mida iganes. Gate hoiatab inimesi, et ärge seda infot uskuge. (See on ka ainus info nende poolt.)
- kiwi.com arvab, et lend lükati edasi samaks päevaks samaks ajaks, ja nõuab, et ma oleks juba Riias. Siiamaani nõuab. Proovisin neile bug report'i saata, aga sellist kohta ei ole olemas.
- Riia - Tallinn lennule ei saa teha online check-in-i, kuna nõutakse mingit koroona dokumenti. (päriselt ikkagi ei nõutud)
- Online check in feilib täiesti suvaliselt - "sorry mingi viga".
- Mu telefonis võitlevad omavahel eri äpid, pdf lugejad jne. Iial ei tea, mis neist hetkel töötab. Kogu aeg on mingil rakendusel mingi viga.

Kindlustus: 
Helistasin Barcelonast Swedi reisikindlustusse - mis variandid mul on? Kindlustuse esimene küsimus: "aga MIKS LEND HILINEB?" Mina: keegi ei tea, mingit infot pole, tüdrukud värava leti taga lihtsalt nutavad rahvamassi sõimu all, inglise keelt ei räägi keegi, aga isegi katalaanid ei saa infot kätte. Kust peaks mina teadma, MIKS lend hilineb? Kindlustus: pole meie asi, uurige välja ja helistage uuesti. Paneme tähele, et mul on privaatpanganduse leping ja helistasin PP klienditoe kaudu. Swed, minge ****, ausalt. 

Koroona:
Kahel lennul nõutakse maski: London - Marrakeš ja Barcelona - Helsingi. Lennujaamades tungle ja sabata nagu tahad.
Meedikud, kas te aru ei saa, et te hävitate nende jaburate nõudmistega usku kogu meditsiini-süsteemi sisse? Ise pärast nutate, et rahvas käib nõidade juures. Kui ametlik nõu ja abi on täiesti irratsionaalne, siis miks ma ei võiks ka MMS-i juua?

Lende nihutati ja tühistati ka teistel grupi liikmetel, aga mul läks ikka eriti jamasti.

Kogu mu puhkus ja graafik olid seatud üldse KÜDI esinemise järgi. Muidu ma oleks Marokosse pikemalt jäänud. Aga nüüd ei jõudnud esinema kah.

See-eest sain palju lugeda, ja viimasel Riia - Tallinn lennul oli meeldiv norrakast vestlus-kaaslane.

Edit:
Novembri lõpus sõitsime Kambodžasse. Finnair streikis. Mina ja veel mõned saime Lufthansaga kohale õigel ajal. Mõned jõudsid päev hiljem. Mõned, kaasa arvatud giid-grupijuht, kaks päeva hiljem. Lendamine on muutunud reisi-loteriiks.

Muutused

Olen viimased paar kuud maganud umbes 4 tundi ööpäevas.

Keha reageerib sellisele jamale mitmeti. Kaal tõuseb usinasti. Kaasuv efekt: mul on kogu aeg palav. Tänase ilmaga - 11C, tuul, niiske - sõidan linnas rattaga t-särgi väel. Sest mul on mitu kilo nahaalust soojustust kogu aeg "seljas". Mugav, aga kõik vaatavad imelikult.

Süda trambib, mitte ei löö, ja ilmselgelt ei ole rahul. Silmanägemine tahab ära kaduda.

Käisin tööl. Eile jagasin kooki ja siidrit, öösel moosi. Täna viimased kohtumised, loen kolleegidele sõnu peale ja südamele. Küll saavad hakkama.

Kohe lennuk, sihiks Toubkal. 

Illustratsiooniks üle-eelmisele sissekandele :)

Aga teie? :)

Virmalised, oktoober 2022

Tänased virmalised. Russalka rannast. Igivana seebikas + statiiv.
Virmalisi on Eestis tihti, aga enamasti me lihtsalt ei märka neid. Treenimata silm ei eralda nõrka virmalist tavalisest pilvest. No mingi udu on noh. Eriti linnas, kus valgust on kõikjal.

Treenitud silm leiab selles udus üles struktuuri, sambad-triibud, kerge liikumise, põhjasuuna ümber kaarduva kuju. Aga enamasti ei ole virmalistel palja silma jaoks värve. Rohelised, punased või lillad toonid tulevad välja vaid fotol. Enamasti virmalised ei muutu, ei mängi, ei ole kardinaid ega lainetust ega sähvatusi.

Tänased virmalised olid üsna heledad, aga Tallinna valgusreostuses ei paistnud nad sellest hoolimata silma. Pilv nagu pilv ikka. Ehkki päris pilved olid virmaliste all, kohal ja ees ja hoopis teistsugused.

Mõnikord on virmalised ka tõesti heledad ja võimsad. Löövad üle teava, vehklevad ja on selgelt "virmaliste moodi". Ma olen virmalisi näinud Tallinnas Pronksi ja Narva maantee ristis, ja Tartu kesklinnas. Aga need on üksikud korrad üle mitme aasta.

Nii et enamik virmalisi on ikkagi õrnad, vaevu nähtavad. Kaunid pildid neist saab vaid fotokaga - silm niimoodi ei näe.

Kui tahate virmalisi näha, siis jälgige virmalised.ee pealt ennustusi, või tulge kevadel Skandinaaviasse suusamatkale. Seal oleme virmalisi näinud küll vist iga kord.

See on siis tänane foto. Rohelist tooni võis palja silmaga vaid aimata. Valged täpid pildi vasakus pooles on Suur Vanker.

Kas te loeksite iseenda blogi?

Lihtne küsimus. 
Kui keegi teine kirjutaks samasugust päevikut, siis kas sa loeks?

Mina enda oma kindlasti mitte, sest miks ma peaks? 

Aga sina?

Koroona / covid

Kolmapäeva, 28. septembri õhtul oli vilets olla ja palavik, kiirtest negatiivne.Neljapäeva hommikul oli palavik juba üle 38 ja test positiivne.
Reede-laupäev samuti palavik.
Pühapäevaks oli palavik üle.
Muid sümptomeid oli vähe - kopsus nagu oleks midagi, hästi kerge nohu, lihasvalu.

Taastumine oli enam-vähem. Käisin järjest jalutamas, 10+ km, ühe või teise sõbraga. Käisin Pakri poolsaare rändrahnude tuuril - huvitav ja hästi ilus, sest kuldne aeg. Vist sai üle.

Tellisin tõve ajal elust esimest, aga vist ka viimast korda Selverist kulleriga toitu. Miks viimast? - ma ei taha neid kilekotte oma ellu. Seekord sain neli tükki. Kui ma laseks suurema osa toitu koju tuua, siis see teeks kümme kotti nädalas, nelikümmend tükki kuus. Ei aitäh. Ise käime poes ainult tekstiilkottidega, neid on alati autos varuks ja üldse. Muidu e-poe loogika ja kojutoomise teenus ise on Selveril hästi tehtud.

Et siis sihuke tõbi. Jälgin end "pikaajalise koroona" suhtes, aga vist ikka ei ole midagi.

Konverentsid

Miks ma ei kirjuta üritustest, kus ma käin? Ei tea. Praegu olid siis järjest Cybers Security Summit, BSides, KRKK Riigikaitsekonverents.

Cybers - rohkem teenuste kirjeldusele ja müügile suunatud, aga ikkagi huvitav. Keskmiselt kallis, aga ma kahtlustan, et enamik osalejaid olid seal võõra raha eest. Kultuurkatlas. Hea orgunn, super söök. Cybers ettevõttena tundub asjalik, käisime neil pärast külas.

BSides - Eesti oma DefCon. Äge. Lisaks lahedatele loengutele on seal oma hacking village, tinutamine ja värk, nagu pärisel. Odav. Kui tahate Eestis käia ühel andmeturbe-üritusel aastas, siis võtke see.

Riigikaitsekonverents. Tasuta, ehk siis kutsetega. Kirjeldus, kava. Peaminister avas, president lõpetas, mõlemad igavad. Päris loengud ja arutelud olid väga head. (Sama konveka eelmise korra Kersti Kaljulaiu ava-kõne oli täiesti super - parima riigikaitseline materjal, mida ma eales kuulnud; see peaks olema igale kodanikule kohustuslik kuulamine.) Meeleolu pärast seda üritust on muidugi õudne, muserdatud. Teised osalejad on ehk vähem tundlikud kui mina? Me oleme sõjaga harjunud, ja oleme harjunud ka Venemaa ütlemistega. Aga tegelikult on - jube. See üritus tuletas meelde.

Kokku on ikkagi üsna halb olla. Miski ei suju, pidev ärevus, tervis läheb tasapisi käest.

Üks endine töökaaslane sai just esimese lapse ja teine ootab. Vähemalt nende pärast on mul küll hea meel.

Minu spordikell on geenius

Kihutasin täna ligi viis tundi rattaga. Maastik, juurikad, liiv ja värk. Kell oli käe peal ja logis kõike.
Õhtul käisime Ovega Ülemiste keskuses talle särke ostmas.
Lõpuks jõudsime belgia vahvlite leti ette.
Otse leti ees lõi kellal tuli põlema ja käis piuks.
Tark vidin teatas:
"GOAL!"

Muidugi goal... sest iga päeva mõte on jõuda õhtuks magustoiduni...?
Aga kust ta, kurat, ikkagi TEAB???
Amüsantne.

Sõitsin Lahemaal, sest Bike Xdream. Ma olen seda maastikku muidugi väisand nii matka kui võistluse vormis, ja enamasti rattaga. Ma ei usu, et veel üks ringi mulle mingi eelise annaks. Kuid mulle meeldib saada aru, KUS ma olen :) Sellepärast siis värskendasin mälu.

Päev oli SUUREPÄRANE.
Kohale sõites nägin Palmse ja Sagadi vahel põllutäit sookurgi. Põld oli hall nagu mõnikord hanedest.
Õhtul lendasid nood kured must parvekaupa üle. Olin Oandu ja Võsu vahelisel rajal metsa sees - pool tundi kajas taevas kluugutamisest ja tiibade vihinast. Nagu kurerünnak! Äge!

Sõitsin siis sellist rada pidi:
- Sagadi
- RMK Mustoja lõkkekoht. Seal on kellegi saun. Vist vanas vene piirivalve putkas. Wtf!
- Rippsillad üle Mustoja ja Altja jõe
- Altja rand
- Altja kõrts - väga sümpaatne koht!
- Oandu-Võsu matkaraja jupp
- Pedassaare nina / neeme tipp
- Natturi neem
- Võsu sadam (kus samuti kohvik)
- Esku ja Esku kabel
- Oandu-Sagadi metsalegendide rada pidi Sagadini tagasi. Tore rada on: kihutad - loed - kihutad - loed.
Kokku umbes 60 km, enamasti maastik / metsateed.

LP kontsert

LP ehk Laura Pergolizzi on veider ja äge laulja. Aasta tagasi kirjutasin "naised muusikas" sissekandes nii: "Androgüünne USA laulja ja laulukirjutaja. Teeb häälega imesid. Mul on pilet ta talvisele kontserdile Tallinnas. Palju ei oota, sest Saku Suurhall, a noh."

Kontsert lükati talvest sügisesse ja oli siis täna. Meeldis rajult. Saku Suurhall tõesti ei ole sellise muusika jaoks hea koht ja muidugi võimendati kõik rämedalt üle. Kuid LP on ikkagi selline fenomen, et ta on kõigest üle. Ta nurgelis-graatsiline liikumine, publikuga tantsimine ja täiesti uskumatu vokaal olid kõik olemas. Mõnel laulul pandi rütmigrupp vait ja need olid kontserdi parimad hetked. Aga ka täie bändi ja mürtsuga tehtud lood olid ägedad. Ehk siis - ülirahul.

Rahvas tundis laule ja sõnu ja laulis kaasa. Ja lõpuks tuli LP rahva sekka (no ok tara oli vahel, aga kes tahtis, sai käppa anda) ja mina sain näha "hullunud fänne" :)

Lemmik lugu kontserdilt oli "Churches", mis konservina ei ole üldse huvitav. Kontserdil tuli aga täie emotsiooniga. Nägin oma kõrval olnud naise silmis pärast pisaraid.

Siia aga "Lost on You".
Lahkumineku-eelne kurb ballaad. 

Üritused ja tuttavad

Päevad, üritused ja kohtumised mööduvad nii kärmelt, et ei jõua kirjagi panna.

Eelmisel nädalal - Cybersi Security Summit. Kultuurikatlas. Sai hästi süüa ja palju tuttavaid näha.

Eile, 22. septembril - BSides. 

BSides on DefConi-laadne andmeturbe konverentside ja ürituste sari. Üks neist toimub Tallinnas, nüüd teist korda. Soovitan soojalt KÕIGILE vähegi it-huvidega inimestele. Üliäge on. Seekordne oli siis täna, Vabal Laval, palju inimesi ja jube huvitavad loengud ja töötoad ja üldse äge. Hea on näha inimesi - nii vanu sõpru kui noori, kes on endale kogukonnas koha leidnud. 

Lisaks olen näinud täiesti uskumatus koguses vanu kolleege. Mõnda ise - M-le helistasin ja läksin lihtsalt külla. (Ta on mul telefonis ka lihtsalt "M" nime all, üks täht.) Tal läheb hästi. Balti jaama turul põrkusin L-ga, kes olla mu peale just sel hetkel mõelnud. Telepaatia, rsk, aga meie vahel vist ongi mingi sihuke keemia. 10 min pärast L-st lahkumist helistas mulle TTT (samuti telefonis TTT) ja ventileeris erialase elu mõttetuse üle. Täna Balti jaamas kohtasin RR-i. Üritustel on muidugi kogu aeg tunne nagu lasteaia kokktulekul. 

Tulemas on veel KRKK Riigikaitsekonverents ja sügisene KÜDI. Muudest üritustest - TAOK rogain (vist ei lähe), Bike Xdream (kirjas), Keelutsoon (lähen). Ah ja puhata tahaks ka, kusagil mägedes paluks.

Tartu rattamaraton 2022, virtuaalsõit / avatud rada

Sõitsin läbi Tartu Rattamaratoni, aga avatud raja / virtuaalsõiduna.

Reedel, 16. septembril, kaks päeva enne päris võistlust.

Kahekesi koos Vitaliiga. 

Kokku viis ja pool tundi. Mu parim aeg TRM-il on alla nelja tunni. Seega me tõesti matkasime - tegime pause, ronisime nii Harimäe kui Viti vaatetorni, tegime rajal pilte ja üldse.

Ma olen Tartu rattamaratoni sõitnud mitu korda. Üldiselt meeldib, aga kiired grupiga laskumised on ohtlikud. Nii võtsin seekord võistlemise asemel matkata. Ja kutsusin sõpru ka kaasa. V siis tuli. 

V on minust palju noorem ja palju sportlikum, kuid MTB kogemust sellevõrra vähem ja võistelnud pole üldse kordagi. Stardis sai ta teada, et distants on 89 km, aga varjas oma verest välja löömist vapralt :) Sõitsime kenasti koos. Tema laskus julgemalt, mina tõusin kiiremalt. 

Rada: öösel oli palju sadanud ja rada kohati mudane, mu keskmiselt karvase rehviga hardtail MTB kippus külje peale ära vajuma. Muidu nagu TRM rada ikka - kiire kruus, metsatee, mõni juurikas. Kumbki meist ei kukkunud.

Ilm: hommikul sadas, kuid päeval pidas enam-vähem ja näitas isegi päikest. Suurema osa rajast sõitsin t-särgi väel.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.

Üldine tunne - super mõnus. Soovitan kõigile. Muidugi, päris võistluse hasarti ja adrekat ei saa. Avatud raja sõit on rohkem ikkagi sportlik matk. Kuid paljudele piisab sellest ka. Eriti neile, kes võistlusele rabelema niikuinii ei läheks. 

Rada on lahti ja markeeritud veel 25. septembrini - minge sõitma!

Kõrtsis

Eelmine kord saime kokku 11. veebruaril. Kaks nädalat enne sõda. Issand mis süütud ajad. Vaatan pilte ja tahaks nutta. Jõime. Viimati olin nii purjus Elbruse all, pärast esimest tipukatset ja enne selgroo murdu. 

Siis nägime 26. veebruaril Vabaduse platsil. Jälle tahaks nutta. Kõndisime pikalt ja pigem vaikisime. 

G ja D -ga käisin vahepeal 1:1 kõrtsis.

Ja täna sama seltskond. D G M mina. Niguliste tänava restoran, McDonalds (jah otse restoranist mäkki), Sessel Speakeasy. Nina täis, aga seekord teistel asjaoludel. D sai otse Ukrainast uudiseid ja tegi välja. Kui varem paluti saapaid ja magamiskotte, siis seekord paluti kastitäit teipi. Ma ei suuda ette kujutada seda viha, mis selles peas ja rahvas sees on. See paistab välja, pritsib, valab üle. Ja selle kõrval on meelekindlus.  Uhkus. "Kui mul peaks kunagi lapsed olema, siis õpetan neile sama, mida täna tunnen." Lubasin vältimatu peo ajaks Ukrainasse kaasa minna. "Ainus hea venelane on surnud venelane." R ega P nime asemel oli ainult "this fucking country" või sarnane. Grusiinidel on sama, aga sinna on sisse segatud nii hirm kui heameel. Lisaks otsereportaažile Harkovist vaatasime Tbilisi meeleavaldusi. See kõik on õudne, meeltülendav ja nutma panev samal ajal. Kas meil on suurte tunnete jaoks päriselt vaja sõda?  Jah? Meeleülendus vist võidab hetkel kõik muu. 

Nii D kui M õpivad eesti keelt. 

G sai daamidelt hea litaka loengut hariduse headest külgedest.

Mul käib pea emotsioonidest ringi. See on hea. 

 

Ah, ja kuna ma Facebooki niikuinii panin, siis siia ka.

 

Eelmisel reedel restoranis.

Ukrainlane: räägib head uudist (isiklik elu, mitte sõda)

Mina: ahah nojah tore.

Kaks lõunamaa sõpra: KAUR NII EI SAA!!! SELLE PEALE PEAD SA INIMEST ÕNNITLEMA, EMBAMA, KÄTLEMA, OMA RÕÕMU VÄLJA NÄITAMA JA ÜLDSE!!!! Oeh, need eestlased... Õpeta nagu titat teist.... Jah... jah.... niimoodi jah... no näed, tuleb välja küll... oli siis raske või? Oh teid küll.

Süstalaager Kuremaal

Imetore oli.

Poolteise päevaga:

• Õppisime eri süstade omadusi - kohal oli hea hulk eri sorti matkasüstasid. 
• Harjutasime ökonoomse sõitmise tehnikat - asendit, keha ja käte ja jalgade tööd. "Süstasõit on pmst nagu jalgrattaga sõitmine", okei...
• Harjutasime süsta kallutamist pöördel ja pöörde jaoks
• Sõitsime edaspidi, tagurpidi, slaalomit, tagurpidi slaalomit
• Sõitsime tuules ja kerges laines nii- ja naapidi
• Sõitsime üksteise sabas / tuules, ideaalis hoides 10-20 cm eelmise süsta sabast
• Õppisime kaarega tüüri, sabatüüri, eri ninatüüre
• Proovisime alatuge või ülatuge (mul ei jää iial meelde, mis on mis)
• Lugesime tõmbeid süstaga täisringi tegemiseks, mul tuli vist 11
• Õppisime külg ees sõitu
• Õppisime päästet - T-pääste / T-rescue (lugesin nüüd X- ja T- pääste erinevust ilma aru saamata)
• Proovisin lisaks tavalisele lapikule aerule veel kulpi ja grööni aeru. Mõlemaga sõitsin pikalt, üle tunni. Gröönikas meeldis, kulp mitte eriti. 
• Mõni proovis ka eskimot, ei õnnestund.

Enamik süsti oli ühesed. Mõni neist udupeen. Enamikul kas polnud tüüri või me ei lasknud neid vette. Ise sõitsin väga mõnusa Seabirdiga. 

Mida ma ise õppisin?

Teise päeva lõpus sõitsime pikalt vastu tuult ja lainet. Siis tundsin esimest korda elus, et mu keha, käte ja jalgade töö on päriselt sünkroonis. Kõiki neid elemente tean ma teoorias ammu. "Biitsepsit kasuta ainult aeru veest välja tõstmiseks! Pane aer vette ja tõuka süst aerupoolse jalaga sellest mööda! Ülemine käsi tõukab ja keha pööre toetab teda!" Aga seni oli see vaid teooria. Nüüd... tundub, et see teadmine hakkas päriselt tööle. 

Lisaks... 
käisime saunas. Käisin ujumas - vesi oli jahe, aga mitte külm. Nägime miljonit veelindu. Haigrud lasid üle pea, tuttpütt ujus otse laagri rannas, pardid tulid telki sisse süüa norima (päriselt ka). Öösel oli fantastiline taevas, ma ei ole aastaid nii selgelt Linnuteed näinud. 

Öösel oli öökülm.
Pärast laagrit sai Liisi käest kõrvitsat.

Mida veel?

Pooleteise päeva aerutamise peale ei anna üksi käelihas ennast tunda. Küll aga on selg ja jalad tööd teinud.

Tähelepanu oli süstaga matkamisel, mitte spordil. Samas näidati ka kärestiku-süsti (playboat) ja vastavaid vidiosid, üks sell jutustas Neitikoski muljeid, üks instruktori-härra oli noorena süstasportlane olnud ja rääkis veidi seda poolt. Nii et päris mitmekesine. 

Eri inimeste arvamused tehnikate kasutamise kohta olid üsna erinevad. 

Eks igaüks leiab ajaga oma, peaasi, põhitõed ja võimalused teada on. 

Pärast läksime Liisile külla.
Liis: "noh olete nüüd süstasõidust küllalt saanud?"
Mina ja Kati kooris: "ei!!!" :)

(naer kõigilt)

Nüüd tahaks KOHE uuesti vee peale.

Aitäh Piiale korralduse, väga hooliva õpetuse ja üldise toreduse eest!

// lolli Bloggeri rõõmuks kirjutan siia ekstra välja: laagri koht oli KUREMAA JÄRV.

Vargustest

Mõtlesin, et mida on keegi minult iial varastanud.

Õpilasmaleva ajal, 198x lõpp, varastasid kohalikud jorsid meie malevaruumi tühjaks. Saadi kätte, läksid kohtusse, mingi trall. Mul oli suht kama sellest.

Ülikooli ajal, 1990 umbes, tuldi sisse mu vanemate korterissee Lasnamäel. Varas pidi suht loll olema, midagi meilt võtta ei olnud. 

1991. aasta käisime Usbekistanis ja ööbisime karjuste suvises jurta-asulas. Seal varasti mu nokamüts. Karjused päästsid öömaja andes tõenäoliselt meie elu. Nii et polnud põhjust pahane olla - Harju KEKi kirjadega müts, nende mõttes "välismaine", oli elu vastu väga odav kaup.  

199x keskel astuti Tartu bussijaama kandis ligi ja paluti ära anda oma vaba raha. Oli öö ja tühi ümbrus. Noh andsin. Ma olen kogu lapsepõlve elanud Lasnamäel - ei ühtegi probleemi ei vene ega eesti soost pättidega. Ja siis Tartu kesklinnas!

Umbes 1999 varastati mu autol (punane Audi 80) ära valuveljed. Istusin hommikul autosse, andsin gaasi - auto ei liigu. Auto oli kenasti telliskivide peale tõstetud :) Väga naljakas oli, siiamaani tuleb muie suule.

2000 või nii löödi sisse Audi tagaklaas ja varastati ära tagumised kõlarid. Oh olid ikka ajad. 

2000 väga alguses varastati mult rahakott. Sularaha oli seal selle aja kohta VÄGA palju. "Roosa pantri" poes Tõnismäel. Dokumendid sain kätte maja tagant prügikastist. Sellest ajast saadik ei kasuta ma enam rahakotti.

2000 väga alguses varastati trepikojast mu jalgratas, Trek 810. Kahtlustan majanaabreid. Ostsin asemel Marini Bear Valley. Olen vargale südamest tänulik - sain endale lõpmata parema jalgratta. Tänu sellele vargusele ja uuele rattale hakkasin rattasõitu nautima.

2005 tuldi sisse meie Kadrioru koju - sissekanne siin. Lapsed olid lapsehoidjaga kodus. Pätid põgenesid, uks sai veidi viga. 

2000 alguses Barcelonas käies prooviti mult metroos vöökotist raha varastada. Professionaalne töö - üks pätt juhib tähelepanu endale (karjub ja sikutab, ise on perroonil, mina juba vagunis), teine ajab käed ligi, kolmas ilmselt pidas vahti. Ma olin selle skeemi kohta enne lugenud, taipasin õigel ajal tähelepanu karjujalt päris vargale viia ja pääsesin. Pätid kadusid kui maa alla.
See juhtum ärritas mind, sest seda VAATAS PEALT otse mu vastas istunud vanapaar. Alla kahe meetri kauguselt said nad selgelt aru, mis toimub. Nad ei sekkunud. Mu hilisema kära peale keerasid pilgu ära ja olid vait.
Kohalikud selgitasid mulle pärast, et see on norm. Välismaalaselt, gringolt, asjade varastamine on ühiskondliku kokkuleppe sees. Välismaalane ei ole oma, ta ei lange kogukonna kaitse alla. Hoidku oma asju ise paremini, kui neist ilma ei taha jääda. Kohalik ei sekku. Varas on talle oma, turist ei ole.
Oi ma olin nördinud.

2008 suvel varastati ära Marini ratas. ;) See oli selleks ajaks väga amortiseerunud, auto katuselt maha kukkunud ja mis hunt veel. Asemele sai Merida, mis on siiamaani kasutuses Alo rattana. Millalgi enne oli Marini küljest varastatud ära sadul ja tuled. Lukus trepikojast ja "korralikust" majast. Olin imestunud rohkem kui pahane.

2019 kevadel varastati järgmine maastikujalgratas - Scott. Olin ta jätnud autosse ja auto kodumaja ees lukust lahti. Kiirustasin noh! Varas oli öösel ratta lihtsalt kaasa võtnud, lisaks autos olnud multi-tööriista ja natuke sularaha. See scott oli hull püss, kaks amorti, kõik süsinikust jne. Asemel ostsin palju lihtsama ja odavama ratta.

Ma vist ei ole saanud pihta ühegi neti- ega kaardi-vargusega. Ei tule meelde vähemalt.

Ma pole päriselt ära kaotanud ühtegi telefoni ega arvutit. 

Rohketel reisidel - Venemaa, Aasia, Aafrika - ei ole ka midagi juhtunud peale selle Barcelona asja. (Barcelonas vähemalt sel ajal varastati igalt turistilt midagi, kõik käisid seal ju Gartneril ja kõigil oli oma lugu. Eenam vist nii halb ei ole.)

Sihukene loetelu siis.
Kindlasti on siit miskit puudu. 

Edit:
Mul on vann ära varastatud!!! Laenasin selle välja... ja varastati ära. K oli aastaid kuri mu peale, aga kokku arvan, et see oli pigem hea - sai väga ebamugavast objektist lahti.

Mul pulsikell kadus Skype kontorist ära, samuti väga imelikel asjaoludel. Poole aasta pärast ilmus tagasi samasse kohta Skype sauna riiulile. Ülisürr. Aastal 2011.

Mida on teilt varastatud ja mis tunne teil pärast seda oli?

Poiste rattamatk Tartu - Elva - Tartu

Sõitsime kolm päeva ratastega - Tartust Elvasse ja tagasi.
Aeg: 19. - 21. august 2022
Kes: Ove. Alo, K, kaks Alo klassivenda, esimesel päeval ka E & T-K
Huviväärsused: Lennundusmuuseum Ülenurmel, Tõravere observatoorium, Elva seikluspark ja Verevi järv, Vapramäe ja Vitipalu matkarajad, Pangodi järv
Muid teeäärseid asulaid: Kambja, Nõo
Öömaja: Elva külje all Tartumaa Tervisespordikeskuses (Lasketiiru kõrval ja Tartu Maratoni finišis), suurepärane koht.
Kilomeetreid: 130 (50 + 45 + 35) ehk siis hästi vähe, ei olnud kiiret ja sai igal pool mõnuleda.

Pikem jutt ja mõni pilt:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2022-elva-laste-rattamatk

Poiste jaoks oli kõige ägedam Verevi seikluspark ja SUP-lauad, aga mina soovitan teil minna 
Lennundusmuuseumisse Ülenurmes / Aardlas. Siin on kümneid lennukeid ja muud tehnikat. Uskumatu! Mitu MiG-i, F-4 Phantom (kust see saadi ometi???), Mirage, kaks Saabi, suur kopter Mi-8, veel hävitajaid, reisilennukeid, raketid S-75 stardiseadmega, S-125, S-200. Pisem kraam - kopterid, aeroplaanid, eraldi mootorid, seniitkahurid. Palju makette ja mudeleid. Minge vaatama!

Inimesed on nii ilusad ja head

Sõidan jalgratta ja lastega Elvast Tartusse. Lemmatsi kandis tuleb nooremapoolne mees ja kingib mulle kaks purki külma õlut. 

Joon Tartus Rüütli tänaval veini - kolm tundi ja kaks klaasi. Õhtu lõpus tuleb meie laua juurde sõbralik onu ja ütleb: Ma olen teid õhtu otsa jälginud, te maksite kõik arved eraldi. Nii pole ilus, maksa teinekord ikka daami eest ka. Ja kui raha on vähe, siis ütle letis lihtsalt, et pandaks minu ehk Jüri* arvele, eks, tšau!

Ehk näen ma lihtsalt hirmus vaene välja?

* nimi muudetud, kuid toimetusele teada

Lõuna-Eesti teeninduse eripäru

Tartu - Elva - Tartu.

Haava kõrts Kambjas. Google kaardi järgi reedeti õhtul lahti kuni 11. Kell 16 kinni mis kinni.

Restoran Wabrik Elvas. Google ja kodulehe järgi avatud õhtul kümneni. Kell 20.30 kinni mis kinni. 

Tuleb ära õppida, et provintsis TULEB alati ette helistada, internetis oleva libainfo alusel kusagilt midagi ei saa. (Ma muide lisan ja parandan ise Google kaartidel infot, olen mingi "local guide" level sada, nii et loodetavasti on Haava kõrtsi avatuse andmed seal varsti õiged.) 

Tõravere observatooriumi muuseum. Olen targem :) ja helistan ette. Helistan, helistan, helistan - keegi ei vasta. Muuseum on siiski lahti. Ähh. Nii muuseum kui ekskursioon-tuur on suht meh.

Elva Verevi järve SUP-laua laenutus ja seikluspark. Ma ei leia neid üles! Küsin ja selgub, et mõlemad on Verevi hotellis sees. Mingit viidet ega kirja selle kohta pole - kohalik teab ja võõrastele pole vaja. (Reklaam on all järve ääres, aga ühegi viiteta, et kust siis päriselt saab.) 

SUP-laudu antakse mäe otsast, järvest üsna kaugelt. Kliendi asi on need järve ja tagasi saada, kusjuures loetakse sõnad peale, et olge laua tassimisel hästi ettevaatlikud. Nagu mida perset? Raske on oma peened lauad ise järveni viia, kus neid ehk ka mõni teine klient laenata saaks? 

Käin Verevis ujumas, misjärel mulle läheneb viisakas ja veidi häbelik G5S prelili. Ja ütleb vabandades, et nende tööajal kaldast eemale ujuda ei tohi, ei ole lubatud. (Poide liin on kaldast 20 meetrit.) Ma ujusin eelmisel õhtul risti üle järve ja tagasi, samuti sumasid poisid SUP-laudade pealt vette.. noh igal pool. Aga nüüd "tööajal" ei tohi :) Olen kena ja teen nagu palutud ja ütlen poistele ka. Aga nagu misasja ikkagi. Ma saaks aru, et väikelapsi ei lasta sügavasse vette, aga milleks see järv neil siin on, kui sel ujuda ei saa? 

Nõo Coop-is läksime poe töötajaga vaidlema selle üle, kas "Toote otsingu" nupp nutikassas tööle saada on minu või nende asi. Nupp on ekraanil olemas, toote nime laseb sisestada, üles seda ei leia. Ei peagi leidma, ütleb poetädi, see ei töötagi. Aga süsteemi haldab keegi teine, nii et meie pole süüdi. Kirjutage palun Elva Tarbijate Ühistule, meie juba kirjutasime, aga meile nad ei vasta. 

Conway seadus - "IT-süsteem vastab organisatsiooni struktuurile" - töötab tõesti ka niipidi. Kui ettevõtte üksused omavahel läbi ei saa, siis ei saa ka kasutajaliides korralik olla.

Head ka.

Seikluspargi ohutus on tõsiselt tasemel ja väärib kiitust. Instruktor või poolteist tegelevad lastega täiel hoolel, jälgivad ja juhendavad. Kusagil mujal pole ma sellist viitsimist kohanud. Kiidan neid, tegelt oleks pidanud vist jootraha andma. Park - Verevi ääres - on igatahes tore ja õhusõit üle järve veel eriti.

Verevi vettehüppetorn ja ujusild on ka toredad.

Wabriku pizzasse läheme järgmisel päeval uuesti. On avatud. Teenindus - suurepärane, toit samuti.

Teine Elva söögkoht - Keegel. Suurepärane toit, suurepärane teenindus. (Olen koos viie teismelisega eksju.)

Öömaja Elva ääres - Tartumaa Tervisespordikeskus - täiesti suurepärane koht. Kämpingumajad. 30 eurot / maja / öö, mahutab 4 inimest. Kõik on korralik. Mu ootused olid selle hinna eest väga madalad, aga ausalt, väga okei oli. Külm õlu kämpa letis oli 2 eurot pudel ja seda müüdi keskööni. 

Kõige maasikam oli aga Lennundusmuuseum Tartu külje all. Seal on hämmastav hulk tehnikat kokku saadud ja kenasti välja eksponeeritud. Minge ka!

Üldiselt varuge lõunamaal reisides aga kannatlikku meelt ja varuplaan igaks olukorraks.

Sõja õied

K käis külas ja elas mõnda aega meie pool. K on Kati igiammune sõbranna, õpetaja, estofiil, üliarmas inimene igatepidi. Külas on ta meil käinud ja olnud.. palju kordi. Eesti on väga suur tükk tema elust. Seekordi tuli ta Tallinna asja pärast, riik kutsus. 

Aga ühtlasi on K ka Venemaa kodanik. Rohkem ta ettenähtavas tulevikus siia ei saa. 

No mida nädalat

Päris terav nädal tuli.
Loeme järjest üles.

Reede - laupäev - pühapäev: kanuu ja lastega Koiva / Gauja jõe peal. Reede õhtul Tallinnast Ligatne kämpingusse kohale. Laupäeval sõidame kanuuga ja satume kontserdile. Pühapäeva jälle kanuu, öösel koju tagasi.

Esmaspäev: mootorpaadiga Noblessner - Kakumäe sadam - Noblessner. Ma ei ole nii kiires veesõidukis varem olnud. Õhtusöök "Purjes" - peen, aga steriilne. Koju kell 10 õhtul.

Teisipäev: Kultuurikatel ja välismaalased ja trall. Koju enne keskööd.

Kolmapäev: päeval Viru väljaku hotellis, õhtul magan kodus väsimust välja. 

Neljapäev: hommikul tööl kriisiharjutus, päeval offsite, õhtul Pirita jõel süstaga sõitmas. Koju kell 10 õhtul.

Reede: Hommikul kibe tööpäev, õhtul jämm "Laevas". Koju enne keskööd. 

Laupäev: hommikul põrutan Pärnusse ritsikulisi kaema, pidu. Õhtuks tagasi Tallinna Iida sünnipäevale, Controvento, pidu. 

Pühapäeval siis sotsiaalne dieet, puhkuseks või nii. Käin maal niitmas (kuus tundi trimmeri ja niiduki seltsis), rattaga sõitmas (65 km üksi sadulas), Vääna-Jõesuus ujumas (rand on õhtuselt inimtühi), poistega metsas mustikal, ehituspoes. Ja elan Paldiski maantee ääres triatleetidele kaasa. Koju enne keskööd.

Koiva - Gauja ja Cesise - Sigulda kanuumatk

Käisime ja kordasime kahe aasta tagust kanuumatka. Koiva / Gajua jõel. Cesis - Ligatne - Sigulda. Öö Ligatne kämpingus. Õhtu Zeiti kohvikus, Ligatne liivakivi-kaljudel ja tööstuspärandi-radadel. 

Seekord olid meil kaasas kõik lapsed ja hulk sõpru. Oli tore. Lapsed on matkadel mõnusad kaaslased. Eriti kui kanuus on lisaks mõladele ka veepüss. 

Sõitsin ise süsta-aeruga. Selleks on vaja pikka kanuud. Aga oli hea.  

Gauja on puhkuseks. Jõel on supp kanuudest, süstadest ja ujuvmajadest. Kaldal on kaljud ja kalamehed. Saab ujuda, saab jõest läbi jalutada, on soe ja ohutu. 

Tiina foto

Süstaga Pöörilaiule, lestaga Kitselaiule

Käisin süstaga merel. Seikluspartner korraldas.
Oli väga tore. Sõitsime Kadariku sadamast Pöörilaiule.
Sai
- sõita kerges laines,
- näha lähedalt suuri kotkaid ja haigruid,
- näha kormoranide kolooniat (jäle),
- näha surnud hüljest (jäle),
- jalutada rohkes lambakakas,
- käia Selglaiul ja Pöörilaiu tuletorni juures.

Mulle oli sõit liiga kerge, seega läksin kohe pärast ujuma ja tegin ringi ümber Kitselaiu. Umbes 2 km, lestadega. Meri oli madal, huvitav ja ilus. Selliste rahnukeste vahel ma polegi varem ujunud - kogu aeg oli hirm pea ära lüüa. Samas sai käega kividest hoogu juurde lükata :)

Pärast avatud taludes - Niida jahimaja ja Kahvatu kõrts. Jälle tore. Need avatud päevad ongi alati.

Kaart süsta ja lesta rajaga:
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/jdwSm130

Fotod - Jõgevamaalt Mulgimaale

Ehk siis Estconilt "Triinud 100" üritusele.

Estconi päevane leebe jaur, kedagi vittu ei saadeta.

Mängupõrgulised

Kassinurme linnus

Rattasõidu ilm par excellence!!!

Lubab tisse?

Saare järv. Ujusin diagonaalis üle. 

Parika raba

Valikud valikud...

Parika Ristivälja Suurkivi